Tautas Rogain 2010

Algselt planeeritud Suunto Gamesi otsustasime asendada Lätlaste Tautas Rogainiga. Formaat 4h tundus meile hästi sobivat. Hommikul kell neli äratus ja Riia poole teele. Tee peal panime mängureeglid paika, et vette ei lähe ja väga kallite punktide järgi mingisse hirmsasse kloaaki ronima ei hakka. Raja planeerimise aeg kulus meil riietumisele ja kottide pakkimisele. Enne starti jõudsime siiski põgusa pilgu kaardile visata. Otsustasime valida kaardi alumise poole, et võimalikult vähe läbida aerofoto alasid. Et enne 65-ndat punkti on ees jõgi, seda me teadsime aga 5 meetrine kraav enne seda tuli üllatusena. Pärast pikki meelitusi, keelitusi ja ähvardusi sain Riina ka sealt üle ja teekond võis jätkuda. Punkt 65 aerofoto alal oli iseenesest hea - tipp suure mäe otsas. Nii kaugele kui silm ulatus olid ainult orvandid, lohud ja mäed. Kasutasime loogikat ja ronisime kõige kõrgema mäe otsa, tipp on ju ikka tipus. Ja nii oligi. Edasi oli ainult puhas rõõm orienteerumisest, kuni 55-nda punktini, kui ramm sai otsa. 76-da võtsime jalutades ja 44-ndat ei viitsinud enam võtma minna. Kõige suurem üllatus ootas meid aerofoto ja o-kaardi vahel oleva 5 meetrise ületamatu kraavi näol, mis kaardipildis polnud sellisena tuvastatav. Selle koha pealt loobusime ja kuna väljas oli 25 kraadi sooja, jalutasime ringiga võistluskeskusesse. Jäime üle poole tunni finisisse hiljaks ning seega kaotasime kõik oma 85 kogutud punkti. Sellegipoolest jäime üritusega väga rahule - mõnus kaart, hea korraldus, viimase peal ilm - mida sa hing oskad veel tahta! Auseklise klubi poolt kutse kõigile Eesti orienteerujatele varsti algavatele Ziemas Magnetsitele ehk tõlkes talvistele Magnetsi päevakutele, mis toimuvad igal laupäeval ja pühapäeval Riga ümbruse parimatel maastikel. P.S. eile lõpetasin puugi antibiootikumi kuuri ja täna nagu saatuse iroonia, leidsin käe pealt uue puugi! Tegemist vist seekord naaberriigist pärit puuksiga. Nelja nädala pärast jälle verd andma!
Postitas Urmas.

Borrelioos!

No nii! Asi on siis nii kaugel, et pean ka hakkama krõbistama neid tablette, mis on sel aastal väga populaarsed nii eesti kui ka läti orienteerujate hulgas. Loodan, et vastus küsimusele miks ma viimased paar aastat ei jaksa joosta, asub selles lillakas valges karbis. Kuna enesetunne lubab sellist väikest seasörki lasta, siis Tarmaku esmaspäeva õhtune loomaaia sprint Veskimetsas oli selleks just sobiv. Tempo oli selline, et jõudis ka loomi, linde imetleda.

Postitas Urmas

EMV paduvihmas

Juba nädal saab mööda Peipsi lähedal Selgise metsas peetud Eesti tavaraja meisterivõistlustest. Sinikad ja kriimud ei taha kuidagi taanduda. Nüüd on küll tore, et seeliku hooaeg läbi sai. Üle pika aja tuli jälle loodusjõududega rinda pista. Ega metsas see vihm ei häirinudki, pani kiiremini liikuma ja tulemuski seetõttu korralik. Kaardil on D45 rada ja selle pronksikarva läbimine. Omaette oskust nõudis pärast märgade riiete kuivade vastu vahetamine. Kahju oli kõikidest neist orienteerujatest kes ootasid oma väljateenitud medaleid paduvihma trotsides. Korraldajad olid mõistlikud ja demonstreerisid omalt poolt maailma kiiremat autasustamis tseremooniat. Peale võistlust oli esimene käik Palamusele "Lible juurde". Õnn, et leti all leidus pudel jäägermeistrit. Hommikuks oli ilmataat oma meelt muutnud ning teatevõistlus peeti juba ilusa päikesepaistlise ilmaga. Tagasisõiduks Tallinnasse valis meie navi välja huvitava marsruudi ainult mööda külavahe teid. Tõsi see oli, et vahepeal sõisime lausa metsarajal.
Tavaraja ja teate tulemused.

