Sunday, March 4, 2012

Israel - Jordaania 2012 vol3 Israel Open Championship, Tel Aviv Jaffa, Jerusalem

24. veebruar, esimene võistluspäev Neve Shalom. Kui panin enne reisi sõidumarsruute paika, ei saanud aru, miks arvutas mulle programm Jerusalemma mägedes 35 km läbimiseks poolteist tundi. Maanteed, kaasa arvatud mägiteed, on Israelis ju super head. Aga selle pärast, et see riik on siingi taganud jälle oma rahvale täieliku turvalisuse ning lubab mägiteedel sõita vaid 60 km tunnis. Iga väiksemagi kurvi puhul soovitab ta sul väga aeglaselt sõita. Maastik on mägine ja imekaunis, liivakarva kividest laotud astmetega lagendikud vahelduvad küpressi saludega. Võistlusmaastik on küll täiesti metsaga kaetud, suured vormid, kalju astmed, metsaalune suhteliselt kivine ja ohtlik, kohati on tunda teravate okastega taimi - mulle tuletas see segu türgist ja prantsusmaast. Kui eestis pakuvad kevadistel võistlustel silmailu puude all õitsevad sinililled, siis siin oli kogu metsa alune kaetud alpikannidega, mis parajasti just kõige ilusamas õitsemise eas. Just-just, täpselt need samad, mida meil praegu lillepoes 4.40 euro eest potis müüaksa. Saame kätte ka oma esimese vihma Israelis, mis paneb nüüd Urmase tervisele paraja põntsu. Kogu vaev, mis tervistumise nimel nähtud, on homme hommikul null. Ilmaga ongi veebruaris siin Jerusalemma mägedes nii, et kui päike väljas, siis päevitused selga. Kui päike pilve taga, siis tuleb talvejope välja otsida ehk siis eestimaa juuni nagu vahelduks järsult oktoobriga, jättes kõik muu vahele. Oleme saanud juba nii palju kogemusi erinevatel maastikutüüpidel joostes, et tehniliselt tundus meile mõlemale see maastik üpris lihtne, mida ei saa öelda füüsilise poole kohta. Kuna siia tulles oli meil mõlemal eesmärk tulla Israeli meistriks, siis sai metsas veidi pingutatud, nii, et tagasi Jerusalemma jõudes otsustasime võtta aja maha ja lihtsalt lebotada hotellis ning tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva punase koššer veiniga. Omalt poolt aitas sellele kaasa jälle sabat, kus reede kella kahest päeval kuni laupäeva õhtuni ei sõitnud juudiriigi pealinnas enam ükski buss ega tramm. Autoga ei tulnud meil enam mõttessegi kesklinna minna, tahtsime selle punase karbi ikka tervelt lennujaamas üle anda. Täiesti tavaline on siin, et enamusel autodel on nurgad maas, see ongi see rea vahetamine järsult ilma suunatuld näitamata.
25. veebruar, teine võistluspäev Masuah. Tänane võistlusmaastik asub eilsest kõvasti lääne poole, kus taimestik tunduvalt hõredam. Kuna on oodata huvitavat maastikku ja rada otsustab Urmas vaatamata palavikule ja algavale nohule mitte loobud. Asi oli seda väärt, mis sellest, et tulemus tühistati kuuenda punkti ebakorrektse läbimise tõttu. Vaielda selle rahvuse esindajaga polnud mõtet, nii õeldi ja nii ka jäi. Kuigi finišis välja prinditud aegadel oli läbimine ja tulemus kirjas. Rajad on tehniliselt raskemad ja huvitavamad, kui eile. Maastik oli tõesti lahe, kiviaedadega lagendikud vaheldusid kaktuse saludega. Kaktuse lehed olid umbes A4 formaadis ning okkad nende servas 3 cm pikkused. Siiani on põlv sinine torgetest. Ikka juhtub, kui tahad kiiresti joosta, aga miks see nii valus peab olema. Õnneks on valul ka oma hind, mõlema päeva võit tagas mulle Israeli meistri tiitli ning tänutäheks sain kaela kuusnurgaga kuldse medali. Peale jooksu proovime ära maantee nr.44, mis viib otse Tel Avivi Jaffasse, linna mis asub Israeli põhjaosas Vahemere rannikul, kus aastas on 300 päikesepaistelist päeva ning isegi selgel talvehommikul ei lange temperatuur alla +6 kraadi. Tõesti mõnus maantee, mida lähemale Tel Avivile, seda rohkem hakkab lisanduma ridasid. Jaffasse jõudes on vaatamata sabatile tõeline hullumaja parkimiskoha leidmisega. Päris julgustükk oli sinna autoga ronida, minu meelest puudus seal igasugune parkimissüsteem. Ootasin ikka sellise kuulsa vaatamisväärsuse juures suuri avalikke parklaid, aga parkimine toimus rannapromenaadi äärsel tühermaal. Õnneks oli meie auto nii väike, et mahtus elektri posti ja posti toe vahelisse auku. Veedamegi järgnevad paar tunnikest selles ajaloolises linnas, mida peetakse ühtlasi maailma vanimaks sadamalinnaks. 19. sajandil sai linnast kaubanduskeskus, mille sadama kaudu viidi euroopasse siidi ja apelsine. Linna järgi on saanud nime apelsinisort Jaffa ja samuti kuulus karastusjook Jaffa. Old Jaffa oma kireva ajalooga ei suuda meid üllatada mitte millegagi, väljaarvatud see, et ta on 4000 aastat vana. Kui oled ikka Tallinna vanalinnas ära käinud, siis on vist väga raske midagi vastu panna.
