Sunday, July 12, 2015

6600 km autoga mööda Ida – Euroopat 4.osa päev haaval kodule lähemale ehk Ungari-Poola –Läti



Aeg võtta suund kodu poole, et siis nelja päeva pärast juba Lätis Kapa jooksul vormis olla. Jääme ööbima Ungaris Miskolctapolcas, et kohe hommikul minna neljaks tunniks termaalvee basseinidesse ligunema. Kogu see koopa värk on veidi ülepaisutatud, midagi väga erilist ei olnudki. Aga mõnusa värske enesetunde sai küll. Sööme rasvast Ungari sealiha ja laseme ennast Tiinal juhendada risti läbi Slovakkia lõuna Poola ilusamasse linna, Zakopanesse. Slovakkias saame kiirteel korraliku vihma. Autod seisavad teeservades või liiguvad vaevu 50-ga.
Zakopane tervitab meid karge suveõhtuga. Inimesed on selga tõmmanud joped, kaela sallid ja välirestoranides süüdatakse turistide soojendamiseks gaasilambid. Selgub, et juba mitu päeva on vihma sadanud ja inimesed lõbustavad ennast linnas mäkke mineku ootuses. Vihmase ja pilves ilmaga pole mõtet Tatratesse minna, siis jääb kõik see ilu nägemata. Jääme Zakopanesse kaheks ööks, lootuses homme mäkke pääseda. Selline vedamine, hommikul on taevas selge ja tõotab tulla ilus päev. Mäkke minekuks valime raskema variandi – jalgsi kuus tundi üles ja siis 30 minutit kaabel trammiga alla tagasi. Õhtul linna tagasi jõudes oleme päris väsinud, aga see eest nii palju muljeid.
Lahkume sellest imekaunist Poola linnakesest varahommikul, et siis õhtuks jõuda juba Leetu Kaunasesse. Poola läbimine tänu uutele kiirteedele pole enam mingi küsimus.  Kuna pole kunagi Kaunase vanalinna sattunud, siis pühendame sellele järgmisel päeval neli tunnikest, enne kui võtame suuna Läti poole Siguldasse. Teeremondi vältimiseks Panevežise ja Kaunase vahel sõidame läbi Ukmerge, nutikas variant.
Tundub, et Lätimaale on ka lõpuks suvi jõudnud. Võistluste jaoks muidugi on kuumust liiga palju ja nii kujunebki seekordne Kapa päris kurnavaks. Amatciemsi maastikud ei ole ka just kergete killast. Esimese päeva kaart ja maastik olid parimad üle mitme aasta. Teise ja kolmanda päeva kohta jäi võistlusplatsilt kõlama lause, nagu tavaline Põlva kolmapäevak.
Urmas super tubli – 13 tulemusega jooksu, kuuetunnine tõus Tatrates ja 6600 km üksinda autoroolis. Minul läksid pooled jooksud aia taha. Kapa teisel päeval sai orienteerumisest kõrini, tulin ära ning kolmandal päeval ei leidnud esimest punktigi enam üles. Võtsin aja maha ja enne augusti kuud metsa ei plaani minna.
Veel 300 km ja saigi meie autoreis läbi. Lahe oli vaadata kuidas inimesed mujal toimetavad ja jõuda ikka ja jälle teadmisele, kui hea koht on elamiseks Eesti. Selleks tulebki vahel kodust kaugele minna. Esimene asi mida Eestimaa pinnal teeme, lähme Mulgi kõrtsi hapukapsa suppi sööma. Küll see maitses alles hästi.

Postitas Riina

6600 km autoga mööda Ida – Euroopat 3.osa tagasi tulevikku ehk Transilvania Open Rumeenias



