Thursday, September 27, 2012

London City Race 2012

Tavapärase nädalavahetuse asemel läti metsades mütates, võtsime möödunud nädalavahetusel ette kahe tunnise lennu Londonisse, et osaleda 1250 osavõtjaga London City Race üritusel. Kui juba nii kaugele tuldud, üritasime võtta kõike, mida see hetkel ülipopulaarne kaubandus - ja kultuurikeskus pakkuda suudab. Reede pärastlõunal maandume fanfaarihelide saatel veidi sombuses Lutonis, Iiri odavlennufirmale Ryanair omase täpsusega. Kahe tunni pärast seame end juba sisse ühes Londoni kesklinna piiril asuvas odavas hotellis, mille peale viimast magamata ööd ristime ringi Baskervillede koera hotelliks. Mingil põhjusel ei suutnud pakistani päritoluga hotellitöötaja lülitada kogu öö vältel välja haukuvat veepumpa, mis asus kusagil väga lähedal meie voodile. Jõudsime järeldusele, et ööbimise pealt pole mõtet selles linnas kokku hoida, eriti kui lennukipileti saab kätte 26 euro eest.
Õhtul enne linna minekut lepime kokku, et pubiralli tuleb laupäeval peale jooksu, nii nagu see toimus suvel, Tallinn O - week raames. Vaatamata sellele, et hotell asub pubide rajoonis, on oht jääda reede õhtul söömata. Kõik pubid on ummistunud brittidest, kuna neil on kombeks töönädal lõpetada lähimas pubis heledat õlut nautides. Meie nädalavahetuse ametlikuks õlleks saab loomulikult vana hea Guiness, mis ka ületarbimisel ei tekita kõrvalnähtusid. Õhtu lõpetame ühes tüüpiliselt lärmakas pubis, Great British pub food`i süües.
Tänu kahe tunnisele ajavahele ei suuda me varajaste ärkajatena üle nelja enam eriti magada ning nii suundumegi juba laupäeva hommikul enne võistlust, kell kaheksa, varahommikusele ekskurssioonile  tuhande aastase ajalooga Westminister Abbeysse. Ilm tõotab tulla tõepoolest selline, nagu norrakad ennustasid - lauspäike ja 20 kraadi sooja. Kella üheksaks hommikul käib elu linnas juba täie hooga. Varahommikust Londoni iseloomustavad inimmassid, kes kogunevad kilomeetrite pikkustesse järjekordadesse, et külastada London Open House 2012 raames, tähtsamaid kultuurirajatisi ja hooneid.
Brittide ajaloost jälle veidi targemad, suundume edasi piki Thames`i kallast võistluskeskuse poole, mis asub sellel aastal Temple metroojaama vahetus läheduses. Täiesti tavaline on jõe äärses linnapildis tervisesporti harrastavad jooksjad ning pargipingil magavad kodutud.

