Monday, November 26, 2012

Monday, November 19, 2012

Läti Vabariik 94

Pühapäeva varahommikul, kui enamus eestimaast veel sügavas unes, võtsime ette teekonna lõunanaabrite juurde. Neil ju tähtis pidupäev ja nii tekkiski hea võimalus läti sõpradele õnne soovida ning teha väike jooks Vecaki kaardil. Plaanitud väikesest jooksust kujunes hoopis pooleteist  tunnine tõsine O - üritus. Ziemas magnetsite hooaeg sai nüüd meiegi jaoks avatud ning jääb vaid loota, et ilmataat selle lumega ka väga ei kiirustaks. 

Sunday, November 11, 2012

Istanbul 5 days 2012

Pea kaks nädalat tagasi ette võetud reis Mustafa Kemal Atatürk´i rajatud Türgi Vabariiki on saanud läbi ning karmi põhjamaa kliimagagi juba paar päeva kohanetud. Nagu ikka, juba neljandat korda Istanbulist tulles, on muljed ja mälestused kustumatud. Kolme aasta tagusega võrreldes on märgata euroopalikke muutusi nii tänavapildis kui ka kohalike suhtumises. Kui eelnevatel kordadel tuli nii mõneski olukorras taluda nobody´likku suhtumist, siis nüüd on juba täiesti tavaline, et türgi mehed sulle trammis istet pakuvad ning hotelli sisse registreerides nõutakse võrdväärselt nii mehe kui ka temaga kaasas oleva naise passi. Tänavapildist on kadunud koledad pruunid ja hallid maani ulatauvad mantli taolised riietusesemed ning need on asendunud kaunilt taljesse töödeldud pikkade heledamates toonides mantlite ja kirjude pearättidega. Kuid ikka tekib küsimus, kas neil on kogu aeg külm? Ühtviisi hakkab tänavapildis silma kaks äärmust - silmapiludega üleni mustas ja paljaste säärtega euroopalikult riietadud ning ilma peakatteta noored türklannad. Võib olla mulle lihtsalt tundus, aga ka kauplemine ei olnud enam nii agressiivne, kui kuus aastat tagasi. Oluliselt on tõusnud ka hinnad poes, restoranides ja transpordis ning seega ei saa rääkida enam odavast turismi sihtkohast. Samas algab ööpimeduse saabudes tänavatel hoopis teistsugune kauplemine. Põhimõtteliselt saab seda sama päevast suveniiri ninni - nänni osta otse kõnniteelt kordi odavamalt, kauplejateks aga seekord naised ja lapsed.
Tegelik põhjus, miks võtsime jälle ette nelja tunnise lennu Istanbuli, oli eelkõige pikendada olematut eestimaa suve ja loomulikult võtta osa põhjamaalaste hulgas populaarsest Istanbuli 5 päeva jooksust, kus osavõtjaid sellel aastal pea 650, kokku 25 riigist. Väga paljud jäid küll kohale tulemata, kas ehk põhjuseks rahutu aeg ja teravad suhted naabritega. Kes aga kohale tulid, said rahutustest hoolimata nautida tõelist suve ja väga head võistlust.
Seekord ei toimunud traditsioonilist Grand bazaari sprindi jooksu, küll aga saime see eest kolmel päeval võidelda Belgrad Ormani metsades teravate ogadega okastraati meenutava väädiga, mis rippus puude vahel suht märkamatult. Pea aegu nagu juba uueks võistluseks kujunes peale jooksu haavade võrdlemine, kellel rohkem triipe ja täppe, kelle riided rohkem verised. See kõik käib selle võistluse juurde. Ka see, et teisel päeval Alev Okullari´s tuleb kuumast ilmast vaatamata panna proovile oma füüsiline vorm. Samas oli rajameister punktide peitmiseks kasutanud kaardi kõige kavalamaid osi ning nii kujuneski lühirajast täitsa tavaline tavarada.

Viimasel võistluspäeval toimub klassikaline linna orienteerumine Istanbuli Tehnika Ülikooli linnakus, ITÜ Kampüsü. Valed teevalikud ja kaardist välja jooks ei suuda rikkuda tuju, sest kuum suvepäike novembri algul hoiab meele niigi rõõmsa. Ja et seda rõõmu jätkuks kauemaks, otsustamegi järgmisel päeval nautida täiega suvemõnusid. Nii võtamegi varahommikul ette pooleteist tunnise leavasõidu Heybeliada´le, ühele Marmara meres asuvale Printsi saarele. Ranna hooaeg on juba ametlikult mõned päevad tagasi lõppenud ning tasulised rannad koos rannainventaariga nüüd kõik tasuta saadaval. Vastupidiselt Urmasele, kes Kopra tüdrukutega endale saarel isetehtud võistluse organiseerisid, piisas mulle täiesti sellest viiest päevast metsas jooksmisest ning nüüd lubasin hoopis mõnuga päikesel end pruunistada.
 