Varahommikul peale kuke kiremist Cishinau hotelli kõrval hoovis, võtame suuna tagasi Euroopa Liidu poole. Sõna otseses mõttes sõidame linnast välja päikese ja sisetunde järgi. Cishinaust väljas, pea aegu õige teeotsa kätte saanud, hakkab Garmin meiega jälle väga häälekalt vaidlema. Võib olla olekski pidanud nüüd Tiinat (panime oma Garminile nime) usaldama, sest need järgnevad 150 kilomeetrit Rumeenia piirini olid meie elu pikimad ja õudsamad. Hoidsime hinge kinni  et auto ikka ühes tükis originaali lähedasena püsiks, sest nagu Moldovasse sisenemisel nii tuleb ka väljudes jälle tõestada, et me pole seda bemarit  ise põlveotsas valmis meisterdanud ega kusagilt tuuri pannud. Hinge kosutab vaid ilus loodus ja maitsev  varajane lõunasöök ainsamas teeäärses söögikohas Moldovas. Jätame tädile tänutäheks kõik oma viimased Moldova mündid, mis eurodes tühine aga kohalikud lähevad sellise peotäie eest täiesti pöördesse.
Saabume Euroopa Liitu tagasi Iasi lähedalt veidi suuremast piiripunktist ja nagu arvata võis tuleb siia jätta oma pikast 560 km pikkusest päevast kaks väärtuslikku tunnikest. Nüüd tõmbame joonlauaga maanteede kaardile sirge juti ja hakkame Tiinale ette söötma pidepunkte otse üle Karpaatide Cluj Napokasse. Kuna teed on jälle super head, siis liigume kiiresti. Ei oska midagi öelda, see kõik on nii ilus, et minge vaadake ise! Selline tunne nagu oleks Itaalias, ainult et serpentiinid on keeru kohas palju laiemad ja turvalisemad, saab isegi rekkadest mööda.
Cluj Napokas võetakse meid väga sõbralikult vastu. Elame järgmised neli päeva kesklinna kolmetärni hotellis, kus iga silmapilgutuse peale täidetakse kõik meie soovid ning vaatamata sellele et ummistame oma poriste jooksuriiete ja jalanõude pesuga kogu hotelli torustiku, ei panda meid vangi vaid kutsutakse lausa tagasi. Andsime mõista, et see ei juhtu vist selles elus,  kuigi Cluj Napoka on ilus, midagi Riga ja Tallinna segu. Ja oi kuidas nad armastavad palju ja hästi süüa. Tegeleme hetkel tagajärgedega.
Transilvania Open 25 – 28. juuni
Võrreldes Bulgaariaga on esimene päev metsas  väga  lihtne. Midagi Belgrad Foresti sarnast Istanbulis, aga ilma nende vastikute ogadega taimede ja rippuvate väätideta. Teisel päeval teeb ilmataat öö läbi kestnud vihmasajuga raja füüsiliselt üli raskeks. Järskudest mudastest nõlvadest üles minek toimus roomates, alla tulek selja peal või istudes. Muid võimalusi ei olnud.
Noorte jaoks kaasa võetud Eesti lippu me kahjuks pikal rajal lehvitada ei saanud, aga seevastu kolmandal päeval teates oli rõõm lipp lahti rullida ja poistele noorte  EM – i pronksmedali puhul õnne soovida.
Veteranide klassides valmistas kolmanda päeva avatud maastik just Skandinaavia maade hulgas raskusi. Sarnanes see veidi Israeli maastikuga, lisaks rohelise sees Türgi kurikuulsad okastraati meenutavad väädid. 
Neljanda päeva linnasprindi tegid põnevaks aiad ja hekid kortermajade vahel. Punktidesse jõudmiseks tuli kaardilt välja lugeda peeneid käike majaseina ja heki vahelt. Väga tähtis tööriist oli luup. Kuna edestasin koduperenaiste klassis kolme päeva summas teist kohta rohkem kui tunniga, siis sain seda lõbu endale kõike kõndimise pealt lubada ning selg ees finiši joone ületada. Jätkub....

Postitas Riina

Saturday, July 11, 2015

6600 km autoga mööda Ida – Euroopat 2.osa tagasi minevikku ehk Moldova - Transnistria


