Tuesday, July 9, 2013

Island 2013 3. osa

7. päev, Islandi läänerannik.
Sõitu läänerannikule alustame ümber 30 kilomeetri pikkuse ja 5 kilomeetri laiuse vulkaaniliste mägede ja rohelise taimestikuga maaliliselt kauni Hvalfjorduri, mis tõlkes tähendab vaala fjordi. 
Ainuke inimtegevus mida näeme, piirdub kahe kalamehega. Hämmastav rahu ja vaikus, mis autost välja minnes tabab. Sinna olekski tahtnud jääda, aga ees ootas pikk ja põnev päev.
Edasi võtame suuna Snäfellsnessi poolsaarele, mis meelitab turiste eelkõige oma ilusate loodusvaadete ja loomulikult Snäfellsjökulliga. Snäfellsjökulli liustikku on kirjeldanud Jules Verne oma raamatus "Reis maakera südamesse". 
Kuna kohalik pilv on Islandi ilusama liustikuvaate kinni katnud ja meil kindel plaan see asi ära näha,  siis võtame ette 9 kilomeetrise teekonna mööda ohtlikku mägiteed üles liustikule. 
Natuke külmaks võttis, kui meie ees olid prantslased oma autoga üle serva vajunud ja valmistusid nüüd telkima. Alla tagasi jõudes nõudsin kohe puhvetit, aga tsivilisatsiooni jõudmiseks läks veel aega.
Tehes poolsaarele tiiru peale, saime nüüd päikesepaistes seda viimast jökulli imetleda piisavalt.
Enne kui üle mägede tagasi keerame, tutvume Olafsviki ja Grundarjörduriga. 
Viimasest leiame ka selle poolsaare ühe vähestest söögikohtadest. Rahvuslikuks toiduks   pakutakse seekord meile kana kruubipudruga ja lammast krõbeda riisikoogiga. Peale lõunapausi jätkame teed üle mägede Borgarnesi poole.
Järgmise pikema peatuse teeme Borgarnesist 37 kilomeetri kaugusel asuvas Deildartunguhverises, kus asuvad ühed Euroopa võimasmad kuumavee allikad.
Siit varustatakse kuuma veega Borgarnesi ja Arkanest mööda Islandi pikimat, 64 kilomeetri pikkust veetoru. 
Reykholt, see külake asub geotermiliselt nii aktiivsel alal, et farmiloomad saavad oma koduõuel ennast jaheda ilmaga aurava lombi ääres soojendada.
Mõnikond kilomeetrit mööda Hvita jõe kallast ülespoole sõites jõuame ühe Islandi ilusama vaatamisväärsuse juurde. 
Hraunfossar ehk lava falls. See on 900 meetrit pikk koskede kaskaad, mida turistid saavad imetleda küll igast küljest. 
Tagasiteel üritame leida mõne 100% loodusliku kuumavee augu, et seal veidi lesida ja saada see tõeline Islandi tunne. 
Kahjuks oli meie valitud koht juba turistide poolt hõivatud ning nii jäigi meil see atraktsioon käimata. Küll aga pakkus meile adrenaliini teed ületanud lambapere. Tegelikult oleme sellega juba harjunud.
Tagasiteel Reykjavikki sõidame ümber Akrafjalli ning suundume 5762 meetri pikkusesse maaalusesse tunnelisse, et kuue euro eest sõita 165 meetri sügavuselt sama fjordi alt läbi, kust hommikul 62 kilomeetrit ringi sõitsime. Selline tunne oli, nagu oleks järsust mäest alla sõitnud ja siis hakanud laugelt ülespoole minema. 
Õhtul päevasündmusi kokku võttes leidsime, et tänane ekskurssioon läänerannikule oli senini üks muljeterohkeimaid.
8. päev, Hekla.
Tore on juba mitmendat hommikut ärgates vaadata aknast sinitaeva taustal lumiseid mäetippe. Algselt tänaseks plaanitud vaala vaatluse peame asendame tuulise ilma tõttu nüüd vähe maisema tegevusega. Paadisõit ei ole minu lemmiktegevus, eriti tuulise ilmaga. Esmalt külastame paarikümne minuti sõidu kaugusel Reykjavikist asuvat Hellisheidi geotermilist energiajaama, mis on ühtlasi Islandi suurim ja mis varustab kogu Reykjavikki ja selle lähiümbrust kuuma veega. Viie euro eest antakse meile põhjalik ülevaade kogu sellest ülikeerulisest protsessist.
 
Edasi võtame suuna Hekla poole juba teadmisega, et meid sinna väga lähedale ei lasta. Kahjuks suutsin ma meile rentida sellise auto, millega F markeeringuga teedel sõita ei lubata. Nii sõidamegi piki Pjorsardaluri orgu ja imetleme siis seda iludust veidi eemalt. 
Hekla on teatavasti Islandi kõige aktiivsem vulkaan ning mis tegutses viimati aastal 2000. Kogu ajaloo vältel on ta aga oma olemasolust märku andnud väga palju kordi.
Tagasiteel leiame tee äärest jälle ühe murukatusega ökotalu, mis ka sealkandis üks väheseid vaatamisväärsusi kuhu autoga ligi pääsesime.
Omaette vaatamisväärsus oli sitikaparved, mis lõpuks paksult kogu auto esiosa ja klaasi katsid, rääkimata suu ja silmad kui autost välja läksid. Midagi taolist ei ole ma enne kohanud. Kui läbi sitikaparve sõitsid, oli tunne nagu sajaks rahet. Tänu sitikatele saame nüüd teada seda, kui mugavaks on selles riigis autojuhtidele tehtud aknaklaasi pesu.
Hveragerdist Reykjavikki sõidame ümber Skalafelli mäe.
Käime veel  lõpetuseks ära Raufarholshelliri  koopas. Ei hakanud sinna pimedasse urgu sisse pugema, aga ümberpöörates avanes küll ilus vaade.
Ja ongi käes aeg otsad kokku tõmmata. Õhtupooliku veedame veel Reykjavikis jalutades. Veidi kade hakkab, nähes äsja saabunud turiste põnevusega värsket turismiinfot uurimas.
9. päev, hüvasti Island
Teel lennujaama naudime varahommikuses päikeses veel viimaseid vaateid, nii ilus ei ole see maa veel meie siinviibimise ajal olnud. No nüüd tuleb see kõik meelde jätta.
Viie tunni pärast olemegi juba Helsingis, kaasas võrratud mälestused maast, millele rootsi viikingid panid nimeks Jäämaa ja oma esimese küla nimetasid kuumavee allikate auru järgi Reykjavikiks.
Vaata rohkem pilte.

Postitas Riina.

