Friday, August 19, 2011

Lühirada Creux de la Cavale ja Geneve

Täna kell pool kümme hommikul jooksu lõpetades oli tunne, et midagi on teisiti. Vaatamata poole kuuesele tõusmisele, tundsime end peale jooksu väga puhanuna. Täna lihtsalt ei antud sadu meetreid tõuse ning kaart oli arusaadav. Enamuse rajast püsisin kaardis, välja arvatud esimene punkt, millest kõndisin lihtsalt veidi madalamalt mööda. Ei sobi mulle see 5 m joon. Nüüd saan aru kui head kaardid ja kaardi joonistajad on Eestis. Urmasel jäi täielikust rahulolust puudu ainult 84 punkt, mille punkti rajoon sai koos sadade teiste jooksjatega koos läbi kammitud. Kogu kaardil olev kollane ala oli raiesmik, mis kaetud risti rästi kuuseokstega. Kuna meie võistlus sai täna väga varakult läbi, siis otsustasime teha tiiru naaberriiki Šveitsi. Ilma kaardita, ilma šveitsi frangita, ilma kiirtee kleebiseta - käisime ära. Valisime oma sihtpunktiks Geneve. Kuna ei raatsinud osta Geneva kaarti, siis lasin esimeses pensujaamas näidata kesklinna viiva teeotsa kätte. Kahtluse tekkides hüppasin jälle autost välja ja küsisin teed kesklinna. Hea oli jälle suhelda igas vanuses inimestega inglise keeles. Jõudes kesklinna, teadsime juba ette, et meil tekib parkimisprobleem. Meil ei olnud franke, lähedal polnud ühtegi pangaautomaati ning me ei jaganud nende parkimissüsteemist mitte mõhkugi. Parkisime auto tänava äärde ning pöördusime abi saamiseks esimese möödakäija poole, kes seletas meile parkimissüsteemi lahti, võttis taskust 2 franki ning maksis meie parkimise kinni. Muidugi küsis ta enne meilt, kust riigist me tulnud oleme. Geneva on turistide jaoks suht mõttetu linn. Muidu linn ise oma hullumeelse liiklusega on puhas ja ilus. Kõige ilusamad olid seal muidugi ilusasti riietatud inimesed. Linnast välja sõites Prantsusmaa poole näitas Urmas klassi. Kui kihnu Jõnn sõitis püksirihma järgi, siis Urmas roolis ilma ühegi veata päikese ja kõhutunde järgi välja sellest Šveitsi suurlinnast. Tagasi Prantsusmaal, leiame Cruseillese linnas ometi restorani, mis ei ole siestaks suletud. Hiljem linna peal jalutades satume jälle toiduainete turule, kus kohalikud farmerid oma toodangut pakuvad. Arvasin, et prantslased on ikka konnasööjad, aga siin Rhone Alpides tundub, et nad on saiasööjad. Saia valik on ahvatlev, aga sellegi poolest tunnen puudust kodusest mustast leivast. Ostame kõige koledama haisuga juustu ja kõige koledama välimusega vorsti. Praeguseks on Urmas tuvastanud juba ka juustu sordi, see on ehtne Rokfor, ei teagi kuidas seda täpselt kirjutatakse. Külastasime ka teeääres olevaid juustukodasid - fromagerie, mis tegelikult kujutasid endast väikest farmi poodi. Juustu valik oli aga parem, kui Tallinna parimates marketites. Cruseillese ja Annecy vahel teeme peatuse 1839 aastal valminud Caille rippsillal, mis asub oru kohal 147 meetri kõrgusel.  Loe edasi..........
Postitas Riina.

1 comment: