10 aastat ilma Jukolata

Täielik Deja Vu. Selline tunne oli nagu oleks üle 10 aasta koju saabunud. Nagu ütles vanameister Baskin: "si..agi pole muutunud." Kärmelt telgid üles ja naised metsa. Ilmaennustus pani ka täppi, pool 6 hakkab sadama ja tõuseb tugev tuul. Tegime peale Riina avavahetust hilise lõuna. Toit, mis tavaliselt on Soome võistlustel maitsenud hästi, oli seekord täiesti maitsetu. Valisime makaronid hakklihaga ning et see üldse näost alla läheks oli vaja kõvasti ketšupit lisada. Viis minutit enne kella ühteist õhtul läksid mehed metsa ja vihma ikka muudkui sadas. Üritasin magada, aga see osutus võimatuks. Läbi une kuulen, et Dan on oma avavahetusega rahul. Priidu kohta kuulen ainult, et vist on arstide hoole all. Kui Andres kolmandast tuleb, siis on aeg ärgata. Saan teada, et seisame kusagil 300 piirimail. Vist hästi. Veel ei tea, et enamus ülejäänud Eesti mansasid on vahetusega maas. Vahetusalas oli hea seista 5-nda vahetuse numbriga, kui enamusel teistel Eesti meestel olid alles 4-da vahetuse numbrid ees. Juba metsaskäinute hirmujutte kuulates otsustasin tegeleda ainult orienteerumisega ning püsida kaardis. I-le pani täpi üks Raekas kes väga valjuhäälselt žestikuleerides rääkis, kuidas ta ennast kogu aeg mitme kilomeetri kaugusel käis paika panemas. Lõpuks Andres tuli ja sain metsa. Esimesed 4 kp tulevad ise kätte. Liigun küll aeglaselt, aga täpselt. Mehi läheb kogu aeg mööda ja mööda. Selja tagant vaadates ei tea kas nad on 4-da või alles 3-da vahetuse mehed. 5-da punktiga tuleb esimene seisak. Aga saan kohe aru, et olen alles eelmises soos. 6 ja 7 on lihtsad. 8-ndaga olen veidi hooletu, kuid kõrval tipus saan end paika ja mäest alla punni. 9-ndasse tuleb väike slaalom mägede avhel. 10-s on päevaku punkt ja siis 11-nes. Võtan suuna kp poole, eks vahepeal vaata. Punkti rajoonis näen esimest korda Eestlasi, Minn ja Tõnis ning kohe on neist kasu. Küsivad mingit numbrit. Ütlen, et mul 154. Minn näitab käega ja ütleb, et 50-100 meetrit vasakule. Näitan talle kus see on ja võtan kp ära. 12-sse liigun üksi. 13- sse valin vist vale variandi, olen metsas üksi ja mitte ühtegi loha. Jooksen mingisse punkti (44) ei ole minu, aga ka minu oma paistab. Vaadates etappi 14-ndsse, mõtlen, et kui selle kohe kätte saan oleks jooks tehtud. Jõuan punkti 54, seal hääletab vähemalt 10 meest. Ümberringi väga lage, ei suuda end kohe paika panna. Keeran vasakule ja panen end kalju servas paika. Sealt on juba lihtne 15-dasse minna. Jõudes 16-dasse näen nööri ääres Mercury kisakoori. Kuidagi hea tunne on, et asi tehtud. Võtan viimase kp, mis esimesel katsel osutus valeks. Võtan järgmise viimase, see osutus õigeks. Ka Mati hea jooks ei päästa siiski Margust ühisstardist. Ainult 107 võistkonda pääseb ühisstardist. Rajameister on täiega puusse pannud. Kuigi kogu aeg joosti metsas minust mööda, andsin ära ainult 17 kohta. Väga palju oli öösel metsas näha ka naisorienteerujaid. Margus tegi hea jooksu ja oligi selle aasta jukola läbi. Kui jätta välja SKM ja Oos, siis ainult oma klubi liikmetest koostatud võistkondadest oli Mercury oma 282 kohaga Eesti parim mansa. Võistkonnas muideks ainult veteranide klassi kuuluvad mehed. Tehniliselt raske maastik ja veteran orienteerujate kogemused panid aluse ilusale jooksule. Võib olla ma ei pea enam 10 aastat vahet ja tulen järgmine aasta jälle kohale.

Postitas Urmas