Talveuni

Meie selleaastane eksperiment, nimega talveuni, hakkab lõpule jõudma. Eksperiment ise seisnes selles, et vastupidiselt eelnevatele aastatele, olime piltlikult öeldes nagu karud talveunes. Ei teinud mitte midagi - ei käinud jooksmas, suusatamas, pidutsemas ja isegi mitte soojal maal. Vältisime rahvarohkeid kohti, külmetamist ja viirushaigusi. Peale igapäevase tööle - koju teleka ette, käisime väljas vaid kaks korda.

 

 Esimene kord, kui noorim tütar lõpetas Tervishoiu Kõrgkooli.

Koos sellele järgneva järelpeoga. Pildil Riina vanima tütre Marilyni ja päevakangelase Mirjamiga. 

Teine kord käisime Vene Kultuurikeskuses Jan Uuspõllu "Vanaisa" vaatamas. Vene Kultuurikeskuse saal iseenesest oli üks suur vaatamisväärsus, aeg nagu oleks selles ruumis 22 aastat seisma jäänud. Etendus oli aga ülihea, tundsin et jutt käis täpselt minust - vanaisast. 

Ei tea kas nüüd sellest või millestki muust, oleme vastupidiselt eelnevatele talvedele püsinud sellel aastal täiesti tervetena. Kuigi jooksukilometraaž on nullilähedane, loodame, et hooaja algus ei saa väga raske olema.

Postitas Urmas.

Laimigu Jauno Gadu!

Meie suureks rõõmuks oli aastavahetuse suur sula teinud tõsist sulatustööd ka lätimaal, kus Bumbukalnsi metsas puudus pea et igasugune lumikate. Või ehk siis oli mõnel põhjapoolsemal künkal näha paari sentimeetriseid lumeriismeid jõuluaegsest poolemeetrisest lumevaibast. Jooksu tegi eriti mõnusaks veel see, et vaatamata krõbedatele külmakraadidele detsembris ei olnud maapind jõudnud ära külmuda. Nii saigi laupäeval pehmes samblas oma 10 - 11 kilomeetrit maha sibada.

Ilmselgelt tuli jõulutoimetustega vahepeal jooksule liiga pikk vahe. Eriti andis see tunda pühapäeval Garciemsi mägedes ülespoole suunas joostes. Eelmise õhtu allahindluste tuur lätlaste suurimas ostukeskuses Dominas oli piisav põhjus joosta nüüd lühemat rada. Sellele vaatamata tõrkusid jalad 6,5 kilomeetri pikkuse raja lõpus isegi mäest alla jooksma.

Õnneks on ürgne tahe mööda metsasid hulkuda meis mõlemis ikka veel alles ning tänu sellele sai uueks aastaks ka päris karm võistlusplaan paika pandud. Üritasime valida siis jällegi parimaid maastikke eelkõige lätimaalt, aga eelmisest hooajast pisut enam võib meid kohata ka kodumetsades. Kindlasti üks oodatumaid võistlusi saab olema sügisene Leedu Karikas Nidas. Plaani on võetud ka mõned krõbedamad võistlusreisid, aga nendest juba siis kui need on tõeks saanud. 

Postitas Riina.

10 parimat kaarti 2012 aastal

 1. Cirpstene, Ventspils, Läti - BJC Open 1, päev
Vaieldamatult üks parimaid kaarte kogu baltikumis.
2. Storträsk, Vantaa, Sipoo, Soome - Jukola
Tundub, et üle aasta antakse Jukolal head maastikku.
3. Meistara ezers, Aluksne, Läti - Malienas Kauss 2.päev
Vilnis on jälle ühe hea asjaga hakkama saanud, tõsiselt kahju et esimesel päeval ei jooksnud.
4. Smiltaji (Jauna Forstate), Daugavpils, Läti - Läti MV lühirada ja teade
Lootused, ootused olid suuremad kui välja tuli. Kui see Daugavpils vaid nii kaugel ei oleks, teeks vigade paranduse.
5. Petrošku Miškas, Druškininkai, Leedu - Džukija O- festival
Kolmandat korda Druškininkais, alles nüüd saime nende õigete kaartide peal joosta.
6. Jauna Muiza, Vietalva, Läti - Kapa 3 1. päev
Kui natuke viriseda, siis ainult 5 meetri joone pärast.
7. London, GB - The 5 th City of London Race
Alahindasime oma võimeid, valides oma vanuseklassi. Nooremad jooksid märksa huvitavamat rada.
8. Ratnieki, Sigulda, Läti - Balti MV
Üldiselt mulle Sigulda ümbruse kaardid ei meeldi aga seekord päris hea kaart ja hea rajameistri töö.
9. Masuah, Jerusalemm, Israel - Israeli MV 2. päev
 Huvitav ja omapärane maastik suurte kaktuse saludega.
10. Piejuras Kempings, Ventspils, Läti - BJC Open 2. päev
Düünimaastikud, minu lemmikud.
Kahjuks ükski eesti kaart esikümnesse 2012 aastal ei mahtunud. Esikümnest jäi napilt välja ja sai 11-da koha Rutu mägede pool kaarti (Viljandimaa, Eesti), sest teine pool kaardist oli tavaline rõve eesti võss. Tundub, et parimad eesti kaardid ja maastikud on lukku pandud või hoitakse neid mingite eriti tähtsate võistluste jaoks.
Postitas Urmas.

