Kauaoodatud aasta tippsündmus on saanud läbi. Villid jalgadel ja esimene suur väsimus ka taandumas. Kuigi ootused olid suuremad kui tulemus, jäime rahule, sest esikolmikusse seekord asja ei olnud. Lätlased, soomlased ja venelased olid justkui teiselt planeedilt. Omakeskis sai siis naljagi visatud, et olime normaalsete naiste kategoorias oma veteranide neljanda kohaga ju esimesed. Nii nagu ütles Kert Kanter, et A-finaali asja ei olnud, aga võitsime B- finaali. Põhieesmärk sai täidetud, eelmise aasta MM-i veteranide pronksi naisi edestasime 11 punktiga. 
Punktisumma 164 tuli peale 23 tundi kõndimist ja ronimist. Kolm nädalat tagasi öistel vigastatud jalg seadis ka omad tingimused.Alla 10. minuti kilomeetrile saime esimesed kaks etappi, kus tuli hoida vaid õiget kõrgust. Ka peale vihma ja rahet sai sooja tegemise eesmärgil veidi joostud.
Kuna kardan paaniliselt vett ja lagedaid soid, siis valisime päeva esimeseks pooleks kaardi läänepoolsema ülemise osa ning öö otsustasime veeta teedega kaetud alal kaardi alumises servas. Öeldakse, et hirmuga võitlemiseks on parim viis hirmuga kokku puutuda. Ehk olen siis nüüd julgem ja tugevam, sest just öösel tuli meil ületada lagedaid vett täis soid. 
Hommikuseks maiuspalaks nagu me planeerisimegi, jäi Ylläse mägi. Kuna kivisel ja ebatasasel pinnal liikumine võttis plaanitust kauem aega, otsustasime hommikul jätta ära 77-da punkti ja suunduda vaikselt kodupoole läbi 84-da ja 96-da punkti ehk siis ületada Ylläse mägi. See sai oodatust raskem. 84-st kivimäe punktist lahkudes jagasid meile vene noormehed kaasa häid nõuandeid. Üks soovitas hoida piki mäge kõrgusjoont ja tõusta mäkke mööda laskumisrada. Teine oli palju optimistlikum ja soovitas meil minna täiesti otse, see pidi aega võtma ainult 35 minutit. Valisime siiski esimese noormehe õpetussõnad ja alustasime kõrgusjoone hoidmist, et jõuda teisele poole rajakesele, mis viib lõpuks üle mäe 96-sse. 
Niigi järsust kurnavast tõusmisest mäkke sai kogu võistluse suurim ämber. Mingil hetkel ehk hetkel, mil pidime mäe peal keerama teisele rajale, üllatas meid pilv. Kuna midagi enam näha ei olnud, "kihutasime" raja otsast mööda. Ainus võimalus oli edasi minna ja sedagi ainult ülespoole. Kuigi jõuvarud olid otsas, suutsime kaks väikest naisterahvast ronida kõige kõrgemasse tippu. Nali, aga tipus ei suutnud me ise aru saada kus oleme. Tänu üksikule naisele, kes vapralt mööda kivist mäekülge üles jooksis, saime ka oma asukoha teada. Karmile tõusule mööda teed järgnes veel karmim langus mööda kive. Alla jõudes näen sadulas punkti. Piiritu rõõm kaob hetkega, kui lähemale jõudes kaob punkt kui võluväel uttu. Kasutame punktist lahkunud soome võistkonna abi, kes näitavad meile käeviipega suuna kätte. Püstitasime võistluse isikliku rekordi - etapi 84-96 läbimiseks kulus 101 minutit ja 6 sekundit, mis teeb siis 35.27 minutit kilomeetrile. See jäi ka meie viimaseks punktiks. Raske vaidluse tulemusena andis Maris mulle lõpuks järgi ning otsus jätta võtmata 21-ne puntk jäi kuni tulemuste selgumiseni kripeldama. 
Hommikuseks maiuspalaks nagu me planeerisimegi, jäi Ylläse mägi. Kuna kivisel ja ebatasasel pinnal liikumine võttis plaanitust kauem aega, otsustasime hommikul jätta ära 77-da punkti ja suunduda vaikselt kodupoole läbi 84-da ja 96-da punkti ehk siis ületada Ylläse mägi. See sai oodatust raskem. 84-st kivimäe punktist lahkudes jagasid meile vene noormehed kaasa häid nõuandeid. Üks soovitas hoida piki mäge kõrgusjoont ja tõusta mäkke mööda laskumisrada. Teine oli palju optimistlikum ja soovitas meil minna täiesti otse, see pidi aega võtma ainult 35 minutit. Valisime siiski esimese noormehe õpetussõnad ja alustasime kõrgusjoone hoidmist, et jõuda teisele poole rajakesele, mis viib lõpuks üle mäe 96-sse. 
Niigi järsust kurnavast tõusmisest mäkke sai kogu võistluse suurim ämber. Mingil hetkel ehk hetkel, mil pidime mäe peal keerama teisele rajale, üllatas meid pilv. Kuna midagi enam näha ei olnud, "kihutasime" raja otsast mööda. Ainus võimalus oli edasi minna ja sedagi ainult ülespoole. Kuigi jõuvarud olid otsas, suutsime kaks väikest naisterahvast ronida kõige kõrgemasse tippu. Nali, aga tipus ei suutnud me ise aru saada kus oleme. Tänu üksikule naisele, kes vapralt mööda kivist mäekülge üles jooksis, saime ka oma asukoha teada. Karmile tõusule mööda teed järgnes veel karmim langus mööda kive. Alla jõudes näen sadulas punkti. Piiritu rõõm kaob hetkega, kui lähemale jõudes kaob punkt kui võluväel uttu. Kasutame punktist lahkunud soome võistkonna abi, kes näitavad meile käeviipega suuna kätte. Püstitasime võistluse isikliku rekordi - etapi 84-96 läbimiseks kulus 101 minutit ja 6 sekundit, mis teeb siis 35.27 minutit kilomeetrile. See jäi ka meie viimaseks punktiks. Raske vaidluse tulemusena andis Maris mulle lõpuks järgi ning otsus jätta võtmata 21-ne puntk jäi kuni tulemuste selgumiseni kripeldama. 
Kõikidele mitte osalejatele tahan õelda, et jäite ilma tõeliselt heast rogainiüritusest. Ja lõpuks ka tänusõnad meie vaprale tiimile (Urmas, Maris, Heidi, Margus ja Riina) toreda reisi eest. Samuti Priidule, tänu kellele suutsin teibitud jalaga vastu pidada 23 tundi.
Tulemused http://rogaining.fi/uploads/2009/results24h.htm ja väike pildigalerii http://picasaweb.google.com/Sookollid2/RogainiEM2009#
Tulemused http://rogaining.fi/uploads/2009/results24h.htm ja väike pildigalerii http://picasaweb.google.com/Sookollid2/RogainiEM2009#
Minugi poolne tänu reisiseltsilistele. Kuigi viimasel 100 kilomeetril hakkas olukord käest minema.Eks väsimus pikast sõidust murrab ka tugevad inimesed. Järgmine kord oleme siis jälle kogemuse võrra targemad.
ReplyDelete