26. veebruar, ongi kätte jõudnud meie reisi viimane päev, mille kavatseme veeta tervenisti Jerusalemmas. Käimata ju veel kõik kuulsad piiblilegendi kohad. Tšekime end hotellist välja, tõstame asjad autosse, mis jääb õhtupimeduseni hotelli turvaparklasse. Jerusalemma vanalinna sõidame mugava trammiga. Suundume pika ja keerulise ajalooga Israeli pealinna südamesse, kus asub juutide pühapaik nutumüür, mis on judaismi, kristluse ja islami kultuskeskus ning mida peetakse kõige pühamaks linnaks maailmas. Jerusalemma vanalinn ja selle müürid kuuluvad alates 1981 aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siseneme vanalinna Jaffa väravatest, mis tagant järele mõeldes tunduski kõige huvitavam. Liigume piki kaubatänavaid, kus kauplejad ei ole enam nii tagasihoidlikud. Kaupa silmitsema jäädes satud juba lõksu, millest pääsemiseks tuleb veidi vaeva näha. Parim viis oli õelda, et ma tulen tagasi ja siis ostan. Nii me tagasi tulimegi pead maas, sest olime paljudele lubanud neid pärast uuesti külastada. Siiski ei ole see kauplemine nii agressiivne, kui türgis. Juutide pühapaika, nutumüüri äärde jõudmiseks, tuleb läbida turvakontroll. Siis saavad mehed omale suurest kastist pähe valged kipkad ning lähevad kilega eraldatud oma poolele, naised oma poolele. Naised ja mehed selles pühapaigas siis teatavasti koos ei viibi. Soovid edastatud, suundume ühte kõige kuulsamasse pühakotta maailmas - Jeesuse hauakirikusse, mis on muljetavaldav. Seejärel suundume kitsale vanalinna tänavale Via Dolorosa ehk siis Kolgata teele, mida mööda pidi Jeesus oma risti kandes hukkamispaigale minema. Kahjuks ei lasta täna turiste Templimäele, küll aga saame põhjaliku ülevaate Jerusalemma vanalinna neljast erinevast kvartalist. Tunneme, et seda kõike on juba ühe päeva jaoks liiga palju. Tagasi hotelli lähme jalgsi, just sellel põhjusel, et tutvuda põhjalikult ka Jerusalemma kesklinna ja turuga. Väga vahva otsus oli see, kui vaid ilm ei oleks vastu õhtut nii tuuliseks ja jäiselt külmaks muutunud. Nii saigi meie 11 päeva kestnud päikeseline reis Israelis läbi. Ainult super, ütlen selle reisi kohta. Paljud inimesed on nüüd peale reisi minu käest küsinud, et kas sa kartsid ka? Vastus on ainult üks, ei kartnud, mitte kordagi, sest seal ei olegi mida karta.
Vaata pilte.
Postitas Riina.

