Tuesday, November 19, 2013

Läti viimane latt

Ringlusesse jõudis Läti viimane 1 latine. Aastate jooksul on väljalastud 24 erinevet 1 latist, millel kujutatud lätlastele tähtsad sümbolid. Viimane neist siis kõige tähtsam, sest sealt pealt hea vaadata euro kurssi lati suhtes.





Postitas Urmas


Sunday, November 17, 2013

Ziemas Magnets

02.november Mucenieki
03. november Mangalsala
09. november Varnukrogs
10. november Trisciems

Monday, November 4, 2013

Sügispuhkus Hollandis 2.osa

Neljas päev. Ajame end varakult voodist välja, et teha viimane jalutuskäik läbi linna, mis on ehitatud sohu ja asub kuni kaks meetrit allpool merepinda. Liigume Hertzi kontorisse, kus ootab meid valge kaunitar Fiat 500. Hambuni kindlustatud, suundume linnast välja, et nelja järgneva päeva jooksul tunda rõõmu liikumiskiirusest. Seda küll uhketel Hollandi kiirteedel, mitte aga metsas. Algamas ju hollandlastel homme selline tore O-üritus nagu Tweedaagse van Noord-West Veluwe. Tänaseks oleme aga plaaninud Zaanse Schans`i vabaõhumuuseumi ekskursiooni, kus tutvume vilja -, värvipulbri - ja maitseainete jahvatamisprotsessiga ning kuuma šokolaadijoogi ja juustu valmistamisega. Lisaks pakub see Amsterdamile suhteliselt lähedal asuv muuseumikompleks täieliku ülevaate kunagisest hollandlaste elust. Igati lahe paik, tasub vaatamist. Kõige lahedam oli aga puukinga muuseum koos töökoja ja poega. Kuuldavasti pidi Zaanse Schans olema just koht, kus tsaar Peeter käis laevaehitust õppimas.
Jätkame teed läbi Almere Harderwijk`i, mis saab järgnevaks kaheks päevaks meie O-võistluse aegseks koduks. Aga miks läbi Almere? Seda võiksid nüüd kõik naised teada, asub ju seal üks paljudest Hollandi Primarki kaubamajadest. Kolm tundi kaob nagu nõiaväel ja sellega koos ka Urmas. Leian ta pargipingilt koos saatusekaaslastega, sest selles majas pole meestel kohta. See saab õhtul kompenseeritud Heinekeniga jäätunud klaasis ning hiidsuure meriahvenaga, mis oli lausa jumalikult töödeldud. Tegelikult ei ole vahet mida Hollandis sööd, kokakunstis on nad tugevad.
Viies päev. Tavarada Zandenbos. Lihtne oli ja lisaks hakkasin metsas läti keeles mõtlema. Oli selline tunne nagu jookseks Riga ümbruse metsades ning seetõttu ka tulemus suhteliselt positiivne. 
Lisaks sellele sai ka võistluskeskuses puhtas eesti keeles rääkida. Kohtasime Tarmo Kuubi oma perega, kes olid nõus ka lahkesti Belgia võistlustele reklaami tegema.
Õhtu veedame Harderwijkiks, armas linnake. Kõige armasam oli aga kiriku kellamäng iga tunni aja tagant otse meie hotellitoa akna taga. 
Kuues päev. Lühirada Beekhuizen. Vihma kallab, külm on. Õnneks on fortuuna loosinud meid viimaste hulka startima. Selleks ajaks tuleb päike uuesti välja ja ilm läheb soojaks ning meil pole veel õrna aimugi lähenevast orkaanist. Oli ta nimi vist St Jude, kui ta Inglismaa rannikule maabus ja hiljem kogu Euroopas oma jälje maha jättis. Seniks aga tunneme rõõmu mõnusast düünimaastikust. Isegi liivakõrbes sai ära käidud, muidugi mitte nii võimsas, kui Nidas.
Tore võistlus, eriti toredaks muutis selle 8,5 volline Duvel`i õlu peale jooksu. Ei tahtnud ju kuidagi belglastele alla jääda. Tuleb harjutada, võtsime endale plaani mõne Belgia võistluse samuti ära teha. Peale võistlust võtame aga suuna Haagi poole. Tuul näitab juba oma võimu ning päris ühe sõrmega enam autorooli hoida ei saa. Aga kus siis ikka seda sajandi tormi tervitada, kui mitte mere ääres. Olime viimaseks ööks hotelli broneerinud Scheveningenisse otse rannapromenaadi äärde, et imetleda kaunist päikeseloojangut ja jalutada kuulsal promenaadil. Vaat sulle nüüd romantikat, selle asemel imetlesime liivatormi ja hiidlaineid, mis sundisid laevad sadamast reidile minema, ootamaks tormi vaibumist. 
Kuigi öösel lendasid parklas prügikonteinerid, jäi meie tilluke auto õnneks tormist puutumata.
Seitsmes päev. Torm on jõudnud sellisesse staadiumisse, kus hotellist ei soovitata enam lahkuda. Eirame soovitusi, vaja ju veel vaadata ära plaanitud Madurodom ehk mini Holland ja Haag.
Kui piltlikult kirjeldada olukorda, siis autouksi sai avada vaid üks haaval ja alla tuult, kahel jalal püsimine oli suurt pingutust nõudev ettevõtmine, mis alati ei õnnestunudki. Peale lõunat hakksid tuuleiilid taltsamaks jääma, kuigi 120 kiirteedel oli kiiruspiirang jätkuvalt 80, ühistransport ei toiminud ning vaatamata lennuliikluse seiskumisele valitses Schipolis lõbus meeleolu. Veel lõbusamaks muutus see siis, kui nägime Air Balticu rohelist saba liikumas terminali poole. Nii jõudsimegi õnnelikult ja täiesti õigeaegselt koju kahe tormi vahel. Kust me tast üle lendasime, sellest küll aru ei saanud. 

