Thursday, July 13, 2017

Belorussija 2017

Takase ja Kapa vahele jäävad neli päeva otsustasime sisustada sellel aastal Valgevenes. Kuna autoga riiki sisenejatelt nõutakse hetkel veel viisat, siis saigi juba varakult endale passi see uhke nimeline kleebis muretsetud. 
Jutud pikkadest ja ebamugavatest piiriületustest tekitasid algul veidi hirmu, kuid see oli asjatu. Kui paberid korras ja õigesti täidetud, sujus asi väga kiiresti. Eduka piiri ületuse puhul mängib olulist rolli vene keele oskus nii suuliselt kui ka kirjalikult. Teiseks küsi. Kui sa ei küsi, siis keegi ei aita. Kui aga küsid, siis tormavad kõik sulle kohe appi, jättes oma töö sinnapaika. Inimeste ääretu sõbralikkus ja abivalmidus ongi esimene asi, mis selles riigis kõigepealt silma torkab ja südant soojendab. 
Autoga Valgevenes ringi seigeldes tuleb kindlasti arvestada seda, et enne tasulisele teele suundumist tuleb esiklaasile muretseda Bell-Tolli piiksuv karbike. Nelja päevaga suutsime kulutada tasulisi teid vaid kahe euro eest. Selleks aga, et kogu karbikesse pandud 25 eurot ära kulutada, tuleb läbida umbes 600 kilomeetrit tasulisi teid. Seda me endale lubada ei saanud, kuna tahtsime näha midagi rohkemat, kui ülihäid ja turvalisi maanteid, kus puuduvad hirmkallid keerulise maha - ja pealesõiduga viaduktid. Kõik on seal väga lihtne ja ilma GPS-ita teostatav.
Ja kui juhtudki ära eksima, siis muudkui küsi ja sind juhendatakse autoga ees sõites kuhu iganes kohale. Selleks puhuks oli meil kodust kaasa ostetud kotitäis "Tallinna" komme. 
Teise asjana hakkas Valgevenes silma puhtus ja kord, mis valitses absoluutselt kõikjal. Olin siiani kuulnud vaid lugusid niidetud teeservadest, aga midagi sellist annab ikka vastu panna. Liiga steriilne tundus kõik ja kohati oli tunne, et keegi käib kogu aeg joonlauaga mööda teeääri, põlde ja metsaservi mõõtmas, et kõik ikka ilusasti ühte sorti ja ühe pikkusega oleks. Isegi kivid teede ääres on kaunistatud, tihti võis neilt välja lugeda ka mingit olulist infot. Igal pool metsa servades on teadetetahvlid, et mets pole sinu oma ja ära seda riku või midagi taolist.



Kõige suurem peavalu autoreisil on alati suurlinnades parkimine ja hullumeelne liiklus. Sellest peavalust jäime ilma, kuna parkimine oli igal pool tasuta, autosid vähe ja liiklus harjumatult rahulik. Kohati tundusid juhid isegi liiga uimased. 
Peavalu tekitas pigem rublade kulutamine riigis, kus bensiini liiter ja 0,5 õlu maksid vaid 52 euro senti. Lihtne matemaatika ütleb 1 Eesti = 2x Valgevene. Kehtis igal pool - hotellis, poes, restoranis, välja arvatud teatud tüüpi ööklubides, mis kordi odavamad, kui meil.
Et nelja päevaga maksimaalselt kultuuri ammutada, shopata ja lõbutseda, tuli teha karmid valikud. Esimesel päeval alustasime Grodnost, ühest vanimast ja ilusamast linnast Nemani jõe kallastel. Lõunasöök valgete laudlinadega kaetud uhkes restoranis tekitas nostalgiat sealt meie 1980- ndatest. 

Järgmisena külastame 16. saj. pärinevat Murovanka unikaalset kirikkindlust. Kindluse juurde jõudes on kõik nagu suletud, uksel suur taba ees, kuid ühtäkki ilmub valge autoga tundmatu mees ja pakub meile lahkelt ekskurssiooni. Kuna olin ebasobivalt riietatud, siis austades tavasid, piilusin sisse vaid ukselt. Urmas seevastu sai tunniajase kultuurilaksu vaid viie eurose suveniirtaldriku eest, millega toetas käimasolevaid hoone renoveerimistõid. 