Rannamõnusid jätkub kuni päikeseloojanguni, mil lahkume sellelt nostalgiliselt saarelt, kus ainsamaks liiklusvahendiks on jalgratas ning taksode asemel sõidavad uhked hobukaarikud. Kõik see mida Istanbulis vaadata, sealhulgas Sinine mošee, Hagia Sophia, Hipodroom, Topkapi palee koos haaremiga, Grand bazaar, Süleymani mošee, Yerebatani tsisternid, Uus mošee, Egiptuse turg, Galata torn ning Dolmabahce palee, seda peab ise oma silmaga nägema. 
Postitas Riina.

Friday, October 26, 2012

Esimene lumi, 26. oktoober 2012

Selline muinasjutuline vaade avanes täna hommikul Tallinnas kell kuus aknast välja vaadates. Oh seda rõõmu, kellel põhjust suusad keldrist välja tuua, kellel aeg hakata päevitusi kohvrisse pakkima. Sellest aga, kuidas meil Türgi metsades läks, pajatame juba novembri keskel.

Tuesday, October 16, 2012

Baltic Junior Cup OPEN, Ventspils 2012

Kolm hooaega tagasi Cirpstene kaardil klubirahvaga varakevadisel treeningul olles tundus see Läänemere äärne rannamaastik nii meeldivalt raske, et tekkiski tahtmine sellel nüüd võistelda. Nii saigi nädalavahetusel ette võetud 500 kilomeetri pikkune sõit lehmade ja nafta linna Ventspilsi. Ventspils oma kaunilt laotud kivitänavate ja sinilipu supelrannaga on üks populaarseimaid turismikeskusi Läänemere ääres, kus tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele. Laupäevane võistlus Cirpstenes pakkus tõsise väljakutse, kus kogu see kribu kaardilt tuli ka metsas kokku lugeda. Kogu aeg tuli olla kaardis, sest iga väiksemgi eksimus sai kohe karistatud. Vaatamata korralikele tõusudele ja tõsisele mikrole oli maastik kiiresti joostav. Vaieldamatult selle aasta parim kaart ja maastik.
Pühapäevane jooks mereäärse kämpingu (Piejuras kempings) kaardil oli 90% düüni jooks, kus enamus ajast tuli joosta liivas. Vürtsi lisasid väikesed kavalad männitukad liivikute vahel. Sellise hea asja pärast tasus küll nii kaugele sõita. Lahedat nädalavahetust jäi meenutama kaunis sügisene Kurzeme, mõnus veepuhkus SPA-s ning loomulikult kümned värvilised lehmad, mida isegi ööpimeduses sai linnas pildistamas käidud. Kindlasti lähme veel Ventspilsi tgasi, sest paljud lehmad jäid üles leidmata ning sealne parim maastik ja kaart - Irbene, meil veel jooksmata.
Postitas Riina.

