Pühapäeva hommikul oli mul valida kahe päris huvitava tegevuse vahel. Kas minna randa või kaasa elama 100 kp jooksjatele. Otsustasin siiski minna klubikaaslastele kaasa elama. Kohapeal aga selgus, et sellist kaardivahetus - ja pressipunkti nagu eelnevatel aastal, ei olegi. Ei pidanud ka päris mõttekaks neid puna sinistes riietes jooksjaid mööda metsa fotokaga taga ajada. Tõmbasin endalegi need puna sinised selga ja asusin koos 21c daamide ja härradega ühisstardi joonele. Olen 100 kp jooksul eelnevalt osalenud kaks korda, aga minu mäletamist mööda ei ole sellist toredat asja veel tehtud. Lühidalt oli tegemist 2 tunnise kontrollajaga valikorienteerumisega. Stardis saime minut enne tähtsat hetke endale naelikute alla kaardi, millel kõik metsa viidud punktid. Teisel küljel oli eraldi reljeefi osa. Kui ülejäänud võistlusradadel läks tavaline rada sujuvalt üle reljeefikaardile, siis mul võttis oma tund aega, kui taipasin kui kaugele olin jooksnud reljeefikaardist. Kuigi võitsin daamide arvestuses mitte küll väga ülekaalukalt, oleks võinud punktiskoor olla oma 15 punkti suurem. Selleks oli vaja veidi varem sealt jubeda rohelise - kollase seest tagasi tulla. Kaotasin oluliselt aega, sest liikumine oli vaevaline. Lohad olid kuidagi risti rästi joostud ja punktid ei tulnud ka enam nii ruttu ette. Selle tõttu jäi mul lõpus reljeefikaardil koguni 19 punkti võtmata. Aeg sai otsa ja see oli valus, sest punktid asusid tõesti üksteise kõrval väga väikesel territooriumil. Oleksin sealt saanud väga väikese vaevaga kätte juba poole kogutud punktidest. Kogusin kokku 68 punkti. Kahes esimesena võetud punktis käisin kaks korda, kuna ei saanud peale kahe tunnist jooksu enam aru, milliseid lohke olin juba täna külastanud. Ja nüüd siis see kriitika koht. Tegin ringi absoluutselt valet pidi. Oleks pidanud alustama reljeefikaardist ja siis otsustama kui kaugele veel jõuan. Aga üritus oli tore, kiitus korraldajatele.
Postitas Vakant2
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment