Thursday, September 27, 2012

London City Race 2012

Tavapärase nädalavahetuse asemel läti metsades mütates, võtsime möödunud nädalavahetusel ette kahe tunnise lennu Londonisse, et osaleda 1250 osavõtjaga London City Race üritusel. Kui juba nii kaugele tuldud, üritasime võtta kõike, mida see hetkel ülipopulaarne kaubandus - ja kultuurikeskus pakkuda suudab. Reede pärastlõunal maandume fanfaarihelide saatel veidi sombuses Lutonis, Iiri odavlennufirmale Ryanair omase täpsusega. Kahe tunni pärast seame end juba sisse ühes Londoni kesklinna piiril asuvas odavas hotellis, mille peale viimast magamata ööd ristime ringi Baskervillede koera hotelliks. Mingil põhjusel ei suutnud pakistani päritoluga hotellitöötaja lülitada kogu öö vältel välja haukuvat veepumpa, mis asus kusagil väga lähedal meie voodile. Jõudsime järeldusele, et ööbimise pealt pole mõtet selles linnas kokku hoida, eriti kui lennukipileti saab kätte 26 euro eest.
Õhtul enne linna minekut lepime kokku, et pubiralli tuleb laupäeval peale jooksu, nii nagu see toimus suvel, Tallinn O - week raames. Vaatamata sellele, et hotell asub pubide rajoonis, on oht jääda reede õhtul söömata. Kõik pubid on ummistunud brittidest, kuna neil on kombeks töönädal lõpetada lähimas pubis heledat õlut nautides. Meie nädalavahetuse ametlikuks õlleks saab loomulikult vana hea Guiness, mis ka ületarbimisel ei tekita kõrvalnähtusid. Õhtu lõpetame ühes tüüpiliselt lärmakas pubis, Great British pub food`i süües.
Tänu kahe tunnisele ajavahele ei suuda me varajaste ärkajatena üle nelja enam eriti magada ning nii suundumegi juba laupäeva hommikul enne võistlust, kell kaheksa, varahommikusele ekskurssioonile  tuhande aastase ajalooga Westminister Abbeysse. Ilm tõotab tulla tõepoolest selline, nagu norrakad ennustasid - lauspäike ja 20 kraadi sooja. Kella üheksaks hommikul käib elu linnas juba täie hooga. Varahommikust Londoni iseloomustavad inimmassid, kes kogunevad kilomeetrite pikkustesse järjekordadesse, et külastada London Open House 2012 raames, tähtsamaid kultuurirajatisi ja hooneid.
Brittide ajaloost jälle veidi targemad, suundume edasi piki Thames`i kallast võistluskeskuse poole, mis asub sellel aastal Temple metroojaama vahetus läheduses. Täiesti tavaline on jõe äärses linnapildis tervisesporti harrastavad jooksjad ning pargipingil magavad kodutud.

Meil aga tuleb järgneva paari tunni jooksul jagada, keskmisest spordisaalist kõvasti väiksemas ruumis, sõbralikult tuhande orienteerumisfänniga nii põrandapinda kui ka õhku. Kuigi stardime ajal, mil rajal peaks olema kõige rohkem võistlejaid, ei näe korraga silma ulatuses üle ühe-kahe jooksja. Rajad on pikad ning valikuvariante etapi läbimiseks kohati isegi kaks-kolm.
Rajameister oli ilmselgelt rõhunud veteransportlaste tugevale füüsisele ning keerukate süsteemide lahendamise asemel lasi kohati joosta pikalt mööda linnatänavaid. Samas oli rada piisavalt põnev ning omad väikesed apsud sai ikkagi ära tehtud. Mõnda etappi oleks tulnud kohe kindlasti hoolikamalt planeerida. Kõvasti abiks oli tupikutesse jooksu vältimiseks etapi lahendamine kaardil tagurpidi. Teine suur abimees oli luup, kuna palja silmaga oli kaardilt raske eristada kitsaid aia auke ning läbipääse. Igati lahe üritus. Sellele vaatamata otsustasime, et järgmine kord registreerime end põhiklassi - tahaks veidi rohkem vürtsi.
Peale jooksu alustame oodatud pubiralliga, kus vahelduseks külastame Open House raames London King`s College, piilume London Fashion weekend üritusele, naudime Londoni võlusid ja võrratut ilma ning loomulikult veedame paar tunnikest sisseoste tehes Primarki kaubamajas, kus rahvamassid hullumas ühtviisi nii allahindlustest kui ka uuest hooajakaubast, mis kordi odavam eesti poelettidel müüdavast.
Kuigi päev hakkab otsa saama, on veel kindel plaan külastada kuulsat eestlaste olümpiapubi, millel punase lõvi järgi nimeks Red Lion. Pimeduse saabudes leiamegi ilma suurema vaevata kitsast kangialusest selle väikese pubi, mida Londoni Olümpiamängude ajal külastas kindlasti kordi rohkem eestlasi kui ühel tavalisel nädalavahetusel. Kinnitust eestlaste tegevusest selles arhailises pubis, annab kõrgel lae all riiulil asetsev väike sini-must-valge lipuke ning pubi juures maja seinal ilutsev punase lõviga olümpiapubi vapp. Nii saabki läbi meie 15 tunnine põnev ja muljeid täis päev ühes vaieldamatult minu lemmikute hulka kuuluvas linnas, Londonis. Pühapäeva hommikul teeme veel väikese jalutuskäigu linnas, naudime head Costa kohvi ja sidruni muhvineid. Selline magus lõpp saigi meie pikale nädalavahetusele, enne kui Ryanairi sini-valge-kollases värvitoonides Boeing meid koju, vihmasesse eestisse tagasi lennutab. Rohkem pilte.
 Postitas Riina.

2 comments:

  1. Mis huvitav üritus, kas see toimub igal aastal? Trügimine inimmassides?
    Priit

    ReplyDelete
  2. See lahe üritus Londoni kesklinnas toimus juba viiendat aastat järjest ja kogub üha populaarsust. Eks ta ikka toimub järgmisel aastal ka. Inimmasse jooksu ajal ei olnud, need ikka pigem seal, kus midagi müüakse. Ettevaatlik tuli olla suurte teede ületamisel, sest autod tulevad seal ju teiselt poolt.
    Riina.

    ReplyDelete