Kohalikest turismibüroodest, millest kogu Eilat kubises, oli võimalik osta palju kallimalt seda reisi. Täpselt kokkulepitud ajal saabus hotelli ette nahkistmetega minibuss. Kaaslasteks saame tütarlapse Tsiilist ja noormehe LA-st. Lisaks maksame meie venekeelt kõnelevale bussijuhile igaüks piiriületustasudeks ja jootrahaks 55 USA dollarit. Selle raha eest sai siis kaks korda piire ületatud ning passi lisaks igasugustele kleepsudele ja triipkoodidele ka Jordaania viisa. Seda, kellele sellest summast veel jootraha maksti, me küll aru ei saanud. Israeli poolel ajab kõik meie asjad korda venekeelt kõnelev bussijuht. Seejärel annab ta minu kätte ümbriku rahaga, mille toimetasin Jordaania piiripunktis ootava giidi kätte, kes siis juba seal pool kõik piiriületusega seonduva korda ajas. Kogu piiriületus võttis aega tunnikese. 
Jordaania poolel saame uue bussi ja bussijuhi ning sõit Petra poole läheb lahti. Kõige rohkem hämmastab meid Jordaanias võimas kiirtee kõrbes üle mägede, mis neljarealisest muutub kuuerealiseks ja tagasi. Nagu Israeliski võib siin riigis end samuti tunda täiesti turvaliselt, sest valvas silm on igal pool. Ühes politsei kontrollpunktis vastas meie naljahambast bussijuht, et bussis on neli tsiili kodanikku, see sobis neile hästi. Taheti vist meie päritolu teada, et kas kuulume ikka heade hulka. Sõit Petrasse kestab kaks tundi ning mida kõrgemale mägedesse tõuseme, seda kodusemaks tunne muutub. Sadama hakanud vihm läheb üle lumesajuks, temperatuur langeb, teed muutuvad jäiseks ning lisaks sellele, et pilve sees sõites puudub igasugune nähtavaus, puuduvad bussil ka talvekummid. 
Teeme peatuse tee äärses suveniiri poes, kus kohalikud jordaanlannad meile ingveri kohvi keedavad. Päris omapärane kogemus, lööb silmad särama. Meie giid räägib kohalikele, et tänase ilmaga lähevad Petrasse ainult täiesti segased. Kohale jõudes selgub, et meiesuguseid segaseid on üle maailma seal ikka väga palju kokku tulnud, kes vinget tuult ja üheksa kraadist õhutemperatuuri trotsides on otsustanud ette võtta nelja tunnise matka, et kaeda oma silmaga ühte seitsmest maailmaimest, mis on nikerdatud Wadi Mousa punasest kivist. Õnneks oli kodutöö hästi tehtud ning talveriided kaasas. 
Peale tunni ajast kõndimist kaljulõhede vahel jõuame peidetud linna oma tohutute kaljudesse raiutud hoonetega. Turisti lõks oli siin kaarikuga sõit 25 euri eest neile, kes ei jaksa kaks tundi edasi tagasi kõndida. Indiana Jonesi fännidele pean nüüd kurvastuseks ütlema, et ehe on filmis ainult välisvõtetel kasutatud fassaad. Kõik sisevõtted on tehtud siiski stuudios. Petra tuur lõppeb hinnas sisalduva kolmekäigulise lõunasöögiga ülipeenes restoranis. On tunda, et siiagi on jõudnu kunagi võimas Osmanite impeerium sest toidud on türgipäraselt maitsvad. Annan 10 punkti magustoidule, mandlid kakaos. Tagasiteel näeme, millist rõõmu pakub kohalikele lumi. Seda nad just väga tihti ei pidavat nägema. A
utod seisavad tee ääres ning mängitakse kogu perega lumesõda või ehitatakse autode katustele lumememmesid. Päikeseloojangul jätame hüvasti selle imelise maaga ning suundume tagasi Eilatisse, kus ootab ees neli päeva rannamõnusid. Õhutemperatuur tõuseb nüüd iga päevaga ja neljapäeva varahommikul, kui termomeeter näitab 26 soojakraadi on meil kahjuks aeg lahkuda sellest fantastilisest Punase Mere kuurortist. 
