6600 km autoga mööda Ida – Euroopat 3.osa tagasi tulevikku ehk Transilvania Open Rumeenias

Varahommikul peale kuke kiremist Cishinau hotelli kõrval hoovis, võtame suuna tagasi Euroopa Liidu poole. Sõna otseses mõttes sõidame linnast välja päikese ja sisetunde järgi. Cishinaust väljas, pea aegu õige teeotsa kätte saanud, hakkab Garmin meiega jälle väga häälekalt vaidlema. Võib olla olekski pidanud nüüd Tiinat (panime oma Garminile nime) usaldama, sest need järgnevad 150 kilomeetrit Rumeenia piirini olid meie elu pikimad ja õudsamad. Hoidsime hinge kinni  et auto ikka ühes tükis originaali lähedasena püsiks, sest nagu Moldovasse sisenemisel nii tuleb ka väljudes jälle tõestada, et me pole seda bemarit  ise põlveotsas valmis meisterdanud ega kusagilt tuuri pannud. Hinge kosutab vaid ilus loodus ja maitsev  varajane lõunasöök ainsamas teeäärses söögikohas Moldovas. Jätame tädile tänutäheks kõik oma viimased Moldova mündid, mis eurodes tühine aga kohalikud lähevad sellise peotäie eest täiesti pöördesse.

Saabume Euroopa Liitu tagasi Iasi lähedalt veidi suuremast piiripunktist ja nagu arvata võis tuleb siia jätta oma pikast 560 km pikkusest päevast kaks väärtuslikku tunnikest. Nüüd tõmbame joonlauaga maanteede kaardile sirge juti ja hakkame Tiinale ette söötma pidepunkte otse üle Karpaatide Cluj Napokasse. Kuna teed on jälle super head, siis liigume kiiresti. Ei oska midagi öelda, see kõik on nii ilus, et minge vaadake ise! Selline tunne nagu oleks Itaalias, ainult et serpentiinid on keeru kohas palju laiemad ja turvalisemad, saab isegi rekkadest mööda.

Cluj Napokas võetakse meid väga sõbralikult vastu. Elame järgmised neli päeva kesklinna kolmetärni hotellis, kus iga silmapilgutuse peale täidetakse kõik meie soovid ning vaatamata sellele et ummistame oma poriste jooksuriiete ja jalanõude pesuga kogu hotelli torustiku, ei panda meid vangi vaid kutsutakse lausa tagasi. Andsime mõista, et see ei juhtu vist selles elus,  kuigi Cluj Napoka on ilus, midagi Riga ja Tallinna segu. Ja oi kuidas nad armastavad palju ja hästi süüa. Tegeleme hetkel tagajärgedega.

Transilvania Open 25 – 28. juuni

Võrreldes Bulgaariaga on esimene päev metsas  väga  lihtne. Midagi Belgrad Foresti sarnast Istanbulis, aga ilma nende vastikute ogadega taimede ja rippuvate väätideta. Teisel päeval teeb ilmataat öö läbi kestnud vihmasajuga raja füüsiliselt üli raskeks. Järskudest mudastest nõlvadest üles minek toimus roomates, alla tulek selja peal või istudes. Muid võimalusi ei olnud.

Noorte jaoks kaasa võetud Eesti lippu me kahjuks pikal rajal lehvitada ei saanud, aga seevastu kolmandal päeval teates oli rõõm lipp lahti rullida ja poistele noorte  EM – i pronksmedali puhul õnne soovida.

Veteranide klassides valmistas kolmanda päeva avatud maastik just Skandinaavia maade hulgas raskusi. Sarnanes see veidi Israeli maastikuga, lisaks rohelise sees Türgi kurikuulsad okastraati meenutavad väädid. 

Neljanda päeva linnasprindi tegid põnevaks aiad ja hekid kortermajade vahel. Punktidesse jõudmiseks tuli kaardilt välja lugeda peeneid käike majaseina ja heki vahelt. Väga tähtis tööriist oli luup. Kuna edestasin koduperenaiste klassis kolme päeva summas teist kohta rohkem kui tunniga, siis sain seda lõbu endale kõike kõndimise pealt lubada ning selg ees finiši joone ületada. Jätkub....

Postitas Riina