Kuna igasugused võimalused medali
tseremooniale pääseda rikkusin juba esimese punktiga, siis sai peale finaali
ilma kiirustamata hakata Moldova poole sõitma. Ööseks jääme Rumeenia pinnale oma
imekaunisse Villa Belvederesse Galatis, kuigi
kell neli hommikul äratab mind EMT sõnum, et olen justkui jõudnud Ukrainasse.
Algselt oligi plaanis
väisata ka Ukrainat, aga selle plaani luhtasid meie Moldova sõbrad kohe. Nii
lahkumegi Euroopa Liidust hoopis väikese Oanchea piiripunkti kaudu, kus 30
minutiga tuvastatakse meie isikud, auto ehtsus ja sunnitakse ostma kiirtee vignett. Aru ei saa küll mille jaoks, sest
Moldovas on kiirteedeni veel väga pikk maa, võiks öelda, et lausa sajandid.
Sellest hetkest algab meie punasele bemarile üks suur kannatuste rada. Urmas
ütleb hästi, no on see maa alles üks suur pommiauk. Aga oh imet! Vaatamata sellele,
et meie Garmin keeldub töötamast ja üheski bensukas ei müüda Moldova kaarti,
jõuame planeeritust kaks korda hiljem Cisinausse oma hotelli mis asus samuti
hoopis teisel tänaval kui Booking ette kujutas. Otsustame et täna me bemarit enam ei piina ja lähme kesklinna taksoga. See
ju kõige odavam asi Moldovas. Üks kõik kui palju sõidad, ikka oli arve 1.50
eurot. Meil ei saa sellise hinnaga isegi taksosse istuda. Ausalt öeldes, ega
selles linnas midagi vaadata ja teha ka ei olnud. Kurb hakkas, aga aidata ka ei
saanud.
See eest päike paistis ja ilm oli soe. Valime vähestest olemasolevatest
söögikohtadest välja kõige uhkema ja kallima. Seal ei pidavat isegi keskmisest
rikkamad kohalikud käima. Kahe ja poole tunnise esmaklassilise teenindusega
kolmekäigulise õhtusöögi ja jookide eest saime arveks vaid 30 eurot.
Siis kui teie valmistusite
jaanilaupäeval Eestimaa vihmases suves oma grille süütama, võtsime meie
põrgukuumuses ette 75 kilomeetrise sõidu olematusse riiki Transnistriasse.
Selleks et kõik õnnestuks,
pakkusid meie Moldova sõbrad oma abikäe.
Nii saamegi endale reisijuhiks oma ammuse tuttava, Moldova kõige kõvema
master orienteeruja Pavel Cerescu.
Olematu riigi, millel on oma vapp ja lipp ja
raha, piirile jõudmiseks laveerime asfaldiaukude vahel ja järgime kiirusepiiranguid
kontrollpunkte läbides.
Tänu Pavlikule saame pooleteist tunniga loa siseneda
riiki, mida ükski maailma riik pole veel tunnustanud. Ilmselt ei tunnustagi. See tähendab, et tegemist on
moodustisega kus on omad seadused ja justkui riigile omased tunnused, aga passi
templit ei lööda, kuna pole riik. Kogu see poolteist tundi kulus põhiliselt
meie punase bemari deklareerimiseks ja
kindlustuste tegemiseks. Lisaks tuli veel ka mingid dokumendid esitada
Migratsiooniametis. Selline tunne oli, et lahkume planeedilt maa. Elagu
bürokraatia! Ja kogu selle tsirkuse eest
küsiti meilt vaid 35 eurot. See oli täiesti ametlik olematu riigi piiriületus.
Sisenedes moodustisse nimega Transnistria,
saame visuaalselt kohe aru, et siin on Hr P..... käsi mängus. Teed on
asfalteeritud, hekid on pügatud, lilledel ilusamad õied peal ja inimesed kah
kuidagi rõõmsamad. Aga Lenin ja kõik see sinna juurde kuuluv, oli ikka täiesti
omal kohal ja korda valvas pesuehtne miilits.
Urmasel hea meel, olematu riigi rahad nüüd tema
kollektsioonis olemas. Sama palju kui riiki sisenedes raha vahetasime,
vahetasime ka pärast tagasi. Aga mille eest me need õlled vahepeal tegime, seda
küll aru ei saa.
Homme alustame teed Rumeeniasse
Cluj Napocasse. Jätkub.....
Postitas Riina.
No comments:
Post a Comment