Ziemas magnets 24-25. nov. Lapsas un Bukulti

Lapsas

Bukulti

Läti Vabariik 94

Pühapäeva varahommikul, kui enamus eestimaast veel sügavas unes, võtsime ette teekonna lõunanaabrite juurde. Neil ju tähtis pidupäev ja nii tekkiski hea võimalus läti sõpradele õnne soovida ning teha väike jooks Vecaki kaardil. Plaanitud väikesest jooksust kujunes hoopis pooleteist  tunnine tõsine O - üritus. Ziemas magnetsite hooaeg sai nüüd meiegi jaoks avatud ning jääb vaid loota, et ilmataat selle lumega ka väga ei kiirustaks. 

Istanbul 5 days 2012

Pea kaks nädalat tagasi ette võetud reis Mustafa Kemal Atatürk´i rajatud Türgi Vabariiki on saanud läbi ning karmi põhjamaa kliimagagi juba paar päeva kohanetud. Nagu ikka, juba neljandat korda Istanbulist tulles, on muljed ja mälestused kustumatud. Kolme aasta tagusega võrreldes on märgata euroopalikke muutusi nii tänavapildis kui ka kohalike suhtumises. Kui eelnevatel kordadel tuli nii mõneski olukorras taluda nobody´likku suhtumist, siis nüüd on juba täiesti tavaline, et türgi mehed sulle trammis istet pakuvad ning hotelli sisse registreerides nõutakse võrdväärselt nii mehe kui ka temaga kaasas oleva naise passi. Tänavapildist on kadunud koledad pruunid ja hallid maani ulatauvad mantli taolised riietusesemed ning need on asendunud kaunilt taljesse töödeldud pikkade heledamates toonides mantlite ja kirjude pearättidega. Kuid ikka tekib küsimus, kas neil on kogu aeg külm? Ühtviisi hakkab tänavapildis silma kaks äärmust - silmapiludega üleni mustas ja paljaste säärtega euroopalikult riietadud ning ilma peakatteta noored türklannad. Võib olla mulle lihtsalt tundus, aga ka kauplemine ei olnud enam nii agressiivne, kui kuus aastat tagasi. Oluliselt on tõusnud ka hinnad poes, restoranides ja transpordis ning seega ei saa rääkida enam odavast turismi sihtkohast. Samas algab ööpimeduse saabudes tänavatel hoopis teistsugune kauplemine. Põhimõtteliselt saab seda sama päevast suveniiri ninni - nänni osta otse kõnniteelt kordi odavamalt, kauplejateks aga seekord naised ja lapsed.

Tegelik põhjus, miks võtsime jälle ette nelja tunnise lennu Istanbuli, oli eelkõige pikendada olematut eestimaa suve ja loomulikult võtta osa põhjamaalaste hulgas populaarsest Istanbuli 5 päeva jooksust, kus osavõtjaid sellel aastal pea 650, kokku 25 riigist. Väga paljud jäid küll kohale tulemata, kas ehk põhjuseks rahutu aeg ja teravad suhted naabritega. Kes aga kohale tulid, said rahutustest hoolimata nautida tõelist suve ja väga head võistlust.