Saturday, July 6, 2013

Island 2013 2. osa

4. päev, Blue Lagoon ja ICE - O sprint Reykjavikis.
Reykjanesi poolsaarel keset laavaväljasid asub piimjassinise veega mineraalide rikas looduslik Spa oma kolme sauna, massažiala, välibaari, kohviku ja restoraniga. Kuigi vee temperatuur on 40 kraadi, tunneme tänase külma ja tuulise ilma puhul mõnu klubi villastest tutimütsidest, mis rahvale palju elevust tekitasid. 
Lõuna ajal on Lava restoranis võimalik päris mõistliku hinna eest buffees kõht korralikult igasuguseid merehõrgutisi täis süüa.
Üle kahe tunni kuumas vees liguneda ei suuda ja nii ongi aeg hakata õhtuseks sprindiks valmistuma. Eks natuke selle võistluse pärast siia tuldud saigi. Juba arvult neljas ICE - O on osavõtjaterohkeim, kus orienteerujaid kokku 16 riigist pea 120 ringis.
Eriti tore on aga kohata nii kaugel eesti poisse Mihklit ja Markust, kes on Islandile lennanud korraldaja klubile Hekla appi võistlust korraldama. Sprindi jooks toimub Reykjaviki südalinna tänavatel ja selle ümbruse avatud aladel. Üle pika aja oli jälle selline jooks, kus tuli ka veidi mõelda ning nii mõnessegi punkti jõudmisega läks rohkem aega, kui sprindis lubada võib. 
5. päev, ICE - O tavarada Heidemörkis ja Alftanesi poolsaar.
Võistluspaika jõudes kaob lootus joosta lagedatel laavaväljadel, sest ümberringi on kuused, männid ja roheline tihnik. 
Rohekas kollane kaardipilt aga lubab midagi hoopis põnevamat. Nii see ongi. Väga ettevaatlik tuli olla just rohelise sees, kus vahemaade tajumine ja nähtavus väga raske. Avatud ala oli lahe, kui suutsid eemalt kõik rohelised tutid kaardi peal paika panna, siis punkti võtmisega probleeme polnud. Õnneks sai rohelise sees kaotatud aeg samblaga kaetud vanadel laavaväljadel tagasi tehtud, sest kollane osa kaardil oli üpris kiiresti joostav.
Peale jooksu sõidame Alftanesi poolsaarele, kus käime ära ka presidendi lossi juures, mis võlub meid oma lihtsuse ja tagasihoidlikkusega. 
Minnes satume oma sinise sidruniga (loe Citroen) päris hullusti läbitava mägitee peale ning üha enam hakkame puudust tundma 4x4 tõelisest autost. Tahad Islandil tõelisi elamusi, siis tuleb julgus kokku võtta ja asfaldi pealt maha keerata, kuigi turistilõksudesse viivad imehead asfaltteed.
Õhtu lõpetame korraldajate poolt organiseeritud orienteerujate sotsial dinneril, kus Urmase kriitilisel hinnangul pakuti maailma parimat marineeritud ning grillitud lambaliha.
6. päev, ICE - O lühirada Reykjavikis.
Lõpuks ometi on termomeetri elavhõbeda sammas upitanud end veidi üle 15 kraadi. Oleme seda nii kaua oodanud - Islandi suvi. Päike soojendab mõnusalt ning seni pinguli olevad lipud ripuvad nüüd rahulikult. Kohalikud on juba rannas end mõnusalt sisse seadnud. Rannapuhkus Islandil - kõlab väga uskumatult.
Veel uskumatum on aga see, et suutsin 3,4 kilomeetrisel lühirajal olla tund ja kakskümmend minutit. Kommenteerin seda ainult nii, et raske oli ning mõnda punkti tuli ikka sõna otseses mõttes otsida. Urmase kommentaar oli, et ei prillidest ega ka luubist piisanud kaardi lugemiseks ning just sinna kulus palju aega, et kõik oluline kaardilt kätte saada.
 Vaatamata sellele oli põnev ja tore võistlus. Emotsioonid olid laes ja nüüd tuli need kuidagi maha rahustada. Selleks sõidame veelkord Blue Lagooni.
Väljas on nii soe, et laguunis kuumas vees olemine on juba paras pingutus. Saunadele ei taha mõeldagi, need sobisid rohkem kaks päeva tagasi olnud kaheksa soojakraadiga.   Jätkub......