Õhtuks sõidame Lidasse, kus tutvume Suurvürst Gediminase poolt 1323 aastal püstitatud kindlusega, premeerime end hea ja odava Valgevene toiduga ning loomulikult ei jäta kasutamata selle kauni linna shopingu võimalusi. Mõistan, et olen sattunud kleidikandjate paradiisi ning seda kõike on minu jaoks korraga liiga palju. Nii väljusingi juba esimesest poest kolme kauni suvekleidiga, millega muidugi Eestis hetkel pole midagi peale hakata. 

Hommikusöök kohvikus "Seitsmes taevas" tekitas jälle nostalgiahoo - piimaviinerid, kartulisalat, kohv klaasis ja jälle need pitsiga laudlinad. Teenindaja omakorda aga vabandas iga kord kui laua juurde tuli asjade pärast, mis meid üldsegi tegelikult ei häirinud. Näiteks tema arvates hilines meie kohvi minutikese ja selle ette käis pikk vabandus, kuidas ülemus oli temalt midagi küsinud ja ta pidi vastama, sest see on tema ülemus. 

Teisel päeval jõuame külastada kahte UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objekti. Esmalt rikkaliku ajalooga Miri lossi, mida kutsutakse ka üheks seitsmest "Valgevene imest".


Päeva teise poole veetsime 16. saj. Radzwillide suguvõsa poolt ehitatud Nesvizi lossi kompleksis, kus mul õnnestus viie euro eest poseerida nelja minutilisel fotosessioonil Suurvürstinnana.




Järgnevaks kaheks ööks seame end sisse Minski hotellis Orbita, et kolmas päev tervenisti pühendada autovabalt Valgevene pealinnale. Päeva rikkus veidi hoovihm, mis sundis meid varju otsima restoranides ja kaubamajades. Kaunid vaated hiiglaslikule linnale jäid seetõttu hallid ja inimtühjad. Seevastu kõik mida nägime, saab nimetada ühe sõnaga - suur. Hooned, väljakud ja kaubamajad - need kõik olid massiivsed. 
Kuigi taksosõit Minskis on odav, kasutasime Orbitast linna ja tagasi metrood, mis on lihtne, kiire ja ei maksa peaaegu üldse mitte midagi.






Neljanda päeva hommikul võtsime suuna Läti poole, et õhtuks jõuda Daugavpilsi, kus tuleb hakata valmistuma ajaloo üheks raskemaks Kapaks. Sõidame mööda väikeseid teid ning lähemale piirile näeme ära kummituskülad, kus sulle vaid tundub, et seal elataks. Liiklusvahenditeks on jalgrattad ja autod, mis vanemad kui meie lapsed. Uskumatu, aga ringi vuravad "Masa ja Karu" multifilmist kiirabiautod, sellised millest Masa moodsa matkabussi ehitas. Aga bussipeatused olid neil ilusad ja lõbusad.
Enne piiri tangime nagu kõik Valgevenest lahkujad auto silmini  odavat kütust täis ja võtame end EU -sse igatsejate järjekorda. Kaks ja pool tundi paberite täitmist, allkirjade andmist ja küsimustele vastamist ning tagasi olemegi. 
Nii palju allkirju, kui nelja päeva jooksul tuli igasugustele paberitele anda, on muljetavaldav. Ja kõike ikka kolmes eksemplaris. 
Seadust rikkuda pole Valgevenes mõtet, sest pead arvestame, et sind jälgitakse. 
Raha pole samuti mõtet kotiga kaasa vahetada, sest seda nagunii ei jõua ära kulutada ja pealegi saab igal pool kaardiga maksta. 
See võimalus, et sind keegi tüssab, on samuti olematu. Pigem kardavad nad ise, et sina tuled ja teed mingi triki. Just sellepärast tuli näiteks tankimisel ette maksta kütuse eest, teadmata palju sulle sinna paaki vaja on. Meil õnnestus tankida nii, et kaks eurot enam paaki ei mahtunud. Seejärel algas kogu maksmis protseduur jälle otsast peale, kuni kaks eurot sinu krediitkaardile tagasi laekus. Selle veidra edasi - tagasi toimetamise peale oskasin vaid küsida:"Miks te seda teete"? Mispeale ainult lõbusalt naeratati.
Just nimelt, asju saaks teha palju lihtsamalt, aga seda otsustab seal riigis hoopis keegi teine.
Kui kellelgi on soov minna autoga omal käel Valgevenesse, olen nõus jagama adekvaatset infot piiriületuse, Bell-Tolli, ööbimiste ja viisaformaalsuste kohta.
Käige ära!

Postitas Riina

Wednesday, July 12, 2017

Wednesday, July 5, 2017