Eelnevalt sai Bulgaarias ka veidi mäkketõusu treenitud, millest polnud küll eriti kasu. Kogu võhma jätsin stardist esimesele 200 meetrile. Võistluspäeva hommikul sain Urmaselt viimased juhtnöörid esimese vahetuse jaoks. Söögiisu kadus ja kõhus hakkas keerama. Kuna oli juba selge, et numbriga 883 pean startima suhteliselt viimastest ridadest, tuleb teha enne ülitehnilisele rajale suundumist üks väike 500 meetrine spurt K punktini. Fortuuna soosis mind kaardi asukohaga ääre peal. 
Esimesed 200 meetrit oli päris kõva tunne joosta mööda sadadest, no ütleme, et minust ikka oluliselt noorematest naisterahvastest. Järgmised 300 meetrit tuli neist kändude vahel pooled uuesti endast mööda lasta. See enam nii lõbus ei olnud, sest sellega määratigi esialgu sinu koht. Tänu maastiku omapärale ei olnud pärast möödaminekud enam nii lihtsad. Võib olla jäigi minu tulemus tagasihoidlikuks just selle tõttu, et üritasin pidevalt rongist maha astuda ning oma rida ajada. Kogu aeg tundus mulle, et need rongid mille peal istun, sõidavad valesse jaama. Pika etapi (33-49) matkasin esimese kolmveerandi täiesti üksi, kuna kiirrong otsustas minna ringi. Mida lähemale punktile, seda rohkem hakkas igast suunast rahvast tulema. Tundub, et 49 kp oligi väga paljudele maiuspalaks. 49-54 sain silmi puhata. Kaardi lugemisega tegeles uue rongi esiots, kes otsustasid 54-das üldse mitte peatust teha ja mööda kihutada. See oli valus. Lisaks sellele, et tuli uuesti tagasi mäkke ronida, pidi vastassuunas liikuvast rongist ka kuidagi mööda saama. 
Kokkuvõttes võin õelda, et kogu jooksu vältel külastasin ainult ühte valet punkti, ühe korra jõudsin enne õiget oma järgmisesse punkti, ühe korra kihutasin koos vale rongiga 10 meetri kauguselt oma õigest punktist mööda ning ainult ühe korra väänasin jalga. Nii ma siis jõudsingi lõppjaama kolm rongi hiljem. Polnud hullu, teised tüdrukud tegi tubli töö ja lõpptulemus 530 annab järgmisel aastal juba palju inimlikuma stardipositsiooni. Kui keegi esimesele vahetusele jälle ei pretendeeri, hakkan juba varakult selle laheda ürituse nimel harjutama spurtimist.Peale Venlat hakkasime kaasa elama meie meestele, kes olid super tublid oma 282 kohaga. Tuju ei suutnud rikkuda ei tumehalli värvi makaronid ega vihm. Tänud siinjuures vahvale Mercury rahvale, kellel jätkus jaksu 24 tunni vältel omadele kaasa elada ning hea nalja ja huumoriga tuju kõrgel hoida.
Rohkem pilte MEIE PILDIALBUMIS
Postitas Riina
No comments:
Post a Comment