Kuna igasugused võimalused medali tseremooniale pääseda rikkusin juba esimese punktiga, siis sai peale finaali ilma kiirustamata hakata Moldova poole sõitma. Ööseks jääme Rumeenia pinnale oma imekaunisse Villa Belvederesse Galatis, kuigi  kell neli hommikul äratab mind EMT sõnum, et olen justkui  jõudnud Ukrainasse. 
Algselt oligi plaanis väisata ka Ukrainat, aga selle plaani luhtasid meie Moldova sõbrad kohe. Nii lahkumegi Euroopa Liidust hoopis väikese Oanchea piiripunkti kaudu, kus 30 minutiga tuvastatakse meie isikud, auto ehtsus ja sunnitakse ostma kiirtee  vignett. Aru ei saa küll mille jaoks, sest Moldovas on kiirteedeni veel väga pikk maa, võiks öelda, et lausa sajandid. Sellest hetkest algab meie punasele bemarile üks suur kannatuste rada. Urmas ütleb hästi, no on see maa alles üks suur pommiauk. Aga oh imet! Vaatamata sellele, et meie Garmin keeldub töötamast ja üheski bensukas ei müüda Moldova kaarti, jõuame planeeritust kaks korda hiljem Cisinausse oma hotelli mis asus samuti hoopis teisel tänaval kui Booking ette kujutas. Otsustame et täna me bemarit  enam ei piina ja lähme kesklinna taksoga. See ju kõige odavam asi Moldovas. Üks kõik kui palju sõidad, ikka oli arve 1.50 eurot. Meil ei saa sellise hinnaga isegi taksosse istuda. Ausalt öeldes, ega selles linnas midagi vaadata ja teha ka ei olnud. Kurb hakkas, aga aidata ka ei saanud. 
See eest päike paistis ja ilm oli soe. Valime vähestest olemasolevatest söögikohtadest välja kõige uhkema ja kallima. Seal ei pidavat isegi keskmisest rikkamad kohalikud käima. Kahe ja poole tunnise esmaklassilise teenindusega kolmekäigulise õhtusöögi ja jookide eest saime arveks vaid 30 eurot.
Siis kui teie valmistusite jaanilaupäeval Eestimaa vihmases suves oma grille süütama, võtsime meie põrgukuumuses ette 75 kilomeetrise sõidu olematusse riiki  Transnistriasse.
Selleks et kõik õnnestuks, pakkusid meie Moldova sõbrad oma abikäe.  Nii saamegi endale reisijuhiks oma ammuse tuttava, Moldova kõige kõvema master orienteeruja Pavel  Cerescu.
Olematu riigi, millel on oma vapp ja lipp ja raha, piirile jõudmiseks laveerime asfaldiaukude vahel ja järgime kiirusepiiranguid kontrollpunkte läbides. 
Tänu Pavlikule saame pooleteist tunniga loa siseneda riiki, mida ükski maailma riik pole veel tunnustanud. Ilmselt ei tunnustagi. See tähendab, et tegemist on moodustisega kus on omad seadused ja justkui riigile omased tunnused, aga passi templit ei lööda, kuna pole riik. Kogu see poolteist tundi kulus põhiliselt meie punase bemari deklareerimiseks ja kindlustuste tegemiseks. Lisaks tuli veel ka mingid dokumendid esitada Migratsiooniametis. Selline tunne oli, et lahkume planeedilt maa. Elagu bürokraatia!  Ja kogu selle tsirkuse eest küsiti meilt vaid 35 eurot. See oli täiesti ametlik olematu riigi piiriületus.
Sisenedes moodustisse nimega Transnistria, saame visuaalselt kohe aru, et siin on Hr P..... käsi mängus. Teed on asfalteeritud, hekid on pügatud, lilledel ilusamad õied peal ja inimesed kah kuidagi rõõmsamad. Aga Lenin ja kõik see sinna juurde kuuluv, oli ikka täiesti omal kohal ja korda valvas pesuehtne miilits.
Urmasel  hea meel, olematu riigi rahad nüüd tema kollektsioonis olemas. Sama palju kui riiki sisenedes raha vahetasime, vahetasime ka pärast tagasi. Aga mille eest me need õlled vahepeal tegime, seda küll aru ei saa.
Jaaniõhtu veedame Cishinau südalinna  restoranis, kus vahelduseks kalale sööme šašlõkki ja naudime päikesepaistelist ja sooja jaaniõhtut.
Homme alustame teed Rumeeniasse Cluj Napocasse. Jätkub.....

Postitas Riina.