Postitas Riina

Sportlik nädalalõpp

Palju kõneainet tekitanud Eesti meistrivõistlused o- sprindis oli nagu ikka üks emotsioone täis tore sportlik kogupäeva üritus. Kuigi korrektse raja läbimise eest anti mulle usinuse hõbemedal, ei olnud see jooks jälle see, mida tahtnuks. Mulle pole seda sprindi närvi ja kiiret reageerimist vist geenidega kaasa antud. Urmas arvas, et isegi kui rada oleks olnud nööriga punktist punkti tähistatud, poleks ta võitja aega näinud. Vot sellised mehed on need 45 ja 50 mehed. Kuna jalg sai juba soojaks joostud otsustasime ülejäänud kaks vaba päeva ka orienteerumisele pühendada. Ajasime buumeri kurjaks ja kihutasime Lätti Apesse, kus toimumas kohalik piiriäärse ala karikavõistlus Malienas Kauss. Au ja kiitus peakorraldajale Vilnis Velkerisele, kes on "mees nagu orkester". Ise tegi kaardi, ise pani punktid maha, ise võttis aega, oli spiiker ja jagas ka samaaegselt auhinnad kätte. Suurepärane võistlus heal maastikul, kus kolme parema hulka tulekuks tuli tublisti vaeva näha. Osavõtjaid palju ja konkurents tihe. Eriti põnev oli teise päeva viitstart stardist 70 meetrise tõusuga mäkke, millele järgnes kilomeeter jooksmist liivasel metsa sihil. Tubli soorituse eest esimesel päeval pidin nüüd startima 45 sekundit võitjast tagapool, kusjuures kolmas tuli järgi 30 sekundiga ja neljas minutiga. Stardi tõus tegi oma töö ning kogu ülejäänud raja läbisime kolmekesi sõbralikult koos. Finisi sirgel, kui läks poodiumi kohtade jagamiseks, sai küll hetkeks meie sõprus läbi. Loomulikult võitsid kiiremad jalad, mis kahjuks seekord lätlannal. Tänu kuuenda seeria kiirele si pulgale õnnestus mul fotofinisist välja rabeleda ühe sekundilise võiduga kolmanda koha ees. Aga siis kui enamuse jaoks oli võistlus lõppenud ning metsa minemata veel 45 mehed, otsustas lätlaste ilmataat, et nii kõvad mehed ilma paduvihmata ei jookse. Ja kui mehed metsast väljas, meelitas peakorraldaja autasustamise ajaks koguni kuuma suvepäikese kohale. Eestlastel oli seekord pjedestalile asja lausa kaheksal korral. Tubli töö selle väikese seltskonnaga.
Läti kaardid on M45 radadega. Tulemusi on võimalik näha siin.

Postitas Riina

Tallinna MV tavarajal 15.08.2010

Täna peeti Järvamaal Mustla Nõmmel äikeses ja päikeses kolme omavalitsuse Tallinna, Järva - ja Raplamaa orienteerumise tavaraja meistrivõistlused. Rajameister suutis pakkuda huvitavat ja tehnilist rada. Taanduv vihm oli heaks värskenduseks. Pärast Serbia ürgmetsas turnimist oli päris mõnus väikeste küngaste vahel siblida. Medalite jagamise ajaks tuli päike uuesti pilvetagant välja ning tegi tuju topelt rõõmsaks. Tänud Joka klubile toreda sportliku pühapäeva eest.
Tulemused.

Postitas Riina

Balkanituur 13.07-01.08.2010 vol3 õllesõpradele

Pika ja sündmusterohke reisi vältel jätkus ka aega degusteerida kohalikke õllesid. Juba pikka aega on saanud traditsiooniks, et iga uue õllesordiga tuleb minu kodusesse õllekannude ja - klaaside kollektsiooni juurde uus eksponaat. Kui tavaliselt tuleb selle suveniiri eest välja käia mingi väike sümboolne rahasumma, siis seekord tulid need kõik kingitusena, välja arvatud Serbiast. Tagasihoidlik õllekannude ja- klaaside kollektsioon suurenes selle reisiga kokku 14 kannu ja klaasi võrra mis tähendab, et nüüdseks on neid kokku 76 tükki 21 erinevast Euroopa riigist ning Türgist ja Filipiinidelt. Et kannule või klaasile väärtust lisada, siis peab see olema tingimata see kann või klaas, millest ise esimest korda kesvamärjukest on proovitud. Kõik, peale Filipiinidelt kingituseks toodud kannu, vastavad sellele kriteeriumile. Tegelikult on õllesorte mida proovitud kordi rohkem kui kogutud kanne ja klaase. Tõsi on see, et koju riiuli peale pääsevad vaid lemmikud. Selle reisi vaieldamatuks lemmikuks oli Horvaatia Karlovacko.Postitas Urmas