Postitas Riina.

Friday, November 1, 2013

Sügispuhkus Hollandis 1.osa

Sellel aastal otsustasime Istanbuli asemel minna Hollandisse, et oma silmaga kaeda, kuidas elavad maailmakuulsad puukingameistrid ja muidugi kõik need muud kuulsad tegelased ka.
Nii veedamegi esimese suvesooja õhtu ja öö pea varahommikuni Amsterdami kõige kuulsamas linnaosas - punaste laternate kvartalis.
No mis siis ikka, vaatame need tüdrukud kõigepealt üle. Peab tunnistame, et öised neiud olid päris kenakesed võrreldes järgmisel päeval päevavalguses ennast pakkuvate transvestiitide ning veidi ülekaaluliste kuldses keskeas naisterahvastega. Öösel sarnanesid nad tõepoolest Barbinukkudega, nii nagu selgitas sõpradele ka üks noormees, et mul on kodus selline Barbinukk. Iseenesest mõista, on kogu see laternate linnaosa orienteeritud vaid ühele teemale.
Tänase õhtu naelaks saabki Casa Rosso teater, kus 50 euro eest koos kahe dringiga on võimalik piiramatu aja vältel vaadata umbes kümmekond erinevat etendust kaunist postitantsust kuni pesuehtsa s....ni  välja.
Hommikupoole ööd piki kanaleid hotelli jalutades jõuame järeldusele, et tegemist on linnaga, mis mitte kunagi ei maga.
Teine päev. Tänaseks oleme plaaninud Ida, Lääne ja Kesk Kanaliringi ning kahe tunnise laevaekskursiooni mööda Amsterdami kaunemaid kanaleid. 
Kuna on tööpäeva hommik siis erilise valvsusega tuleb keskenduda kohalikele, kes jalgratastel tööle kihutavad. Neid tuleb korraga palju ja igast ilmakaarest.
Õnneks me ratta alla ei jäänud ja nii saame nüüd imetleda kõiki neid Amsterdami kauneid ja erilisi maju. 
Enne kui suundume harivale laevaekskursioonile, veedame mõnusalt aega kuulsas Hard Rock Cafe`s, mis on lausa omaette vaatamisväärsus.
Olles peale laevasõitu nüüd Amsterdami ajaloost palju targemad, suundume otsejoones antiigiturule, mis pimestab oma tohutu kaubavalikuga ka kõige nõudlikumat antiigihuvilist. Kätte on jõudnud ka aeg, et külastada selles muuseumiterohkes muuseumilinnas esimest muuseumi. Selleks valisime paatelamu Printsengrachti ääres. 
Kui sõjajärgsel perioodil hakkasid inimesed odava elamispinna puudusl elama paatelamutes siis nüüdseks enam hinnavahet tavalise korteriga pole ning pigem on paatmajades elamine saanud paljudele hoopis elustiiliks.
Järgmisena võtame ette erootikamuuseumi, kus viiel erineval korrusel antakse ülevaade sellest elulisest kunstist mitmel erineval moel.
