Kui panin enne reisi sõidumarsruute paika, ei saanud aru, miks arvutas mulle programm Jerusalemma mägedes 35 km läbimiseks poolteist tundi. Maanteed, kaasa arvatud mägiteed, on Israelis ju super head. Aga selle pärast, et see riik on siingi taganud jälle oma rahvale täieliku turvalisuse ning lubab mägiteedel sõita vaid 60 km tunnis. Iga väiksemagi kurvi puhul soovitab ta sul väga aeglaselt sõita. Maastik on mägine ja imekaunis, liivakarva kividest laotud astmetega lagendikud vahelduvad küpressi saludega. Võistlusmaastik on küll täiesti metsaga kaetud, suured vormid, kalju astmed, metsaalune suhteliselt kivine ja ohtlik, kohati on tunda teravate okastega taimi - mulle tuletas see segu türgist ja prantsusmaast. Kui eestis pakuvad kevadistel võistlustel silmailu puude all õitsevad sinililled, siis siin oli kogu metsa alune kaetud alpikannidega, mis parajasti just kõige ilusamas õitsemise eas. 
Just-just, täpselt need samad, mida meil praegu lillepoes 4.40 euro eest potis müüaksa. 
Saame kätte ka oma esimese vihma Israelis, mis paneb nüüd Urmase tervisele paraja põntsu. Kogu vaev, mis tervistumise nimel nähtud, on homme hommikul null. Ilmaga ongi veebruaris siin Jerusalemma mägedes nii, et kui päike väljas, siis päevitused selga. Kui päike pilve taga, siis tuleb talvejope välja otsida ehk siis eestimaa juuni nagu vahelduks järsult oktoobriga, jättes kõik muu vahele. Oleme saanud juba nii palju kogemusi erinevatel maastikutüüpidel joostes, et tehniliselt tundus meile mõlemale see maastik üpris lihtne, mida ei saa öelda füüsilise poole kohta. 
Kuna siia tulles oli meil mõlemal eesmärk tulla Israeli meistriks, siis sai metsas veidi pingutatud, nii, et tagasi Jerusalemma jõudes otsustasime võtta aja maha ja lihtsalt lebotada hotellis ning tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva punase koššer veiniga. Omalt poolt aitas sellele kaasa jälle sabat, kus reede kella kahest päeval kuni laupäeva õhtuni ei sõitnud juudiriigi pealinnas enam ükski buss ega tramm. Autoga ei tulnud meil enam mõttessegi kesklinna minna, tahtsime selle punase karbi ikka tervelt lennujaamas üle anda. Täiesti tavaline on siin, et enamusel autodel on nurgad maas, see ongi see rea vahetamine järsult ilma suunatuld näitamata.25. veebruar, teine võistluspäev Masuah.
Tänane võistlusmaastik asub eilsest kõvasti lääne poole, kus taimestik tunduvalt hõredam. Kuna on oodata huvitavat maastikku ja rada otsustab Urmas vaatamata palavikule ja algavale nohule mitte loobud.
Asi oli seda väärt, mis sellest, et tulemus tühistati kuuenda punkti ebakorrektse läbimise tõttu. Vaielda selle rahvuse esindajaga polnud mõtet, nii õeldi ja nii ka jäi. Kuigi finišis välja prinditud aegadel oli läbimine ja tulemus kirjas. Rajad on tehniliselt raskemad ja huvitavamad, kui eile. Maastik oli tõesti lahe, kiviaedadega lagendikud vaheldusid kaktuse saludega. Kaktuse lehed olid umbes A4 formaadis ning okkad nende servas 3 cm pikkused. Siiani on põlv sinine torgetest. Ikka juhtub, kui tahad kiiresti joosta, aga miks see nii valus peab olema. 
Õnneks on valul ka oma hind, mõlema päeva võit tagas mulle Israeli meistri tiitli ning tänutäheks sain kaela kuusnurgaga kuldse medali. 