Balkanituur 13.07-1.08.2010 vol2 Makedoonia-Albaania-Montenegro-Bosnia ja Hertsegovina

25. juuli, asume peale Serbia võistlust täitma plaanitud turismiprogrammi ehk siis plaanime külastada veel kolme UNESCO maailmapärandit ja vaadata lihtsalt kuidas inimesed elavad meist 3000 kilomeetri kaugusel. Kuuetunnise sõidu järel olime end juba sisse seadnud Makedoonia pealinnas Skopjes, ühes kesklinna lähedases väikeses hostelis. Kümne minutilise jalutuskäigu järel jõuame südalinna, mida iseloomustavad hubased tänavakohvikud, vanad autod ning vahvad vasest kujud. Peatänaval kohtume maailma kuulsaima albaanlannaga, Skopjes sündinus ema Teresaga. Kahjuks seisab ka tema nüüd oma maja ees vaske valatuna. Enne pimeda tulekut jõuame käia ära kindluses ning vanalinnas, mis annab mõista kunagisest Osmani impeeriumist-türgi saunad, mošeed, minaretid. Järgmisel hommikul alustame teekonda oma reisi kõige kaugemasse paika Ohridi. Pilves ilm soosib küll autosõitu, kuid mitte plaanitud rannamõnusid ühe maailma vanima järve ääres. Ohridi linn koos paarituhande meetri kõrguste mägede vahele surutud järvega kuulub UNESCO maailmapärandi hulka alates 1980-st aastast. Ohridi vanalinn, mis asub neli miljonit aastat tagasi tekkinud järve kaldal on tõesti lummav oma vaadetega. Vihma trotsides käime ära Püha Kaneo Johannese kirikus. Kaunis vanalinn ise oma kitsaste tänavate ja käikudega oleks linnaorienteerumiseks tõsine väljakutse. Ohridi, mis 990-1015 aastani oli Bulgaaria pealinn, jääb meenutama külalislahkus ja sõbralikud inimesed. 27. juuli hommik, tõuseme vara ja võtame suuna nüüd juba läände. Tänase päevaga on plaanis läbida meile tuntud nimega riik Albaania ehk Republika e Shoiperise ning jõuda õhtuks Aadria mere rannikule Montenegrosse. Kilomeetreid tuleb läbida küll vähe, aga aega kulub palju. Ikka selle pärast, et albaanalsed on oma ainsama tee läbi riigi ehitanud mäeharjale, kus autoaknast avaneb 360 kraadi miljonivaade. Siinkohal tundsin puudust profikaamerast. Kui vahepeal tundus, et enam kõrgemale ei anna minna, siis nii see oligi. Mägisest maastikust tingituna on see üks euroopa vaesemaid rahvaid kogu ajaloo vältel elanud suhtelises isolatsioonis. Albaania populaarsemaks vaatamisväärsuseks peale kauni looduse on vaenlase kaitseks ehitatud dzotid. Kogu piiriäärsed alad on nendega kaetud. Kustumatu elamuse jättis aga Albaania pealinn Tirana oma metsiku liiklusega, kus ei kehtinud roheline foorituli, ühesuunalist liiklust tähistvad märgid jne. Igaüks sõitis nii nagu soovis, sinna kuhu vaja. Ainuke asi millega liiklust reguleeriti oli signaal. Jalakäijal on tänava ületus aga päris tõsine ettevõtmine. Tirana nähtud, jäime ise ellu ja auto terveks. Pärast ebamääraste viitade järgi linnast välja ekslemist jõuame nüüd hoopis teistsuguse kvaliteediga maanteele. Kui seda üldse meie mõttes maanteeks saab nimetada. Kui enne Montenegro piiri juba kruusatee peal sead kahekaupa vastu jalutavad, tekib hetkeks kahtlus, kas oleme ikka õigel teel. Kõik oli õige ning päikeseloojangks jõuamegi Montenegrosse, Aadria mere paradiisi Budvasse. Seame end kaheks järgnevaks ööks sisse kämpingusse, mis asub vaid paarsada meetrit imekaunist rannast. Ilm soosib jälle meid ja järgmise päeva veedame kahes erinevas rannas - Becici ja Sveti Stefan. Kogu see ranniku piirkond on kaetud luksulike randadega, mis üldjuhul kõik tasulised. Näiteks päevavarju koos kahe lamamistooliga saab kätte 10 euri eest päevas, kui sa just mõne kalli hotelli klient ei ole. Hotelli klientidel oli see vidin juba hinna sees. Õhtune jalutuskäik mööda rannapromenaadi ning mõnus õhtusöök Budva rannarestoranis panevad selleks korraks rannapuhkusele punkti. Järgmisel hommikul sõidame Kotori, et minna meeletus kuumuses 1500 trepiastet üles St Johni kindlusesse. Veidi vähem kui tunniga jõuame mäe otsa, kus naudime imelist vaadet Kotori lahele ning UNESCO pärandis olevale Kotori Stari Gradile. Alla jõudes leevendab kuumust vaid jääkülm õlu. Jätame hüvasti riigiga, mida ainsana Balkanil ei suutnud vallutada võimas Osmanite impeerium, millele Veneetsiast pärit vallutajad panid Lovceni ranniku mägede männimetsade järgi nimeks Montenegro, mis tõlkes tähendab must mägi. Enne kui suundume koju oma Mustamäe poole, on jäänud veel üks UNESCO pärl - Dubrovnik. Nii veedamegi pärstlõuna 1940 meetri pikkuse linnamüüriga kindluslinnas, mis Horvaatia iseseisvussõjas sai päris kõvasti kannatada, kuid hiljem taastati. Üle pika aja tunneme, et kõik maksab jälle nii palju. Olime juba odava eluga ära harjunud. See muljeid täis päev lõppeb päikeseloojanguga piki Aadria mere rannikut sõites. Ööseks ületame Bosnia ja Hertsegovina piiri ning ööbime luksuslikus motellis Mostari lähedal. 30. juuli, koju jõudmiseks on kolm päeva. Enne koju sõitu teeme väikese ekskursiooni olümpialinnas Sarajevos. Ajaloolise tähtsusega linnas, millest sai alguse Esimene maailmasõda. Vanalinna jõudes tekib täielik deja vu, selline tunne nagu oleks sattunud Istanbuli. Selles maalilise loodusega ja kireva ajalooga liitriigis on seda kunagist Türgi ülemvõimu vast kõige rohkemgi tunda. Selleks korraks saabki meie reis läbi, jääb veel kaks ja pool päeva koduteed nii päikeses kui äikesevihmas.