Seekord ei toimunud traditsioonilist Grand bazaari sprindi jooksu, küll aga saime see eest kolmel päeval võidelda Belgrad Ormani metsades teravate ogadega okastraati meenutava väädiga, mis rippus puude vahel suht märkamatult. Pea aegu nagu juba uueks võistluseks kujunes peale jooksu haavade võrdlemine, kellel rohkem triipe ja täppe, kelle riided rohkem verised. See kõik käib selle võistluse juurde. Ka see, et teisel päeval Alev Okullari´s tuleb kuumast ilmast vaatamata panna proovile oma füüsiline vorm. Samas oli rajameister punktide peitmiseks kasutanud kaardi kõige kavalamaid osi ning nii kujuneski lühirajast täitsa tavaline tavarada.

Viimasel võistluspäeval toimub klassikaline linna orienteerumine Istanbuli Tehnika Ülikooli linnakus, ITÜ Kampüsü. Valed teevalikud ja kaardist välja jooks ei suuda rikkuda tuju, sest kuum suvepäike novembri algul hoiab meele niigi rõõmsa. Ja et seda rõõmu jätkuks kauemaks, otsustamegi järgmisel päeval nautida täiega suvemõnusid. Nii võtamegi varahommikul ette pooleteist tunnise leavasõidu Heybeliada´le, ühele Marmara meres asuvale Printsi saarele. Ranna hooaeg on juba ametlikult mõned päevad tagasi lõppenud ning tasulised rannad koos rannainventaariga nüüd kõik tasuta saadaval. Vastupidiselt Urmasele, kes Kopra tüdrukutega endale saarel isetehtud võistluse organiseerisid, piisas mulle täiesti sellest viiest päevast metsas jooksmisest ning nüüd lubasin hoopis mõnuga päikesel end pruunistada.

 

Rannamõnusid jätkub kuni päikeseloojanguni, mil lahkume sellelt nostalgiliselt saarelt, kus ainsamaks liiklusvahendiks on jalgratas ning taksode asemel sõidavad uhked hobukaarikud. Kõik see mida Istanbulis vaadata, sealhulgas Sinine mošee, Hagia Sophia, Hipodroom, Topkapi palee koos haaremiga, Grand bazaar, Süleymani mošee, Yerebatani tsisternid, Uus mošee, Egiptuse turg, Galata torn ning Dolmabahce palee, seda peab ise oma silmaga nägema. 

Postitas Riina.

Esimene lumi, 26. oktoober 2012

Selline muinasjutuline vaade avanes täna hommikul Tallinnas kell kuus aknast välja vaadates. Oh seda rõõmu, kellel põhjust suusad keldrist välja tuua, kellel aeg hakata päevitusi kohvrisse pakkima. Sellest aga, kuidas meil Türgi metsades läks, pajatame juba novembri keskel.

Baltic Junior Cup OPEN, Ventspils 2012

Kolm hooaega tagasi Cirpstene kaardil klubirahvaga varakevadisel treeningul olles tundus see Läänemere äärne rannamaastik nii meeldivalt raske, et tekkiski tahtmine sellel nüüd võistelda. Nii saigi nädalavahetusel ette võetud 500 kilomeetri pikkune sõit lehmade ja nafta linna Ventspilsi. Ventspils oma kaunilt laotud kivitänavate ja sinilipu supelrannaga on üks populaarseimaid turismikeskusi Läänemere ääres, kus tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele. Laupäevane võistlus Cirpstenes pakkus tõsise väljakutse, kus kogu see kribu kaardilt tuli ka metsas kokku lugeda. Kogu aeg tuli olla kaardis, sest iga väiksemgi eksimus sai kohe karistatud. Vaatamata korralikele tõusudele ja tõsisele mikrole oli maastik kiiresti joostav. Vaieldamatult selle aasta parim kaart ja maastik.

Pühapäevane jooks mereäärse kämpingu (Piejuras kempings) kaardil oli 90% düüni jooks, kus enamus ajast tuli joosta liivas. Vürtsi lisasid väikesed kavalad männitukad liivikute vahel. Sellise hea asja pärast tasus küll nii kaugele sõita. Lahedat nädalavahetust jäi meenutama kaunis sügisene Kurzeme, mõnus veepuhkus SPA-s ning loomulikult kümned värvilised lehmad, mida isegi ööpimeduses sai linnas pildistamas käidud. Kindlasti lähme veel Ventspilsi tgasi, sest paljud lehmad jäid üles leidmata ning sealne parim maastik ja kaart - Irbene, meil veel jooksmata.

Postitas Riina.

Ventspils govis