Saturday, July 6, 2013

Island 2013 1. osa

1. päev, laeva ja lennukiga Islandile.
Jää ja tule maale (vihma ja tuule maale) jõudmiseks sõidame Vikingite laevaga Soome ja sealt juba paari tunni pärast Iceland airiga otse Reykjavikki. Esimesed emotsioonid on külm ja tuul. 
Õhtuselt jalutuskäigult vanalinnast tulles on selge, et homsest lähevad jope ja fliisi alla selga kõik kaasa võetud kaks paari sooja suusapesu.
2. päev, Golden Circle - Krysuvik.
Kell seitse hommikul oma kauni ookeanivaatega toa aknast välja vaadates tundub, et täna tuleb 100% autoekskursioon. Ükski normaalne inimene ei läheks ju sellise ilmaga välja. Aga kuna olime plaaninud ülejäänud seitsme päevaga külastada kõiki Reykjavikist 400 km raadiuses olevaid vaatamisväärsusi, siis tuleb marutuult ja vihma trotsides kuidagi autoni jõuda. Termomeeter näitab vaid 8 soojapügalat. Teel Pingvelliri üritan paaril korral autost välja minna ja pildistada laavamoodustisi. 
Peale seda kui kohtasime ühes järjekordses vesises ja tuulises peatuskohas telkivat jalgrattamatkajat, otsustasime lõpetada virisemise - miks, miks, miks?
Leppisime kokku, et kõik mida me näeme ja kogeme, see ongi nii. Selline ongi meie Island. Nii vaatamegi ära külgtuules laiali paiskuva Geiseri. Isegi see Islandi geisrite isa ei suuda otse taeva poole oma ilu näidata. 
Samas hakkab mõnusalt soe geisrite vahel jalutades, kus 100 kraadine vesi maa seest välja mullitab. Oli tunne nagu oleks sattunud "Sannikovi maa" filmivõtetele. 
Külma peletamiseks saab aga kärmesti abi kohalikust köömne viinast Brennivin. Lisasin selle kõrvalistuja kohustuslikku autovarustusse. Kõht lambasuppi ja muhvineid täis, suundume edasi selle päeva kõige vesisemasse paika, Gulfossi kosele, kus imetleme selle Islandi veerikkama vaatamisväärsuse metsikut jõudu.
Jätkame teekonda lõunasse, et külastada 3000 aasta vanust ja 55 meetri sügavust Keridi vulkaani kraatrit, mille põhjas ilutseb türkiissinise veega järveke.
Meie üllatuseks pistab nüüd päike pea pilve tagant välja ja laseb kogu ülejäänud päeva imetleda kõiki neid uskumatuid laavamoodustisi, musta rannaliiva ja kauneid mägede vaateid.
Enne kui sõidame Krysuviki, et vaadata kuidas muda keeb ja maapinnale jõudes toreda vaatemängu pakub, põikame läbi ühest väikesest ookeaniääresest kalurikülast.
Aru ei saa kuidas need inimesed seal tuule käes elavad? Autoga sõites tuleb olla tähelepanelik, sest liikluses on eesõigus teel jalutavatel pika punase nokaga haematopus astralegustel ja karvapalli meenutavatel kääbus lammastel.
3. päev, Islandi lõunarannik.
Tuul on vaibunud, temperatuur langenud ning ilmataat otsustas veekraanid jälle lahti keerata. Jääb vaid lootus, et 370 km kaugusel Jökulsarlonis paistab päike. Kogu tee sajab tihedat uduvihma ning kõik kaunid lumised mäetipud on mähkunud pilvedesse. Imetleme Islandi ilu siis altpoolt pilvi, seda jätkub, sest iga kümne kilomeetri tagant muutub loodus. Nagu erinevatest väikestest puzzle tükkidest  oleks kogu see lõunarannik kokku pandud - kaunid kosed, kaljumoodustised, kärestikulised jõed  ning lõputud laavaväljad, mis vaheldusid omakorda kaunite lupiiniväljadega.
Muljetavaldav oli sõit läbi Islandi suurimast, Skeidararasanduri mustast liivakõrbest, kus tekkis tunne nagu oleksid otse Marsile sattunud. 
Vatnajökulli rahvuspargi piiril asuvasse Jökulsarloni jõudes on kõik nii nagu olingi seda piltlikult ette kujutanud - helesinise, musta ja valgesegused hiidsuured jääliustikust lahti murdunud jääkuubikud ulpisid Islandi suurimas jäälaguunis, et pakkuda sadadele ja sadadele turistidele silmailu.
Tagasiteel käime ära Svinafelli liustikul.
Vik, linn mida iseloomustab must rannaliiv, rohelised mäed ja võimsad kaljumoodustised. Kuna see oli üle pika aja jälle üks tsiviliseeritud koht, siis otsustame teha söögipeatuse. Tuleb meeles pidada, et Islandil ei saa jätta midagi juhuse hooleks. 
Kohalikud road maitstud, suundume edasi maalilise Skogafossi kose juurde. Üks kuulsamaid Islandil, kus vesi langeb 60 meetri kõrguselt. Teen väikese õhtuse trenni ning matkan üles mäkke, et imetleda seda vesist vaatemängu ka ülevalt poolt.
Samas lähedal asub ka Skogari vabaõhumuuseum, kus võimalik näha kuidas kohalikud kaitsesid end loodusjõudude eest ning milline nägi elu välja viikingite ajal.
Edasi peatume kohas, mis 2010 aasta kevadel hirmutas tuhandeid reisisõpru. Eyjafjallajökull, vulkaan, mis pani mitmeks päevaks seisma kogu Euroopa lennuliikluse.
Lõunarannik on tõesti rikas oma koskede poolest. Seljalandsfoss on omapärane selle poolest, et seal saavad turistid kose tagant läbi kõndida ning tunda vee tõelist jõudu tuule ja müra näol. Muidugi imeline vaade teiselt poolt.
 Päeva lõpetuseks sõbrustame veel nunnude Islandi hobustega, hästi sõbralikud ja julged teised. Jätkub...

Postitas Riina

No comments:

Post a Comment