Postitas: Riina
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM

Jätkub......

Balkanituur 13.07-1.08.2010 vol1 Horvaatia - Serbia

13. juulil võtsime ette 7500 kilomeetri pikkuse kolmenädalase autoreisi mööda kunagisi Jugoslaavia riike, mis nüüdseks on pea täielikult lagunenud omaette seisvateks riikideks. Esimeseks sihtpunktiks on Horvaatia ja küla nimega Gerovo, mis asub Sloveenia piiri lähedal mägedes. Tallinn- Warsawa- Brno - Gerovo läbimiseks kulus kolm sõidupäeva. Kuna peale Warsawat kasutasime ainult argressiivse liiklusega kiirteid, jäi meil aega teha ujumispeatus Tšehhis ja Sloveenias. Kuna autol puudus ka konditsioneer, siis tegelik vajadus veekogu järgi selles põrgukuumuses oli 24 h. Boonuseks vigadeta sõidu eest saime kauni õhtuse linnaekskursiooni Moraavia pealinnas Brnos. Horvaatias oleme esialgu neli päeva, täpselt nii palju, et jõuame ära käia Plitvickas, joosta Croatia openi kolm viimast päeva ja nautida rannamõnusid Horvaatia kuulsamas kuurortis Opatias. Plitvicka on tõesti vaatamist väärt. Kuna asus see meie ööbimiskohast päris hea mitme tunni sõidu kaugusel, saime leppida vaid neljatunnise matkaga imekaunite järvede ja koskede vahel. Aja kokkuhoiu tõttu sõitsime viimase kose juurest tagasi vedurist ja kahest vagunist koosneva bussi sarnase sõidukiga. Enamus ajast sõitsime mööda ilma piireteta kalju servasid. Esiaknast välja vaadates oli kohati tunne, et tee peal on ainult paarempoolsed rattad. Croatia openile läksime teatud ootustega saada tõeliselt head Horvaatia karsti. Karsti kohtasime kolme päeva jooksul küll täiesti minimaalselt. Esimene päev Krežulna kaardil oli füüsiliselt ja tehniliselt kõige raskem. Kaardi omapäraks olid kõrged ja kivised nõlvad, mis ei võimaldanud meil liikuda nii kiiresti kui oleks soovinud. Teine ja kolmas päev Lividraga kaardil olid isegi meie jaoks lahja. Lootsime saada enne Serbiat tõsise treeningu. 19. juulil, kohe peale viimast jooksu, jätame hüvasti oma nostalgilise mägikülaga, sõbralike horvaatidega, kauni looduse ja käänuliste mägiteedega ning võtame suuna Serbia poole. Ees ootas 826 kilomeetrit pingelist sõitu tundmatusse, kus viimast 100 kilomeetrit läbime kolm tundi lauspimeduses mööda mägiteid. Kella ühe paiku öösel, veidi enne Kopaoniku suusakeskust, satume pilve sisse. Ainukeseks orientiiriks on tee keskel olev triip, nähtavus on olematu. Tõenäoliselt just selle tõttu küsisid Serblased meilt järgmine päev, et kas teie olite Eestlased tõesti need, kes öösel siia üles sõitsid. Lätlased oma bussiga jäid ööseks igatahes mäe alla magama. Alles paari päeva pärast, kui läksime Serblaste liivakivi püramiide vaatama, saime aru millise miljonivaatega mäe otsa olime öösel roninud.