Saturday, March 3, 2012

Israel - Jordaania 2012 vol2 Jordaania - Petra, Surnu Meri

Eelmise päeva hommikul hotelli fuajees kohaliku turismiagendi käest ostetud 205 USA dollarit nägu maksnud Jordaania ühe päeva reisi voutšer tekitas Urmasel veidi kahtlust, äkki ikka pole õige asi. Kohalikest turismibüroodest, millest kogu Eilat kubises, oli võimalik osta palju kallimalt seda reisi. Täpselt kokkulepitud ajal saabus hotelli ette nahkistmetega minibuss. Kaaslasteks saame tütarlapse Tsiilist ja noormehe LA-st. Lisaks maksame meie venekeelt kõnelevale bussijuhile igaüks piiriületustasudeks ja jootrahaks 55 USA dollarit. Selle raha eest sai siis kaks korda piire ületatud ning passi lisaks igasugustele kleepsudele ja triipkoodidele ka Jordaania viisa. Seda, kellele sellest summast veel jootraha maksti, me küll aru ei saanud. Israeli poolel ajab kõik meie asjad korda venekeelt kõnelev bussijuht. Seejärel annab ta minu kätte ümbriku rahaga, mille toimetasin Jordaania piiripunktis ootava giidi kätte, kes siis juba seal pool kõik piiriületusega seonduva korda ajas. Kogu piiriületus võttis aega tunnikese. Jordaania poolel saame uue bussi ja bussijuhi ning sõit Petra poole läheb lahti. Kõige rohkem hämmastab meid Jordaanias võimas kiirtee kõrbes üle mägede, mis neljarealisest muutub kuuerealiseks ja tagasi. Nagu Israeliski võib siin riigis end samuti tunda täiesti turvaliselt, sest valvas silm on igal pool. Ühes politsei kontrollpunktis vastas meie naljahambast bussijuht, et bussis on neli tsiili kodanikku, see sobis neile hästi. Taheti vist meie päritolu teada, et kas kuulume ikka heade hulka. Sõit Petrasse kestab kaks tundi ning mida kõrgemale mägedesse tõuseme, seda kodusemaks tunne muutub. Sadama hakanud vihm läheb üle lumesajuks, temperatuur langeb, teed muutuvad jäiseks ning lisaks sellele, et pilve sees sõites puudub igasugune nähtavaus, puuduvad bussil ka talvekummid. Teeme peatuse tee äärses suveniiri poes, kus kohalikud jordaanlannad meile ingveri kohvi keedavad. Päris omapärane kogemus, lööb silmad särama. Meie giid räägib kohalikele, et tänase ilmaga lähevad Petrasse ainult täiesti segased. Kohale jõudes selgub, et meiesuguseid segaseid on üle maailma seal ikka väga palju kokku tulnud, kes vinget tuult ja üheksa kraadist õhutemperatuuri trotsides on otsustanud ette võtta nelja tunnise matka, et kaeda oma silmaga ühte seitsmest maailmaimest, mis on nikerdatud Wadi Mousa punasest kivist. Õnneks oli kodutöö hästi tehtud ning talveriided kaasas. Peale tunni ajast kõndimist kaljulõhede vahel jõuame peidetud linna oma tohutute kaljudesse raiutud hoonetega. Turisti lõks oli siin kaarikuga sõit 25 euri eest neile, kes ei jaksa kaks tundi edasi tagasi kõndida. Indiana Jonesi fännidele pean nüüd kurvastuseks ütlema, et ehe on filmis ainult välisvõtetel kasutatud fassaad. Kõik sisevõtted on tehtud siiski stuudios. Petra tuur lõppeb hinnas sisalduva kolmekäigulise lõunasöögiga ülipeenes restoranis. On tunda, et siiagi on jõudnu kunagi võimas Osmanite impeerium sest toidud on türgipäraselt maitsvad. Annan 10 punkti magustoidule, mandlid kakaos. Tagasiteel näeme, millist rõõmu pakub kohalikele lumi. Seda nad just väga tihti ei pidavat nägema. Autod seisavad tee ääres ning mängitakse kogu perega lumesõda või ehitatakse autode katustele lumememmesid. Päikeseloojangul jätame hüvasti selle imelise maaga ning suundume tagasi Eilatisse, kus ootab ees neli päeva rannamõnusid. Õhutemperatuur tõuseb nüüd iga päevaga ja neljapäeva varahommikul, kui termomeeter näitab 26 soojakraadi on meil kahjuks aeg lahkuda sellest fantastilisest Punase Mere kuurortist. Lahedat