Laupäeva hommikul, põgenedes uppuvast Tallinnast, võtsime suuna Karksi Nuia poole ja sealt edasi kümmekond kilomeetrit läti suunas Lillile. Tore on avastada veel eestimaal uusi kohti. Pean tunnistama, et Karksi lossimägedes turnisin esimest korda, rääkimata Lilli metsast. Tublid kaardijoonistajad, kes sellise dzungli seal Lillil paberile visandasid. Kiitus esimese päeva kaardi autorile ja rajameistrile. Kaart oli minu jaoks nii täpne, et naljaga õeldes tundus nagu kõik mahalangenud puudki olid kaardil, need millest kogu aeg tuli üle ronida. Vaatamata sellele, et põhitegevuseks metsas oli ronimine, ei mäletagi enam sellist head ja tõsist orienteerumist. Üks on aga kindel, et järgmine kord jooksen Lilli metsas siis kui puudel puuduvad lehed, nõgesed ja hiidsõnajald pole veel tärganud, sood on looduskatastroofi tagajärjel kuivanud ning kohalikud on läheneva karmi eestimaa talve tarvis puhastanud metsa mahalangenud risust. Õnneks on need vaid hetke emotsioonid ning ununevad kohe kui saab jälle seelikut kanda. Kahju, et kodus kappe koristades viskasin just ära vanad säärekaitsmed.Teisel päeval 3,2 km starti väsitas ikka päris ära. Rada oli kas põlvini soos või üle pea sõnajalgades. Maastik sobis füüsiliselt ja vaimselt tugevatele. Kogu aeg oli vaja ennast kusagilt läbi suruda. Kordi lihtsam ja kiirem oli liikuda piki lagedaid soid, kui mööda mäekülgi kus risti rästi kõike mida metsas leidub. Omalt poolt olid aga korraldajad ürituse õnnestumiseks andnud 100%. Näiteks kas või välikohvik, kus pakuti piirialade parimat šaslõkki või välipesula, kus kraanist voolas 50 kraadine vesi. Lõbus ja tore seltskond lisaks omaltpoolt tegid sellest nädalavahetused toreda ürituse.
Postitas Riina.
No comments:
Post a Comment