Serbia turismist nii palju, et lisaks nendele liivakivi mürakatele külastasime ühte kloostrit, mis ei töötanud ning lesisime kuuma mineraalveega täidetud augus ehk banjas. Kokkuvõttes võib õelda, et see maa koosneb kaunist loodusest, hästi nunnudest lehmadest, kloostritest, banjadest, räämas linnadest, lagunenud majadest, naljakatest kolmerattalistest kastiga sõidukitest millega käis kogu pere poes ning veeti heina. Omaette kogemus oli oma tõde taga ajavatest Serblastest, kes ei ole tulnukate (loe Euroopaliidu kodanik) suhtes kõige külalislahkemad. Kõige ilmekamalt näitavad nad seda välja Serbia ja Ungari piiril, kus kõigepealt seisad neli ja pool tundi kilomeetri pikkuses järjekorras ning seejärel kas lammutavad auto tükkideks või pääsed ainult nägude ette näitamisega. Ka Serbia orienteerujatel on oma tõde. Sellest saime teada, kui meid kutsuti Kopaonik Openi raames välja kuulutatud eraldi arvestusega öise sprindi autasustamisele, mis autasustamise käigus ootamatult kohalikuks Serbia öiseks meistrivõistluseks osutus. Kogu meie auto neljaliikmeline tiim, bussitäis bulgaarlasi ja kaks bussitäit lätlasi vaatasid pealt kuidas meie väljateenitud medalid riputati kaela lõpp protokollis viimaseid kohti saanud Serblastele. Meie tõde oli vaid see mis kirjutatud võistlusjuhendis, et tegemist oli avatud rahvusvahelise võistlusega. Aga meie tõde ju Serbias ei kehti. See eest tõeliselt hoidis adrenaliini üleval Kopaoniku karm maastik, kus sai viiel päeval end tõsiselt proovile panna. Tegemist oli väga heade orienteerumistehniliste kaartidega. Võitlus käis iseendaga ja ürgloodusega. Kõige raskem oli esimene päev, kui peale tugevat vihma kõik lainetas. Ojasid tekkis kordi rohkem kui kaardil ning madalamatele kohtadele tekkis udu, mis muutis prillikandjate elu loteriiks. Kahju oli nendest kuuekümne aastastest taatidest, kes jalg jala ette vapralt koos meiega 250 meetriseid tõuse võtsid. Endalgi oli vahepeal tunne, et pigem liigud tagasi, mitte edasi. Kolmandal päeval lasti meil veidi hinge tõmmata kahe sprindijooksuga. Hommikune toimus linnas ja linnalähedases soos ning öine linnalähedases kuusetihnikus. Sõitsime maha ikka 3000 kilomeetrit, et 1000 meetrit kaardi ja lambiga kuusetihnikus joosta. Just nii pikk oli naiste rada öösel. Neljas päev Jankova Bara kaardil oli füüsiliselt kõige raskem, mis o-tehniliselt aga ei pakkunud sellist elamust, millega rajameister meid viimasel päeval üllatas. Seega teenis viimase päeva Kadijevaci rada meilt maksimum punktid. Võistlus läbi, asjad autosse ja võtame suuna ikka veel lõuna poole - Makedooniasse. Võiks õelda, et meil läks Serbias hästi. Vaid ühe korra loopisid poisikesed meie autot plastpudelitega, kuigi tavaliselt pidid nad seda tooreste munadega tegema.
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM

Postitas Riina.