rannapuhkust jääb meenutama nüüd mõneks ajaks mõnusalt pruuniks päevitunud nahk. Täpselt kokku lepitud ajaks saame kätte Hertzi kontorist oma imetillukese punase auto, millega peame nelja päeva pärast tagasi jõudma oma reisi alguspunkti, ehk siis Tel Avivi Ben Gurioni lennujaama. Esimese päeva sõidu Jerusalemma planeerisime piki Surnu Mere äärt. Kaks tundi sõitu mööda kõrbe ehitatud super maanteed jõuamegi veidi üle 400 meetri alla merepinna asuva surnud mere äärde, kus aastas on 330 päiesepaistelist päeva, kus vees puudub igasugune elu, kus merevesi on tulisoolane ning võimalus loomulikul teel uppuda vist võimatu, sest vesi kannab sind nagu kummipalli. Randa minekuks on turistidele parimaks kohaks Ein Boceci, kuna seal võivad mehed ja naised koos ühes rannas olla vastupidiselt hotelli rajooni rannale, kus mehed naised üksteisest aiaga eraldatud. Kuna võitleme ikka veel vastiku kõhaga, siis siin hakkas hetkeks lootusekiir paistma. Kummaliselt kerge oli hingata seda seisvat õhku, milles soola sisaldus nii kõrge, et päikest võis võtta vabalt ilma kaitse kreemita. Peale soolaprotseduure sõidame edasi Massadasse. 72 NIS eest sõidame maailma pikima funikulööriga üles Herodese mäe peal asuvasse paleesse, millest sai juutide au ja uhkuse sümbol sõjas roomlaste vastu. Tegelikult on tegemist ajalooliste varemetega, kust avaneb võrratu vaade Surnu Merele ja mägedele. Järgnevalt külasteme Ein Gedi botaanika aeda, mille näol on tegemist tavalise Kibbutziga, kuhu on istutatud umbes 1000 taime ja puud tooduna viielt erinevalt kontinendilt maailmas. Kibbutz on siis Israelis üks elamisvorme, võrreldav meie külaga. Selles Kibbutzis oli olemas kõik eluks vajalik, lasteaiast haiglani. Tegemist ka kõvasti suuremaga, kui olime siiani harjunud nägema neid istutatud palmidega asumeid keset kõrbe. Botaanikahuvilistel oleks siin päris põnev aga meile pakkus rohkem huvi kohalike elu. Serveeriti seda meile ju lausa kandikul. Mulle meeldib selle rahva juures see, et nad on rahulikud ja ei lärma. Lõpp kokkuvõttes oli päris mõnus peale nädalat kõrbes jälle tõelist rohelust ja linnulaulu nautida. Edasi sõidame ikka piki Surnu Mere äärt, imetleme maalilisi vaateid ja kirume kohalikke bussijuhte, kes sunnivad meid kiirust ületama. Enne põrguliku liiklusega Jerusalemma suundumist, lõpetame tänase Surnu Mere tuuri muda rannas. Kuna päike hakkas end juba mäe taha sättima, siis valisime esimese ehk, siis tasulise ranna, 50 NIS nägu. Kähku päevitusriided, mis nüüdseks rikutud, selga ja mutta. Tegelikult tuli muda küüntega mere põhjast kraapida ja kehale määrida. Vesi oli mudane vaid seetõttu, et selles mudasena püherdati ning tundus kuidagi veel soolasem ja soojem, kui hommikul teisel pool Surnu Mere otsas. Iluprotseduurid tehtud, sai see keemia kuidagimoodi enam vähem maha pestud. Nahk oli küll siidiselt pehme, aga auto istmed soolaga kaetud ja juustest tuli veel järgmine päevgi soola.
Sõit Jerusalemma on kiire, võimsad maanteed, suured kiirused aga hotelli jõudmisega selles müstilises linnas näeme üksjagu vaeva. Kuna meil jälle kaarti ei olnud, siis sõitsime suunaga viitade järgi läbi hullumeelse liiklusega Jerusalemma kesklinna kõige otsemat teed pidi oma hotelli. Urmas tegi vaid ühe järelduse, Israeli tarnitud autodele võiks rahumeeli suunatuled jätta paigaldamata. Põnev ja muljeid täis päev on läbi, kosutame end koššer õhtusöögiga hotelli rootsilauas, mis on võimas oma lihavaliku poolest. Võime seda kõike nüüd lubada sest homme algavad Israeli meistrivõistlused, mis tõotavad tulla nii füüsiliselt kui ka vaimselt keskmisest raskemad.
 Jätkub.....


Postitas Riina.