Monday, October 15, 2012

Thursday, September 27, 2012

London City Race 2012

Tavapärase nädalavahetuse asemel läti metsades mütates, võtsime möödunud nädalavahetusel ette kahe tunnise lennu Londonisse, et osaleda 1250 osavõtjaga London City Race üritusel. Kui juba nii kaugele tuldud, üritasime võtta kõike, mida see hetkel ülipopulaarne kaubandus - ja kultuurikeskus pakkuda suudab. Reede pärastlõunal maandume fanfaarihelide saatel veidi sombuses Lutonis, Iiri odavlennufirmale Ryanair omase täpsusega. Kahe tunni pärast seame end juba sisse ühes Londoni kesklinna piiril asuvas odavas hotellis, mille peale viimast magamata ööd ristime ringi Baskervillede koera hotelliks. Mingil põhjusel ei suutnud pakistani päritoluga hotellitöötaja lülitada kogu öö vältel välja haukuvat veepumpa, mis asus kusagil väga lähedal meie voodile. Jõudsime järeldusele, et ööbimise pealt pole mõtet selles linnas kokku hoida, eriti kui lennukipileti saab kätte 26 euro eest.
Õhtul enne linna minekut lepime kokku, et pubiralli tuleb laupäeval peale jooksu, nii nagu see toimus suvel, Tallinn O - week raames. Vaatamata sellele, et hotell asub pubide rajoonis, on oht jääda reede õhtul söömata. Kõik pubid on ummistunud brittidest, kuna neil on kombeks töönädal lõpetada lähimas pubis heledat õlut nautides. Meie nädalavahetuse ametlikuks õlleks saab loomulikult vana hea Guiness, mis ka ületarbimisel ei tekita kõrvalnähtusid. Õhtu lõpetame ühes tüüpiliselt lärmakas pubis, Great British pub food`i süües.
Tänu kahe tunnisele ajavahele ei suuda me varajaste ärkajatena üle nelja enam eriti magada ning nii suundumegi juba laupäeva hommikul enne võistlust, kell kaheksa, varahommikusele ekskurssioonile  tuhande aastase ajalooga Westminister Abbeysse. Ilm tõotab tulla tõepoolest selline, nagu norrakad ennustasid - lauspäike ja 20 kraadi sooja. Kella üheksaks hommikul käib elu linnas juba täie hooga. Varahommikust Londoni iseloomustavad inimmassid, kes kogunevad kilomeetrite pikkustesse järjekordadesse, et külastada London Open House 2012 raames, tähtsamaid kultuurirajatisi ja hooneid.
Brittide ajaloost jälle veidi targemad, suundume edasi piki Thames`i kallast võistluskeskuse poole, mis asub sellel aastal Temple metroojaama vahetus läheduses. Täiesti tavaline on jõe äärses linnapildis tervisesporti harrastavad jooksjad ning pargipingil magavad kodutud.

Meil aga tuleb järgneva paari tunni jooksul jagada, keskmisest spordisaalist kõvasti väiksemas ruumis, sõbralikult tuhande orienteerumisfänniga nii põrandapinda kui ka õhku. Kuigi stardime ajal, mil rajal peaks olema kõige rohkem võistlejaid, ei näe korraga silma ulatuses üle ühe-kahe jooksja. Rajad on pikad ning valikuvariante etapi läbimiseks kohati isegi kaks-kolm.
Rajameister oli ilmselgelt rõhunud veteransportlaste tugevale füüsisele ning keerukate süsteemide lahendamise asemel lasi kohati joosta pikalt mööda linnatänavaid. Samas oli rada piisavalt põnev ning omad väikesed apsud sai ikkagi ära tehtud. Mõnda etappi oleks tulnud kohe kindlasti hoolikamalt planeerida. Kõvasti abiks oli tupikutesse jooksu vältimiseks etapi lahendamine kaardil tagurpidi. Teine suur abimees oli luup, kuna palja silmaga oli kaardilt raske eristada kitsaid aia auke ning läbipääse. Igati lahe üritus. Sellele vaatamata otsustasime, et järgmine kord registreerime end põhiklassi - tahaks veidi rohkem vürtsi.
Peale jooksu alustame oodatud pubiralliga, kus vahelduseks külastame Open House raames London King`s College, piilume London Fashion weekend üritusele, naudime Londoni võlusid ja võrratut ilma ning loomulikult veedame paar tunnikest sisseoste tehes Primarki kaubamajas, kus rahvamassid hullumas ühtviisi nii allahindlustest kui ka uuest hooajakaubast, mis kordi odavam eesti poelettidel müüdavast.
Kuigi päev hakkab otsa saama, on veel kindel plaan külastada kuulsat eestlaste olümpiapubi, millel punase lõvi järgi nimeks Red Lion. Pimeduse saabudes leiamegi ilma suurema vaevata kitsast kangialusest selle väikese pubi, mida Londoni Olümpiamängude ajal külastas kindlasti kordi rohkem eestlasi kui ühel tavalisel nädalavahetusel. Kinnitust eestlaste tegevusest selles arhailises pubis, annab kõrgel lae all riiulil asetsev väike sini-must-valge lipuke ning pubi juures maja seinal ilutsev punase lõviga olümpiapubi vapp. Nii saabki läbi meie 15 tunnine põnev ja muljeid täis päev ühes vaieldamatult minu lemmikute hulka kuuluvas linnas, Londonis. Pühapäeva hommikul teeme veel väikese jalutuskäigu linnas, naudime head Costa kohvi ja sidruni muhvineid. Selline magus lõpp saigi meie pikale nädalavahetusele, enne kui Ryanairi sini-valge-kollases värvitoonides Boeing meid koju, vihmasesse eestisse tagasi lennutab. Rohkem pilte.
 Postitas Riina.