Island 2013 3. osa

7. päev, Islandi läänerannik.

Sõitu läänerannikule alustame ümber 30 kilomeetri pikkuse ja 5 kilomeetri laiuse vulkaaniliste mägede ja rohelise taimestikuga maaliliselt kauni Hvalfjorduri, mis tõlkes tähendab vaala fjordi. 

Ainuke inimtegevus mida näeme, piirdub kahe kalamehega. Hämmastav rahu ja vaikus, mis autost välja minnes tabab. Sinna olekski tahtnud jääda, aga ees ootas pikk ja põnev päev.

Edasi võtame suuna Snäfellsnessi poolsaarele, mis meelitab turiste eelkõige oma ilusate loodusvaadete ja loomulikult Snäfellsjökulliga. Snäfellsjökulli liustikku on kirjeldanud Jules Verne oma raamatus "Reis maakera südamesse". 

Kuna kohalik pilv on Islandi ilusama liustikuvaate kinni katnud ja meil kindel plaan see asi ära näha,  siis võtame ette 9 kilomeetrise teekonna mööda ohtlikku mägiteed üles liustikule. 

Natuke külmaks võttis, kui meie ees olid prantslased oma autoga üle serva vajunud ja valmistusid nüüd telkima. Alla tagasi jõudes nõudsin kohe puhvetit, aga tsivilisatsiooni jõudmiseks läks veel aega.

Tehes poolsaarele tiiru peale, saime nüüd päikesepaistes seda viimast jökulli imetleda piisavalt.

Enne kui üle mägede tagasi keerame, tutvume Olafsviki ja Grundarjörduriga. 

Viimasest leiame ka selle poolsaare ühe vähestest söögikohtadest. Rahvuslikuks toiduks   pakutakse seekord meile kana kruubipudruga ja lammast krõbeda riisikoogiga. Peale lõunapausi jätkame teed üle mägede Borgarnesi poole.

Järgmise pikema peatuse teeme Borgarnesist 37 kilomeetri kaugusel asuvas Deildartunguhverises, kus asuvad ühed Euroopa võimasmad kuumavee allikad.

Siit varustatakse kuuma veega Borgarnesi ja Arkanest mööda Islandi pikimat, 64 kilomeetri pikkust veetoru. 

Reykholt, see külake asub geotermiliselt nii aktiivsel alal, et farmiloomad saavad oma koduõuel ennast jaheda ilmaga aurava lombi ääres soojendada.

Mõnikond kilomeetrit mööda Hvita jõe kallast ülespoole sõites jõuame ühe Islandi ilusama vaatamisväärsuse juurde. 

Hraunfossar ehk lava falls. See on 900 meetrit pikk koskede kaskaad, mida turistid saavad imetleda küll igast küljest. 

Tagasiteel üritame leida mõne 100% loodusliku kuumavee augu, et seal veidi lesida ja saada see tõeline Islandi tunne. 

Kahjuks oli meie valitud koht juba turistide poolt hõivatud ning nii jäigi meil see atraktsioon käimata. Küll aga pakkus meile adrenaliini teed ületanud lambapere. Tegelikult oleme sellega juba harjunud.

Tagasiteel Reykjavikki sõidame ümber Akrafjalli ning suundume 5762 meetri pikkusesse maaalusesse tunnelisse, et kuue euro eest sõita 165 meetri sügavuselt sama fjordi alt läbi, kust hommikul 62 kilomeetrit ringi sõitsime. Selline tunne oli, nagu oleks järsust mäest alla sõitnud ja siis hakanud laugelt ülespoole minema. 

Õhtul päevasündmusi kokku võttes leidsime, et tänane ekskurssioon läänerannikule oli senini üks muljeterohkeimaid.

8. päev, Hekla.

Tore on juba mitmendat hommikut ärgates vaadata aknast sinitaeva taustal lumiseid mäetippe. Algselt tänaseks plaanitud vaala vaatluse peame asendame tuulise ilma tõttu nüüd vähe maisema tegevusega. Paadisõit ei ole minu lemmiktegevus, eriti tuulise ilmaga. Esmalt külastame paarikümne minuti sõidu kaugusel Reykjavikist asuvat Hellisheidi geotermilist energiajaama, mis on ühtlasi Islandi suurim ja mis varustab kogu Reykjavikki ja selle lähiümbrust kuuma veega. Viie euro eest antakse meile põhjalik ülevaade kogu sellest ülikeerulisest protsessist.

 

Edasi võtame suuna Hekla poole juba teadmisega, et meid sinna väga lähedale ei lasta. Kahjuks suutsin ma meile rentida sellise auto, millega F markeeringuga teedel sõita ei lubata. Nii sõidamegi piki Pjorsardaluri orgu ja imetleme siis seda iludust veidi eemalt. 

Hekla on teatavasti Islandi kõige aktiivsem vulkaan ning mis tegutses viimati aastal 2000. Kogu ajaloo vältel on ta aga oma olemasolust märku andnud väga palju kordi.

Tagasiteel leiame tee äärest jälle ühe murukatusega ökotalu, mis ka sealkandis üks väheseid vaatamisväärsusi kuhu autoga ligi pääsesime.

Omaette vaatamisväärsus oli sitikaparved, mis lõpuks paksult kogu auto esiosa ja klaasi katsid, rääkimata suu ja silmad kui autost välja läksid. Midagi taolist ei ole ma enne kohanud. Kui läbi sitikaparve sõitsid, oli tunne nagu sajaks rahet. Tänu sitikatele saame nüüd teada seda, kui mugavaks on selles riigis autojuhtidele tehtud aknaklaasi pesu.

Hveragerdist Reykjavikki sõidame ümber Skalafelli mäe.

Käime veel  lõpetuseks ära Raufarholshelliri  koopas. Ei hakanud sinna pimedasse urgu sisse pugema, aga ümberpöörates avanes küll ilus vaade.

Ja ongi käes aeg otsad kokku tõmmata. Õhtupooliku veedame veel Reykjavikis jalutades. Veidi kade hakkab, nähes äsja saabunud turiste põnevusega värsket turismiinfot uurimas.

9. päev, hüvasti Island

Teel lennujaama naudime varahommikuses päikeses veel viimaseid vaateid, nii ilus ei ole see maa veel meie siinviibimise ajal olnud. No nüüd tuleb see kõik meelde jätta.

Viie tunni pärast olemegi juba Helsingis, kaasas võrratud mälestused maast, millele rootsi viikingid panid nimeks Jäämaa ja oma esimese küla nimetasid kuumavee allikate auru järgi Reykjavikiks.
Vaata rohkem pilte.

Postitas Riina.