Kuigi oleme õhtuks maha kõndinud aukartustäratava koguse kilomeetreid, leiame veel jaksu vaadata veelkord üle kõik tüdrukud, käia ära lõbustuspargis ning otse loomulikult nautida head Belgia õlut ning Argentiina grilli. Vaat nii palju siis Hollandi rahvustoitudest, ei leidnud me kusagilt ei ube ega hernesuppi.
Kolmas päev. Täna on plaanis panna rohkem rõhku šopingule ning ühtlasi vaadata ära ka teine pool Amsterdami kesklinnast. Päeva alustame turul, kus müüakse igasugu vana ja uut kraami läbisegi. Kõige põnevam sektsioon oli numismaatikutele, kus Urmas veetis edukalt lausa kaks tundi nii, et pidi tagasi tulles lennujaamas aru andma oma kohvri sisu üle. Enne kui aga sukeldume kanalitelinna südamesse kohvikute tänavale, et soojas päikesepaistes lihtsalt istuda mõnes kanaliäärses kohvikus ja tunda puhkusest mõnu, käime ära Nemo peal, mis meenutab justkui uppuvat laeva. Tegelikult asub selles rohelises hoones hoopis teaduse ja tehnika muuseum. Nemo ``laevatekk`` on aga kohalike hulgas populaarne päikesevõtu koht, kust avaneb ka ümbruskonnale imeline vaade.
Ja nüüd siis kohustuslik šoping nimega saapajaht, mis kestis pimedani välja, sest minu tuhkatriinu jalale ei suutnud kohalikud kaupmehed kuidagi sellel hiiglaste maal sobivat suurust leida. Pikad ja suured inimesed on need hollandlased tõesti. Seda võis järeldada hiidsuurtest vooditest ja kurgu alla ulatuvatest kraanikaussidest hotellis. Vahepeal leidsime aega käia ära ka juustupoes, sest seda peab Hollandis lihtsalt oma silmaga nägema ja ninaga tundma. 
Veidi keerulisem oli leida vanalinna kitsastelt tänavatelt üles kuulus Cafe Belgique, kus võimalus maitsta puidust käepidemega ``katseklaasist`` ehtsat Kwaki õlut. Nüüd on see imelik vidin ka meie isiklikus õllekannude kollektsioonis olemas. Selleks juhatati meid otse baarist suurde õlleklaaside poodi, kust võis osta mis iganes firmade klaase ja kanne ning ka sinna juurde kuuluvat õlut.
Täna õhtuseks etenduseks valis Urmas välja sületantsubaari, kus vaatamata soole võis igaüks kes soovis, saada endale 20 euro eest sülle vingerdama täiesti palja tütarlapse. Kasinama summa eest jättis aga tantsutüdruk oma strateegilised kohad kaetuks. Meie näitasime üles eriti suurt kasinust ning otsustasime jääda pigem vaataja rolli. Ja üllataval kombel ei olnud ma üldsegi mitte ainus nais soost külaline selles asutuses. Õhtu lõpetuseks proovime 1695 aastal ehitatud ajaloolises hoones asuvas Cafe de Sluyswacht`is ära tumeda Hertog Jan`i.  
Jätkub.....                                         
Postitas Riina