Jätkub......

Tõelise puhkuse ootuses.

Päike, suur jalgpall ja külm õlu on meid haaranud oma valdusesse. Eroopa jalgpall ei ole surnud! Kuna Inglismaa on juba kodus, siis homme hoiame põialt Hispaaniale. Siiski jätkus meil vahepael aega käia metsas. Eelmisel nädalavahetusel rassisime kolm päeva Lätimaal Aluksne metsades. Jälle üks Kapa oma headuses.








Teisipäeva varahommikul alustame autoga teekonda Balkanile. Eesmärgiga osaleda Serbias Kopaonik Openil, kus samaaegselt toimub ka South- East Master Orienteering Championship. Tegemist on 5 päeva jooksuga. Eraldi arvestuses toimub veel ühel õhtul öine sprint Kopaoniku suusakeskuses. Samadel maastikel peeti eelmisel aastal EYOC. Warm up´iks valisime Horvaatia Openi kolm viimast päeva Gerovos. 20 päeva kestva reisi vältel on plaanis külastada kõiki endisi Jugoslaavia riike ning lisaks Albaaniat.

Soovime kõikidele jätkuvalt kaunist ja päikesepaistelist suve.
Rogaini EM - le minejatele aga vastupidavust ja mida kõike iganes seal vaja läheb. Rogaini maastik peaks siis välja nägema selline.

100 kp jooks 27.06.2010

Pühapäeva hommikul oli mul valida kahe päris huvitava tegevuse vahel. Kas minna randa või kaasa elama 100 kp jooksjatele. Otsustasin siiski minna klubikaaslastele kaasa elama. Kohapeal aga selgus, et sellist kaardivahetus - ja pressipunkti nagu eelnevatel aastal, ei olegi. Ei pidanud ka päris mõttekaks neid puna sinistes riietes jooksjaid mööda metsa fotokaga taga ajada. Tõmbasin endalegi need puna sinised selga ja asusin koos 21c daamide ja härradega ühisstardi joonele. Olen 100 kp jooksul eelnevalt osalenud kaks korda, aga minu mäletamist mööda ei ole sellist toredat asja veel tehtud. Lühidalt oli tegemist 2 tunnise kontrollajaga valikorienteerumisega. Stardis saime minut enne tähtsat hetke endale naelikute alla kaardi, millel kõik metsa viidud punktid. Teisel küljel oli eraldi reljeefi osa. Kui ülejäänud võistlusradadel läks tavaline rada sujuvalt üle reljeefikaardile, siis mul võttis oma tund aega, kui taipasin kui kaugele olin jooksnud reljeefikaardist. Kuigi võitsin daamide arvestuses mitte küll väga ülekaalukalt, oleks võinud punktiskoor olla oma 15 punkti suurem. Selleks oli vaja veidi varem sealt jubeda rohelise - kollase seest tagasi tulla. Kaotasin oluliselt aega, sest liikumine oli vaevaline. Lohad olid kuidagi risti rästi joostud ja punktid ei tulnud ka enam nii ruttu ette. Selle tõttu jäi mul lõpus reljeefikaardil koguni 19 punkti võtmata. Aeg sai otsa ja see oli valus, sest punktid asusid tõesti üksteise kõrval väga väikesel territooriumil. Oleksin sealt saanud väga väikese vaevaga kätte juba poole kogutud punktidest. Kogusin kokku 68 punkti. Kahes esimesena võetud punktis käisin kaks korda, kuna ei saanud peale kahe tunnist jooksu enam aru, milliseid lohke olin juba täna külastanud. Ja nüüd siis see kriitika koht. Tegin ringi absoluutselt valet pidi. Oleks pidanud alustama reljeefikaardist ja siis otsustama kui kaugele veel jõuan. Aga üritus oli tore, kiitus korraldajatele.

Postitas Vakant2