Meil aga tuleb järgneva paari tunni jooksul jagada, keskmisest spordisaalist kõvasti väiksemas ruumis, sõbralikult tuhande orienteerumisfänniga nii põrandapinda kui ka õhku. Kuigi stardime ajal, mil rajal peaks olema kõige rohkem võistlejaid, ei näe korraga silma ulatuses üle ühe-kahe jooksja. Rajad on pikad ning valikuvariante etapi läbimiseks kohati isegi kaks-kolm.
Rajameister oli ilmselgelt rõhunud veteransportlaste tugevale füüsisele ning keerukate süsteemide lahendamise asemel lasi kohati joosta pikalt mööda linnatänavaid. Samas oli rada piisavalt põnev ning omad väikesed apsud sai ikkagi ära tehtud. Mõnda etappi oleks tulnud kohe kindlasti hoolikamalt planeerida. Kõvasti abiks oli tupikutesse jooksu vältimiseks etapi lahendamine kaardil tagurpidi. Teine suur abimees oli luup, kuna palja silmaga oli kaardilt raske eristada kitsaid aia auke ning läbipääse. Igati lahe üritus. Sellele vaatamata otsustasime, et järgmine kord registreerime end põhiklassi - tahaks veidi rohkem vürtsi.
Peale jooksu alustame oodatud pubiralliga, kus vahelduseks külastame Open House raames London King`s College, piilume London Fashion weekend üritusele, naudime Londoni võlusid ja võrratut ilma ning loomulikult veedame paar tunnikest sisseoste tehes Primarki kaubamajas, kus rahvamassid hullumas ühtviisi nii allahindlustest kui ka uuest hooajakaubast, mis kordi odavam eesti poelettidel müüdavast.
Kuigi päev hakkab otsa saama, on veel kindel plaan külastada kuulsat eestlaste olümpiapubi, millel punase lõvi järgi nimeks Red Lion. Pimeduse saabudes leiamegi ilma suurema vaevata kitsast kangialusest selle väikese pubi, mida Londoni Olümpiamängude ajal külastas kindlasti kordi rohkem eestlasi kui ühel tavalisel nädalavahetusel. Kinnitust eestlaste tegevusest selles arhailises pubis, annab kõrgel lae all riiulil asetsev väike sini-must-valge lipuke ning pubi juures maja seinal ilutsev punase lõviga olümpiapubi vapp. Nii saabki läbi meie 15 tunnine põnev ja muljeid täis päev ühes vaieldamatult minu lemmikute hulka kuuluvas linnas, Londonis. Pühapäeva hommikul teeme veel väikese jalutuskäigu linnas, naudime head Costa kohvi ja sidruni muhvineid. Selline magus lõpp saigi meie pikale nädalavahetusele, enne kui Ryanairi sini-valge-kollases värvitoonides Boeing meid koju, vihmasesse eestisse tagasi lennutab. Rohkem pilte.
 Postitas Riina.

Thursday, September 20, 2012

Urban race

Harjutasime Lepistiku pargis natuke majadevahelist jooksu. Laupäeval Londonis nii lihtne kindlasti ei saa olema.
Postitas Urmas.

Monday, September 10, 2012

Esimesed Läti meistrivõistlused

Arvasime, et selleni läheb ikka veel veidi aega, aga paar nädalat tagasi tehti meile ahvatlev ettepanek astuda ühe Läti suurima orienteerumisklubi liikmeks. Nii tuligi reede õhtul võtta ette seitsme tunnine sõit Daugavpilsi, et siis juba laupäeva südapäeval panna end proovile Läti lühiraja meistrivõistlustel. Üritus algab kohaliku linnapea kõnega, riigilipu heiskamise ja hümniga.
M 50 lühirada
N 45 lühirada

warm up
Et nüüd kirjutada nii nagu oli, siis oli ikka küll üks paras pusimine seal Daugavpilsi taga metsas. Oleme ju sarnastel rannamaastikel Riga ümbruses kordi ning kordi jooksnud, aga kuidagi ei saanud seekord otse punktidele pihta. Lohutuseks ainult see, et lätlased ise ka ei saanud. Võlusõnaks oli "stop and go"- see küll nüüd tagantjärgi tarkus. Samas oli maastik väga kiire ja kui kaardi lugemine veidi unarusse jäi, oligi karistus kohe käes. Korraldajad olid omalt poolt parima andnud, võimaldades kõigile starti minnes väikest warm up rada, et end eesootavaga kurssi viia. Kõige rohkem ajasid segadusse kollased triibud valge peal ning päris raske oli kohati aru saada, kas oled parasjagu kollase täpilise, valge või tavalise kollase peal. 
Aglona basilika
Kuna olime juba nii kaugele sõitnud, siis otsustasime peale jooksu käia ära ühes vähestest kohtadest, mis meil veel lätimaal vaatamata. Külastame Umbes 45 km kaugusel Daugavpilsist asuvat Aglona basiilikat, mida 1993 a. külastas ka Rooma paavst Johannes Paulus II. Basiilika on kuulus eelkõige selle poolest, et igal aastal 15 augustil kogunevad Aglonasse tuhanded palverändurid üle kogu ida euroopa. Daugavpilsist ise niipalju, et kes meie ajal koolis korralikult vene keelt õppisid, siis neil on seal väga lihtne. Nagu lätlased ise ütlevad, see on riik riigis. 
Pühapäeva hommikul seame end samal maastikul valmis juba uueks katseks ehk siis teate jooksuks, mis pakkus jällegi põnevust nii metsas olijatele, kui ka pealtvaatajatele. 

N 120 teade

M 120 teade

Postitas Riina.