Sügispuhkus Hollandis 2.osa

Neljas päev. Ajame end varakult voodist välja, et teha viimane jalutuskäik läbi linna, mis on ehitatud sohu ja asub kuni kaks meetrit allpool merepinda. Liigume Hertzi kontorisse, kus ootab meid valge kaunitar Fiat 500. Hambuni kindlustatud, suundume linnast välja, et nelja järgneva päeva jooksul tunda rõõmu liikumiskiirusest. Seda küll uhketel Hollandi kiirteedel, mitte aga metsas. Algamas ju hollandlastel homme selline tore O-üritus nagu Tweedaagse van Noord-West Veluwe. Tänaseks oleme aga plaaninud Zaanse Schans`i vabaõhumuuseumi ekskursiooni, kus tutvume vilja -, värvipulbri - ja maitseainete jahvatamisprotsessiga ning kuuma šokolaadijoogi ja juustu valmistamisega. Lisaks pakub see Amsterdamile suhteliselt lähedal asuv muuseumikompleks täieliku ülevaate kunagisest hollandlaste elust. Igati lahe paik, tasub vaatamist. Kõige lahedam oli aga puukinga muuseum koos töökoja ja poega. Kuuldavasti pidi Zaanse Schans olema just koht, kus tsaar Peeter käis laevaehitust õppimas.

Jätkame teed läbi Almere Harderwijk`i, mis saab järgnevaks kaheks päevaks meie O-võistluse aegseks koduks. Aga miks läbi Almere? Seda võiksid nüüd kõik naised teada, asub ju seal üks paljudest Hollandi Primarki kaubamajadest. Kolm tundi kaob nagu nõiaväel ja sellega koos ka Urmas. Leian ta pargipingilt koos saatusekaaslastega, sest selles majas pole meestel kohta. See saab õhtul kompenseeritud Heinekeniga jäätunud klaasis ning hiidsuure meriahvenaga, mis oli lausa jumalikult töödeldud. Tegelikult ei ole vahet mida Hollandis sööd, kokakunstis on nad tugevad.

Viies päev. Tavarada Zandenbos. Lihtne oli ja lisaks hakkasin metsas läti keeles mõtlema. Oli selline tunne nagu jookseks Riga ümbruse metsades ning seetõttu ka tulemus suhteliselt positiivne. 

Lisaks sellele sai ka võistluskeskuses puhtas eesti keeles rääkida. Kohtasime Tarmo Kuubi oma perega, kes olid nõus ka lahkesti Belgia võistlustele reklaami tegema.

Õhtu veedame Harderwijkiks, armas linnake. Kõige armasam oli aga kiriku kellamäng iga tunni aja tagant otse meie hotellitoa akna taga. 

Kuues päev. Lühirada Beekhuizen. Vihma kallab, külm on. Õnneks on fortuuna loosinud meid viimaste hulka startima. Selleks ajaks tuleb päike uuesti välja ja ilm läheb soojaks ning meil pole veel õrna aimugi lähenevast orkaanist. Oli ta nimi vist St Jude, kui ta Inglismaa rannikule maabus ja hiljem kogu Euroopas oma jälje maha jättis. Seniks aga tunneme rõõmu mõnusast düünimaastikust. Isegi liivakõrbes sai ära käidud, muidugi mitte nii võimsas, kui Nidas.

Tore võistlus, eriti toredaks muutis selle 8,5 volline Duvel`i õlu peale jooksu. Ei tahtnud ju kuidagi belglastele alla jääda. Tuleb harjutada, võtsime endale plaani mõne Belgia võistluse samuti ära teha. Peale võistlust võtame aga suuna Haagi poole. Tuul näitab juba oma võimu ning päris ühe sõrmega enam autorooli hoida ei saa. Aga kus siis ikka seda sajandi tormi tervitada, kui mitte mere ääres. Olime viimaseks ööks hotelli broneerinud Scheveningenisse otse rannapromenaadi äärde, et imetleda kaunist päikeseloojangut ja jalutada kuulsal promenaadil. Vaat sulle nüüd romantikat, selle asemel imetlesime liivatormi ja hiidlaineid, mis sundisid laevad sadamast reidile minema, ootamaks tormi vaibumist. 

Kuigi öösel lendasid parklas prügikonteinerid, jäi meie tilluke auto õnneks tormist puutumata.

Seitsmes päev. Torm on jõudnud sellisesse staadiumisse, kus hotellist ei soovitata enam lahkuda. Eirame soovitusi, vaja ju veel vaadata ära plaanitud Madurodom ehk mini Holland ja Haag.

Kui piltlikult kirjeldada olukorda, siis autouksi sai avada vaid üks haaval ja alla tuult, kahel jalal püsimine oli suurt pingutust nõudev ettevõtmine, mis alati ei õnnestunudki. Peale lõunat hakksid tuuleiilid taltsamaks jääma, kuigi 120 kiirteedel oli kiiruspiirang jätkuvalt 80, ühistransport ei toiminud ning vaatamata lennuliikluse seiskumisele valitses Schipolis lõbus meeleolu. Veel lõbusamaks muutus see siis, kui nägime Air Balticu rohelist saba liikumas terminali poole. Nii jõudsimegi õnnelikult ja täiesti õigeaegselt koju kahe tormi vahel. Kust me tast üle lendasime, sellest küll aru ei saanud. 

Postitas Riina.