Postitas Riina

Island 2013 1. osa

1. päev, laeva ja lennukiga Islandile.
Jää ja tule maale (vihma ja tuule maale) jõudmiseks sõidame Vikingite laevaga Soome ja sealt juba paari tunni pärast Iceland airiga otse Reykjavikki. Esimesed emotsioonid on külm ja tuul. 
Õhtuselt jalutuskäigult vanalinnast tulles on selge, et homsest lähevad jope ja fliisi alla selga kõik kaasa võetud kaks paari sooja suusapesu.
2. päev, Golden Circle - Krysuvik.
Kell seitse hommikul oma kauni ookeanivaatega toa aknast välja vaadates tundub, et täna tuleb 100% autoekskursioon. Ükski normaalne inimene ei läheks ju sellise ilmaga välja. Aga kuna olime plaaninud ülejäänud seitsme päevaga külastada kõiki Reykjavikist 400 km raadiuses olevaid vaatamisväärsusi, siis tuleb marutuult ja vihma trotsides kuidagi autoni jõuda. Termomeeter näitab vaid 8 soojapügalat. Teel Pingvelliri üritan paaril korral autost välja minna ja pildistada laavamoodustisi. 
Peale seda kui kohtasime ühes järjekordses vesises ja tuulises peatuskohas telkivat jalgrattamatkajat, otsustasime lõpetada virisemise - miks, miks, miks?
Leppisime kokku, et kõik mida me näeme ja kogeme, see ongi nii. Selline ongi meie Island. Nii vaatamegi ära külgtuules laiali paiskuva Geiseri. Isegi see Islandi geisrite isa ei suuda otse taeva poole oma ilu näidata. 
Samas hakkab mõnusalt soe geisrite vahel jalutades, kus 100 kraadine vesi maa seest välja mullitab. Oli tunne nagu oleks sattunud "Sannikovi maa" filmivõtetele. 
Külma peletamiseks saab aga kärmesti abi kohalikust köömne viinast Brennivin. Lisasin selle kõrvalistuja kohustuslikku autovarustusse. Kõht lambasuppi ja muhvineid täis, suundume edasi selle päeva kõige vesisemasse paika, Gulfossi kosele, kus imetleme selle Islandi veerikkama vaatamisväärsuse metsikut jõudu.
Jätkame teekonda lõunasse, et külastada 3000 aasta vanust ja 55 meetri sügavust Keridi vulkaani kraatrit, mille põhjas ilutseb türkiissinise veega järveke.
Meie üllatuseks pistab nüüd päike pea pilve tagant välja ja laseb kogu ülejäänud päeva imetleda kõiki neid uskumatuid laavamoodustisi, musta rannaliiva ja kauneid mägede vaateid.
Enne kui sõidame Krysuviki, et vaadata kuidas muda keeb ja maapinnale jõudes toreda vaatemängu pakub, põikame läbi ühest väikesest ookeaniääresest kalurikülast.
Aru ei saa kuidas need inimesed seal tuule käes elavad? Autoga sõites tuleb olla tähelepanelik, sest liikluses on eesõigus teel jalutavatel pika punase nokaga haematopus astralegustel ja karvapalli meenutavatel kääbus lammastel.
3. päev, Islandi lõunarannik.
Tuul on vaibunud, temperatuur langenud ning ilmataat otsustas veekraanid jälle lahti keerata. Jääb vaid lootus, et 370 km kaugusel Jökulsarlonis paistab päike. Kogu tee sajab tihedat uduvihma ning kõik kaunid lumised mäetipud on mähkunud pilvedesse. Imetleme Islandi ilu siis altpoolt pilvi, seda jätkub, sest iga kümne kilomeetri tagant muutub loodus. Nagu erinevatest väikestest puzzle tükkidest  oleks kogu see lõunarannik kokku pandud - kaunid kosed, kaljumoodustised, kärestikulised jõed  ning lõputud laavaväljad, mis vaheldusid omakorda kaunite lupiiniväljadega.
Muljetavaldav oli sõit läbi Islandi suurimast, Skeidararasanduri mustast liivakõrbest, kus tekkis tunne nagu oleksid otse Marsile sattunud. 
Vatnajökulli rahvuspargi piiril asuvasse Jökulsarloni jõudes on kõik nii nagu olingi seda piltlikult ette kujutanud - helesinise, musta ja valgesegused hiidsuured jääliustikust lahti murdunud jääkuubikud ulpisid Islandi suurimas jäälaguunis, et pakkuda sadadele ja sadadele turistidele silmailu.
Tagasiteel käime ära Svinafelli liustikul.
Vik, linn mida iseloomustab must rannaliiv, rohelised mäed ja võimsad kaljumoodustised. Kuna see oli üle pika aja jälle üks tsiviliseeritud koht, siis otsustame teha söögipeatuse. Tuleb meeles pidada, et Islandil ei saa jätta midagi juhuse hooleks. 
Kohalikud road maitstud, suundume edasi maalilise Skogafossi kose juurde. Üks kuulsamaid Islandil, kus vesi langeb 60 meetri kõrguselt. Teen väikese õhtuse trenni ning matkan üles mäkke, et imetleda seda vesist vaatemängu ka ülevalt poolt.
Samas lähedal asub ka Skogari vabaõhumuuseum, kus võimalik näha kuidas kohalikud kaitsesid end loodusjõudude eest ning milline nägi elu välja viikingite ajal.
Edasi peatume kohas, mis 2010 aasta kevadel hirmutas tuhandeid reisisõpru. Eyjafjallajökull, vulkaan, mis pani mitmeks päevaks seisma kogu Euroopa lennuliikluse.
Lõunarannik on tõesti rikas oma koskede poolest. Seljalandsfoss on omapärane selle poolest, et seal saavad turistid kose tagant läbi kõndida ning tunda vee tõelist jõudu tuule ja müra näol. Muidugi imeline vaade teiselt poolt.
 Päeva lõpetuseks sõbrustame veel nunnude Islandi hobustega, hästi sõbralikud ja julged teised. Jätkub...

Postitas Riina