Friday, July 10, 2015

6600 km autoga mööda Ida – Euroopat 1.osa läbi Rumeenia Bulgaariasse


Paar aastat tagasi plaani võetud Rumeenia ja Moldova reis sai järjest edasi lükatud küll kallite lennupiletite ning sobivate võistluste ja Rail Balticu puudumise tõttu. Aasta tagasi avastasime, et Bulgaaria ja Rumeenia orienteerujad on meie jaoks välja mõelnud just paraja katsumuse. Suurepärane võimalus puhata Musta mere ääres  Kuldsetel Liivadel ja teha samaaegselt kaasa kuue päevane Varna O- week. Seejärel paar päeva jalgadele puhkust ning siis juba Rumeenias Cluj- Napokos nelja päevane Transilvania Open. 
Nii saigi teoks 24 päevane autoreis, kuhu pookisime külge veel Moldova, Transnistria, Ungari termaalveed, matka Poola Tatrates ja lõpetuseks Kapa – 3 Lätis, Cesises.
Alustame Tallinnast 12. juuni pealelõunal. Musta mere äärde Varnasse jõudmiseks kulub 76 tundi. Selle sisse mahub kolm ööbimist: Lätis Rigas, Poolas Rzeszowis ja Rumeenias Sighisoara lähedal. Võtame asja mõistusega, ei hakka kedagi üle trumpama kiireima kohalejõudmisega ihaldatud kuurortisse. Nagu nii oleks ju kiireim variant SmartLynx, isegi kui see kaks päev hiljem Tallinnast välja lendaks.
Selleks, et reis õnnestuks, valisime broneerimisel hotellid väga hoolikalt. Kriteeriumid olid kõrged, sest arvestada tuli pikkade sõidupäevade ja füüsiliselt raskete võistlustega. Telgiromantika otsustasime jätta mõneks teiseks korraks. Usaldasime Bookingut ja meie idanaabrite arvustusi ning kõik 12 hotelli vastasid ootustele ja rohkemgi veel.
Teeremontidest Lätis, Leedus, Poolas, Slovakkias ja Bukarestis ning Poola külavaheteel avariist tekitatud liiklusseisakust ei pääse meiegi. Vaatamata sellele püsime graafikus ning jõuame lubada endale iga päev pooleteisttunnise lõunasöögi koos puhkepausiga. 
Poolas kasutame lubatust kiiremaks edasiliikumiseks vana nippi ehk rekkade vahel sõitmist. Ilmad on erakordselt kuumad ning nii kulub bensukatest ostetud külma jooki palju. Eestimaalt lahkudes ei osanud sellega arvestada ning nüüd sai käepäraseid vahendeid ehk siis kaasa võetud termoriideid edukalt külmikuna kasutada. Järgiproovitud nipp, toimib hästi.
Et asi väga autoturismiks ära ei lähe vaatame teel Bulgaariasse ära Rumeenias Brasovi lähedal oleva Drakula võltslossi ja kurikuulsa Ceausescu palee Bukarestis. 
Vaid hullem liiklus Bukarestist saab olla veel Albania pealinnas Tiranas. Vürtsi lisab 40-le lähenev termomeetrinäit ja lõputu teeremont ning ümbersõidud. Kust me üldse sellisele mõttele tulime, et sellistes tingimustes risti läbi Bukaresti sõita, samas kui ümber linna lähevad uued võimsad kiirteed. Ja mitte ainult ümber pealinna vaid kogu ülejäänud Rumeenia. Skeptikute  jutud hulludest  teedest  Rumeenias  on nüüdseks müüt.  Rõõm oli kogeda, et EU eraldatud raha teedeehituseks on kasutatud sihtotstarbeliselt. Uued maanteed, hooldatud teeservad, ei ühtegi auku. Mägiteedel lubatud 100 ja kiirteedel 130, puhas sõidurõõm. 
Nii jäigi ainult üle autoaknast seda imekauni loodusega maad vaadata ja imestada kuidas üks euroopa vaesemaid riike areneb. 
Kusjuures lisakas plastikust kohalikule rahale saab igal pool maksta ka  pangakaardiga. Ja ei mäleta et Rumeenias nagu edaspidi Bulgaarias ja Moldovaski oleks olnud keeleprobleeme. Teretulnud oli venekeel, aga sai hakkama ka rahvusvahelise keelega.
Rumeenias kohalikega suheldes selgus, et Eestimaast nad veel midagi olid kuulnud, aga eestlasi oma silmaga nägid esimest korda. Mida kaugemale sõitsime, seda eksootilisemaks meie päritolu muutus. Eriti kui olime sunnitud iga päev Bulgaarias Kuldsetel Liivadel oma hotelli parklasse sõitma 500 meetrit  mööda jalakäijate promenaadi. Lõime oma väikese punase bemari  kohalikus pesulas selleks puhuks läikima. Ei jäänud kellelegi meie auto number ju märkamata. Oo Estonia – päris lõbus oli seda kuulda.
Varna O- Week 16 – 21. juuni.
Mõnusalt end peatänava äärses hotellis sisse seadnud, ei osanud veel ette kujutada kui raske nädal meid ees ootab. Päike, rand,  kohalikud maitsvad toidud, ööelu, raske maastik ja suured tõusud. Üritasime võtta kõigest maksimumi. 

Kui Urmas keskendus metsas iga päev tulemusele, siis minule vastupidiselt kujunes olulisemaks protsess ise. Seetõttu vähenes meil küll peale lõunane rannas oleku aeg, aga vaatamata sellele saime ikkagi mõnusalt pruuniks. 
Ei mäleta, et kolme kilomeetri läbimiskes on tulnud peale Prantsusmaa kuue päeva jooksu veel  kusagil nii  palju vaeva näha. Tegelikult sarnaneski Bulgaaria Cup - i maastik paar aastat tagasi Prantsusmaal toimunud põhiklassi MM – i maastikuga. Päris huvitav oli  Balchiku botaanikaaia sprint, millele lisas traagikat 1:1500 kaardimõõt ja valed teevalikud terrassidel.
Kuldsete Liivade enda kohta ütleks, et veidi ülerahvastatud ja lärmakas saksa noorte poolt. Viimasel ööl  sekkus juba politsei, sulges südaööl meie hotelli kõrval oleva ööklubi ja ajas ülemeelikud alaealised oma hotelli tudima. Nii saimegi lõpuks enne finaalipäeva ja pikka sõitu Moldovasse ennast korralikult välja puhata.  Jätkub......

 Postitas Riina