Sunday, November 11, 2012

Istanbul 5 days 2012

Pea kaks nädalat tagasi ette võetud reis Mustafa Kemal Atatürk´i rajatud Türgi Vabariiki on saanud läbi ning karmi põhjamaa kliimagagi juba paar päeva kohanetud. Nagu ikka, juba neljandat korda Istanbulist tulles, on muljed ja mälestused kustumatud. Kolme aasta tagusega võrreldes on märgata euroopalikke muutusi nii tänavapildis kui ka kohalike suhtumises. Kui eelnevatel kordadel tuli nii mõneski olukorras taluda nobody´likku suhtumist, siis nüüd on juba täiesti tavaline, et türgi mehed sulle trammis istet pakuvad ning hotelli sisse registreerides nõutakse võrdväärselt nii mehe kui ka temaga kaasas oleva naise passi. Tänavapildist on kadunud koledad pruunid ja hallid maani ulatauvad mantli taolised riietusesemed ning need on asendunud kaunilt taljesse töödeldud pikkade heledamates toonides mantlite ja kirjude pearättidega. Kuid ikka tekib küsimus, kas neil on kogu aeg külm? Ühtviisi hakkab tänavapildis silma kaks äärmust - silmapiludega üleni mustas ja paljaste säärtega euroopalikult riietadud ning ilma peakatteta noored türklannad. Võib olla mulle lihtsalt tundus, aga ka kauplemine ei olnud enam nii agressiivne, kui kuus aastat tagasi. Oluliselt on tõusnud ka hinnad poes, restoranides ja transpordis ning seega ei saa rääkida enam odavast turismi sihtkohast. Samas algab ööpimeduse saabudes tänavatel hoopis teistsugune kauplemine. Põhimõtteliselt saab seda sama päevast suveniiri ninni - nänni osta otse kõnniteelt kordi odavamalt, kauplejateks aga seekord naised ja lapsed.
Tegelik põhjus, miks võtsime jälle ette nelja tunnise lennu Istanbuli, oli eelkõige pikendada olematut eestimaa suve ja loomulikult võtta osa põhjamaalaste hulgas populaarsest Istanbuli 5 päeva jooksust, kus osavõtjaid sellel aastal pea 650, kokku 25 riigist. Väga paljud jäid küll kohale tulemata, kas ehk põhjuseks rahutu aeg ja teravad suhted naabritega. Kes aga kohale tulid, said rahutustest hoolimata nautida tõelist suve ja väga head võistlust.
Seekord ei toimunud traditsioonilist Grand bazaari sprindi jooksu, küll aga saime see eest kolmel päeval võidelda Belgrad Ormani metsades teravate ogadega okastraati meenutava väädiga, mis rippus puude vahel suht märkamatult. Pea aegu nagu juba uueks võistluseks kujunes peale jooksu haavade võrdlemine, kellel rohkem triipe ja täppe, kelle riided rohkem verised. See kõik käib selle võistluse juurde. Ka see, et teisel päeval Alev Okullari´s tuleb kuumast ilmast vaatamata panna proovile oma füüsiline vorm. Samas oli rajameister punktide peitmiseks kasutanud kaardi kõige kavalamaid osi ning nii kujuneski lühirajast täitsa tavaline tavarada.

Viimasel võistluspäeval toimub klassikaline linna orienteerumine Istanbuli Tehnika Ülikooli linnakus, ITÜ Kampüsü. Valed teevalikud ja kaardist välja jooks ei suuda rikkuda tuju, sest kuum suvepäike novembri algul hoiab meele niigi rõõmsa. Ja et seda rõõmu jätkuks kauemaks, otsustamegi järgmisel päeval nautida täiega suvemõnusid. Nii võtamegi varahommikul ette pooleteist tunnise leavasõidu Heybeliada´le, ühele Marmara meres asuvale Printsi saarele. Ranna hooaeg on juba ametlikult mõned päevad tagasi lõppenud ning tasulised rannad koos rannainventaariga nüüd kõik tasuta saadaval. Vastupidiselt Urmasele, kes Kopra tüdrukutega endale saarel isetehtud võistluse organiseerisid, piisas mulle täiesti sellest viiest päevast metsas jooksmisest ning nüüd lubasin hoopis mõnuga päikesel end pruunistada.
 
Rannamõnusid jätkub kuni päikeseloojanguni, mil lahkume sellelt nostalgiliselt saarelt, kus ainsamaks liiklusvahendiks on jalgratas ning taksode asemel sõidavad uhked hobukaarikud. Kõik see mida Istanbulis vaadata, sealhulgas Sinine mošee, Hagia Sophia, Hipodroom, Topkapi palee koos haaremiga, Grand bazaar, Süleymani mošee, Yerebatani tsisternid, Uus mošee, Egiptuse turg, Galata torn ning Dolmabahce palee, seda peab ise oma silmaga nägema. 
Postitas Riina.

No comments:

Post a Comment