20. veebruar
Varahommikul võtame ette pea kaheksa tunnise autosõidu Lõuna Hispaaniast Punta Umbriast Põhja Portugali Viseusse. Sõidame läbi Mertola, Evora ja Guarda. Püüame vältida võimalikult palju kiirteed, et näha ära ka see osa Portugalist, mis viis aastat tagasi vaatamata jäi. Ilusa ilma puhul oleks sõit olnud fantastiline, kuid kahjuks nägime läbi lausvihma nüüd vaid seda osa, mis jäi allapoole pilvi. Teeme ka ühes teeäärses kohvikus esimese katse kehakeeles lõunasöök kätte saada. Ime kombel toodi meile kõik need söögid ja joogid, mida mõtlesime. Kuna Portugalis on veel lubatud kohvikutes suitsetada, siis söök serveeritakse leti taga olevas väikeses koduses ruumis ja ikka valgete laualinade taga. Iseenesest mõista võib aga sellest hetkest kõik pangakaardid kohvri põhja kojujõudmist ootama jätta, kuna selles riigis pole nendega enam midagi teha. Uskumatu sularaha armastus millega me nüüd igal sammul hakkasime kokku puutuma. Ainus koht kus õnnestus maksta kaardiga oli kiirtee äärsed tanklad ja söögikohad. Järgnevakas kolmeks päevaks seame end sisse ajaloohõngulise Viseu linna südames hotellis Grao Vasco, veidi kulunud ja arhailise miljööga majas. Nüüd selgub, et ka igasugused moodsad IT vahendid võib südame rahuga koju jätta, kuna muu maailmaga kontakti loomiseks läbi lubatud wifi peavad olema raudsed närvid. Aga teedeehitust tuleks sellesse riiki õppima saata küll kõik meie teeinsenerid.
21. veebruar
Model Event Sataos. Midagi nii hullu pole ma metsas ammu kogenud. Piltlikult öeldes valdasid mind pooleteist tunnise harjutuse jooksul kõik emotsioonid, mida ühele naisterahvale on looduse poolt kaasa antud. Kõige emotsionaalsemaks muutus asi siis, kui Urmas sundis mind pool püstloodis mööda hiiglaslikku kivimoodustist alla jooksma. Raske õppustel, kerge lahingus. Õhtu veedame oma kaunis kindluslinnas ja premeerime end päevase soorituse eest kohalike hõrgutistega. Väga napilt läks, et oleksime olnud sunnitud kaheksajalgu sööma. Eestist kaasa ostetud primitiivse sõnavaraga reisi raamatute põhjal on võimalus mitte eksida vaid grillitud fileed tellides. Ehk siis need on kaks ainsamat sõna, mis esinesid kohalikes menüüdes.
22. veebruar
Lühirada Avelal-Satao. Kolme kilomeetri läbimiseks kulub veidi alla tunni. Liikumiskiirust takistab ürgne alalhoiuinstinkt ja kividel kasvav sammal, mis tekitab olukorra, nagu üritaksid joosta pesuvahendist läbiimbunud švammi peal mingis ebaloomulikus viltuses asendis. Peale eilset jõllitasin igat vastu tulevat kivimoodustist teatud põlglikkusega, ei tea kas ikka teiselt poolt alla saab. Ja nagu ikka, kui olid kaardis, siis ei olnudki midagi keerulist vaid võimas o - elamus ja kaif, see mille pärast me sinna vöörasse metsa kipumegi.
23. veebruar
Tavarada Aguira da Beira. Väga atraktiivne maastik. Meeste 50 rajal etapid 4-5 ja 6-7 oli selline vaade, nagu kogu Portugal oleks peo pesa peal olnud. Nendel etappidel võis lausa orienteerumise unustada ja jääda imelist vaadet nautima.
Kahjuks saab iga hea asi kord otsa ja nii on ka meil aeg võtta suund tagasi Lissaboni poole. Ootamatult sadama hakanud tugev vihmasadu rikub õhtuse vanalinna ekskurssiooni Lissabonis. Tuju tõstmiseks laseme end ilma vastu vaidlemata sisse meelitada kohe esimesse kalarestorani, lootuses süüa veel enne kojuminekut Portugali kuulsaid sardiine. Aga välja kukkus nii, et suutsime ära süüa hoopis sellise koguse erinevaid merehõrgutisi, mille eest tuli tasuda oluliselt suurem summa, kui hommikul meie nooblist vanalinna neljatärni hotellist lahkudes.
24. veebruar
Aeg pakkida asjad ja jätta hüvasti maaga, mis meelitab turiste eelkõige veini, kauni looduse, rikkaliku ajaloo ja pehme lähistroopilise vahemerelise kliimaga. Enne kui sakslaste au ja uhkus meid koju tagasi lennutab, mõnuleme veel lennujaama välikohvikus tunnikese kuuma päikese käes, et võtta kaasa võimalikult palju energiat algavaks uueks O - hooajaks.
Vaata rohkem pilte.
Vaata rohkem pilte.