Lahedat rannapuhkust jääb meenutama nüüd mõneks ajaks mõnusalt pruuniks päevitunud nahk. Täpselt kokku lepitud ajaks saame kätte Hertzi kontorist oma imetillukese punase auto, millega peame nelja päeva pärast tagasi jõudma oma reisi alguspunkti, ehk siis Tel Avivi Ben Gurioni lennujaama. Esimese päeva sõidu Jerusalemma planeerisime piki Surnu Mere äärt. 
Kaks tundi sõitu mööda kõrbe ehitatud super maanteed jõuamegi veidi üle 400 meetri alla merepinna asuva surnud mere äärde, kus aastas on 330 päiesepaistelist päeva, kus vees puudub igasugune elu, kus merevesi on tulisoolane ning võimalus loomulikul teel uppuda vist võimatu, sest vesi kannab sind nagu kummipalli. 
Randa minekuks on turistidele parimaks kohaks Ein Boceci, kuna seal võivad mehed ja naised koos ühes rannas olla vastupidiselt hotelli rajooni rannale, kus mehed naised üksteisest aiaga eraldatud. Kuna võitleme ikka veel vastiku kõhaga, siis siin hakkas hetkeks lootusekiir paistma. Kummaliselt kerge oli hingata seda seisvat õhku, milles soola sisaldus nii kõrge, et päikest võis võtta vabalt ilma kaitse kreemita. Peale soolaprotseduure sõidame edasi Massadasse. 72 NIS eest sõidame maailma pikima funikulööriga üles Herodese mäe peal asuvasse paleesse, millest sai juutide au ja uhkuse sümbol sõjas roomlaste vastu.
Tegelikult on tegemist ajalooliste varemetega, kust avaneb võrratu vaade Surnu Merele ja mägedele. Järgnevalt külasteme Ein Gedi botaanika aeda, mille näol on tegemist tavalise Kibbutziga, kuhu on istutatud umbes 1000 taime ja puud tooduna viielt erinevalt kontinendilt maailmas. 
Kibbutz on siis Israelis üks elamisvorme, võrreldav meie külaga. Selles Kibbutzis oli olemas kõik eluks vajalik, lasteaiast haiglani. Tegemist ka kõvasti suuremaga, kui olime siiani harjunud nägema neid istutatud palmidega asumeid keset kõrbe. Botaanikahuvilistel oleks siin päris põnev aga meile pakkus rohkem huvi kohalike elu. Serveeriti seda meile ju lausa kandikul. Mulle meeldib selle rahva juures see, et nad on rahulikud ja ei lärma. Lõpp kokkuvõttes oli päris mõnus peale nädalat kõrbes jälle tõelist rohelust ja linnulaulu nautida. Edasi sõidame ikka piki Surnu Mere äärt, imetleme maalilisi vaateid ja kirume kohalikke bussijuhte, kes sunnivad meid kiirust ületama. 
Enne põrguliku liiklusega Jerusalemma suundumist, lõpetame tänase Surnu Mere tuuri muda rannas. Kuna päike hakkas end juba mäe taha sättima, siis valisime esimese ehk, siis tasulise ranna, 50 NIS nägu. Kähku päevitusriided, mis nüüdseks rikutud, selga ja mutta. Tegelikult tuli muda küüntega mere põhjast kraapida ja kehale määrida. Vesi oli mudane vaid seetõttu, et selles mudasena püherdati ning tundus kuidagi veel soolasem ja soojem, kui hommikul teisel pool Surnu Mere otsas. Iluprotseduurid tehtud, sai see keemia kuidagimoodi enam vähem maha pestud. Nahk oli küll siidiselt pehme, aga auto istmed soolaga kaetud ja juustest tuli veel järgmine päevgi soola.Sõit Jerusalemma on kiire, võimsad maanteed, suured kiirused aga hotelli jõudmisega selles müstilises linnas näeme üksjagu vaeva. Kuna meil jälle kaarti ei olnud, siis sõitsime suunaga viitade järgi läbi hullumeelse liiklusega Jerusalemma kesklinna kõige otsemat teed pidi oma hotelli. Urmas tegi vaid ühe järelduse, Israeli tarnitud autodele võiks rahumeeli suunatuled jätta paigaldamata. Põnev ja muljeid täis päev on läbi, kosutame end koššer õhtusöögiga hotelli rootsilauas, mis on võimas oma lihavaliku poolest. Võime seda kõike nüüd lubada sest homme algavad Israeli meistrivõistlused, mis tõotavad tulla nii füüsiliselt kui ka vaimselt keskmisest raskemad.
Jätkub.....
Postitas Riina.
No comments:
Post a Comment