Sunday, August 8, 2010

Balkanituur 13.07-1.08.2010 vol1 Horvaatia - Serbia

13. juulil võtsime ette 7500 kilomeetri pikkuse kolmenädalase autoreisi mööda kunagisi Jugoslaavia riike, mis nüüdseks on pea täielikult lagunenud omaette seisvateks riikideks. Esimeseks sihtpunktiks on Horvaatia ja küla nimega Gerovo, mis asub Sloveenia piiri lähedal mägedes. Tallinn- Warsawa- Brno - Gerovo läbimiseks kulus kolm sõidupäeva. Kuna peale Warsawat kasutasime ainult argressiivse liiklusega kiirteid, jäi meil aega teha ujumispeatus Tšehhis ja Sloveenias. Kuna autol puudus ka konditsioneer, siis tegelik vajadus veekogu järgi selles põrgukuumuses oli 24 h. Boonuseks vigadeta sõidu eest saime kauni õhtuse linnaekskursiooni Moraavia pealinnas Brnos. Horvaatias oleme esialgu neli päeva, täpselt nii palju, et jõuame ära käia Plitvickas, joosta Croatia openi kolm viimast päeva ja nautida rannamõnusid Horvaatia kuulsamas kuurortis Opatias. Plitvicka on tõesti vaatamist väärt. Kuna asus see meie ööbimiskohast päris hea mitme tunni sõidu kaugusel, saime leppida vaid neljatunnise matkaga imekaunite järvede ja koskede vahel. Aja kokkuhoiu tõttu sõitsime viimase kose juurest tagasi vedurist ja kahest vagunist koosneva bussi sarnase sõidukiga. Enamus ajast sõitsime mööda ilma piireteta kalju servasid. Esiaknast välja vaadates oli kohati tunne, et tee peal on ainult paarempoolsed rattad. Croatia openile läksime teatud ootustega saada tõeliselt head Horvaatia karsti. Karsti kohtasime kolme päeva jooksul küll täiesti minimaalselt. Esimene päev Krežulna kaardil oli füüsiliselt ja tehniliselt kõige raskem. Kaardi omapäraks olid kõrged ja kivised nõlvad, mis ei võimaldanud meil liikuda nii kiiresti kui oleks soovinud. Teine ja kolmas päev Lividraga kaardil olid isegi meie jaoks lahja. Lootsime saada enne Serbiat tõsise treeningu. 19. juulil, kohe peale viimast jooksu, jätame hüvasti oma nostalgilise mägikülaga, sõbralike horvaatidega, kauni looduse ja käänuliste mägiteedega ning võtame suuna Serbia poole. Ees ootas 826 kilomeetrit pingelist sõitu tundmatusse, kus viimast 100 kilomeetrit läbime kolm tundi lauspimeduses mööda mägiteid. Kella ühe paiku öösel, veidi enne Kopaoniku suusakeskust, satume pilve sisse. Ainukeseks orientiiriks on tee keskel olev triip, nähtavus on olematu. Tõenäoliselt just selle tõttu küsisid Serblased meilt järgmine päev, et kas teie olite Eestlased tõesti need, kes öösel siia üles sõitsid. Lätlased oma bussiga jäid ööseks igatahes mäe alla magama. Alles paari päeva pärast, kui läksime Serblaste liivakivi püramiide vaatama, saime aru millise miljonivaatega mäe otsa olime öösel roninud.
Serbia turismist nii palju, et lisaks nendele liivakivi mürakatele külastasime ühte kloostrit, mis ei töötanud ning lesisime kuuma mineraalveega täidetud augus ehk banjas. Kokkuvõttes võib õelda, et see maa koosneb kaunist loodusest, hästi nunnudest lehmadest, kloostritest, banjadest, räämas linnadest, lagunenud majadest, naljakatest kolmerattalistest kastiga sõidukitest millega käis kogu pere poes ning veeti heina. Omaette kogemus oli oma tõde taga ajavatest Serblastest, kes ei ole tulnukate (loe Euroopaliidu kodanik) suhtes kõige külalislahkemad. Kõige ilmekamalt näitavad nad seda välja Serbia ja Ungari piiril, kus kõigepealt seisad neli ja pool tundi kilomeetri pikkuses järjekorras ning seejärel kas lammutavad auto tükkideks või pääsed ainult nägude ette näitamisega. Ka Serbia orienteerujatel on oma tõde. Sellest saime teada, kui meid kutsuti Kopaonik Openi raames välja kuulutatud eraldi arvestusega öise sprindi autasustamisele, mis autasustamise käigus ootamatult kohalikuks Serbia öiseks meistrivõistluseks osutus. Kogu meie auto neljaliikmeline tiim, bussitäis bulgaarlasi ja kaks bussitäit lätlasi vaatasid pealt kuidas meie väljateenitud medalid riputati kaela lõpp protokollis viimaseid kohti saanud Serblastele. Meie tõde oli vaid see mis kirjutatud võistlusjuhendis, et tegemist oli avatud rahvusvahelise võistlusega. Aga meie tõde ju Serbias ei kehti. See eest tõeliselt hoidis adrenaliini üleval Kopaoniku karm maastik, kus sai viiel päeval end tõsiselt proovile panna. Tegemist oli väga heade orienteerumistehniliste kaartidega. Võitlus käis iseendaga ja ürgloodusega. Kõige raskem oli esimene päev, kui peale tugevat vihma kõik lainetas. Ojasid tekkis kordi rohkem kui kaardil ning madalamatele kohtadele tekkis udu, mis muutis prillikandjate elu loteriiks. Kahju oli nendest kuuekümne aastastest taatidest, kes jalg jala ette vapralt koos meiega 250 meetriseid tõuse võtsid. Endalgi oli vahepeal tunne, et pigem liigud tagasi, mitte edasi. Kolmandal päeval lasti meil veidi hinge tõmmata kahe sprindijooksuga. Hommikune toimus linnas ja linnalähedases soos ning öine linnalähedases kuusetihnikus. Sõitsime maha ikka 3000 kilomeetrit, et 1000 meetrit kaardi ja lambiga kuusetihnikus joosta. Just nii pikk oli naiste rada öösel. Neljas päev Jankova Bara kaardil oli füüsiliselt kõige raskem, mis o-tehniliselt aga ei pakkunud sellist elamust, millega rajameister meid viimasel päeval üllatas. Seega teenis viimase päeva Kadijevaci rada meilt maksimum punktid. Võistlus läbi, asjad autosse ja võtame suuna ikka veel lõuna poole - Makedooniasse. Võiks õelda, et meil läks Serbias hästi. Vaid ühe korra loopisid poisikesed meie autot plastpudelitega, kuigi tavaliselt pidid nad seda tooreste munadega tegema.
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM

Postitas Riina.

Jätkub......

1 comment:

  1. Kokkuvõtteks väga tore reis oli ja Riina tubli tüdruk suutis selle kõik iseseisvalt kokku miksida. Tänud!

    ReplyDelete