Peale jooksu proovime ära maantee nr.44, mis viib otse Tel Avivi Jaffasse, linna mis asub Israeli põhjaosas Vahemere rannikul, kus aastas on 300 päikesepaistelist päeva ning isegi selgel talvehommikul ei lange temperatuur alla +6 kraadi. Tõesti mõnus maantee, mida lähemale Tel Avivile, seda rohkem hakkab lisanduma ridasid. Jaffasse jõudes on vaatamata sabat
ile tõeline hullumaja parkimiskoha leidmisega. Päris julgustükk oli sinna autoga ronida, minu meelest puudus seal igasugune parkimissüsteem. Ootasin ikka sellise kuulsa vaatamisväärsuse juures suuri avalikke parklaid, aga parkimine toimus rannapromenaadi äärsel tühermaal. Õnneks oli meie auto nii väike, et mahtus elektri posti ja posti toe vahelisse auku. 
Veedamegi järgnevad paar tunnikest selles ajaloolises linnas, mida peetakse ühtlasi maailma vanimaks sadamalinnaks. 19. sajandil sai linnast kaubanduskeskus, mille sadama kaudu viidi euroopasse siidi ja apelsine. Linna järgi on saanud nime apelsinisort Jaffa ja samuti kuulus karastusjook Jaffa. Old Jaffa oma kireva ajalooga ei suuda meid üllatada mitte millegagi, väljaarvatud see, et ta on 4000 aastat vana. Kui oled ikka Tallinna vanalinnas ära käinud, siis on vist väga raske midagi vastu panna.26. veebruar, ongi kätte jõudnud meie reisi viimane päev, mille kavatseme veeta tervenisti Jerusalemmas. Käimata ju veel kõik kuulsad piiblilegendi kohad. Tšekime end hotellist välja, tõstame asjad autosse, mis jääb õhtupimeduseni hotelli turvaparklasse. Jerusalemma vanalinna sõidame mugava trammiga. Suundume pika ja keerulise ajalooga Israeli pealinna südamesse, kus asub juutide pühapaik nutumüür, mis on judaismi, kristluse ja islami kultuskeskus ning mida peetakse kõige pühamaks linnaks maailmas.
Jerusalemma vanalinn ja selle müürid kuuluvad alates 1981 aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siseneme vanalinna Jaffa väravatest, mis tagant järele mõeldes tunduski kõige huvitavam. Liigume piki kaubatänavaid, kus kauplejad ei ole enam nii tagasihoidlikud. Kaupa silmitsema jäädes satud juba lõksu, millest pääsemiseks tuleb veidi vaeva näha. Parim viis oli õelda, et ma tulen tagasi ja siis ostan. Nii me tagasi tulimegi pead maas, sest olime paljudele lubanud neid pärast uuesti külastada. Siiski ei ole see kauplemine nii agressiivne, kui türgis. 
Juutide pühapaika, nutumüüri äärde jõudmiseks, tuleb läbida turvakontroll. Siis saavad mehed omale suurest kastist pähe valged kipkad ning lähevad kilega eraldatud oma poolele, naised oma poolele. Naised ja mehed selles pühapaigas siis teatavasti koos ei viibi. Soovid edastatud, suundume ühte kõige kuulsamasse pühakotta maailmas - Jeesuse hauakirikusse, mis on muljetavaldav. S
eejärel suundume kitsale vanalinna tänavale Via Dolorosa ehk siis Kolgata teele, mida mööda pidi Jeesus oma risti kandes hukkamispaigale minema. Kahjuks ei lasta täna turiste Templimäele, küll aga saame põhjaliku ülevaate Jerusalemma vanalinna neljast erinevast kvartalist. 
Tunneme, et seda kõike on juba ühe päeva jaoks liiga palju. Tagasi hotelli lähme jalgsi, just sellel põhjusel, et tutvuda põhjalikult ka Jerusalemma kesklinna ja turuga. Väga vahva otsus oli see, kui vaid ilm ei oleks vastu õhtut nii tuuliseks ja jäiselt külmaks muutunud. Nii saigi meie 11 päeva kestnud päikeseline reis Israelis läbi. Ainult super, ütlen selle reisi kohta. Paljud inimesed on nüüd peale reisi minu käest küsinud, et kas sa kartsid ka? Vastus on ainult üks, ei kartnud, mitte kordagi, sest seal ei olegi mida karta.Vaata pilte.
Postitas Riina.
No comments:
Post a Comment