Hea, et on veel rajameistreid, kes viitsivad vaeva näha ja heale maastikule ka väga hea raja teha. Pean silma viimast Tallinna neljapäevakut Voosel. Kiitus rajameistrile. Metsas valitseva suure niiskuse tõttu olid aga prillid kogu aeg udused ning nende puhastamine võttis omajagu aega.
Minna või mitte minna Randvere kaardile jooksma? See oli küsimus hommikust saadik. Kui aga noorim tütar tuli koju ja ütles, et teeks täna veidi sporti, oli otsus küps. Minna! Seda mis meid ees ootab oli teada. Tuli kasutada 20 aastat vanu o - võtteid - joosta suunaga mõne tee või sihi peale kinni ning lugeda samme. Raja ja kaardi osas ei kurda, rajameister oli tubli töö teinud. Kui hea rada välja jätta, siis meie pere naised ei olnud selles võlumetsas jooksmisest eriti vaimustuses. Hea et selle aasta tähtsamad üritused nagu pulm ja juubel läbi, ning nüüd ei pea nad enam sinikate ja kriimude pärast muretsema. Riinat vaadates tundub, nagu oleks just nõukaaja pimesoole opilt saabunud. Kui kaitsesid silmi, said oksa kõhtu ja vastupidi. Nii nad metsast välja tulid, ühel oks kõhus, ühel silmas.
Hea kaart, veel parem maastik. Oodata oli põnevat ja tehnilist o-rada. Rajameister aga arvas teisiti ning oli meisterdanud o-tehniliselt lihtsamavõitu raja. Ja et stardiraha ikka täie ette läheks, siis oli paar korralikku nõlva ka. Kuum ilm Pikasaare mägedes tegi oma töö ja alates 5-st punktist kujunes üritus suureks jalutuskäiguks punktist punkti. Väike suplus peale jooksu kohalikus Linajärves tegi tuju jälle heaks. Loodetavasti annab see suur kuumus varsti järele ning orienteerumine muutub jälle nauditavaks.
Esimese päeva rada Juodkrantes oli pikkade lihtsate etappide ja suurte tõusudega. Valisin kohe algul sellise tempo, et jõuaksin 10 kilomeetrit lõpuni joosta. Hinge tõmmata polnud aega, kogu aeg oli vaja tirida. Sellest ei piisanud, tugevad leedukad tirisid ikka palju kiiremini. Riina siiski suutis leedulannasid edestada, jäädes alla vaid ühele lätlannale.
Peale jooksu leidsime endas jõudu külastada poolsaare ühte vaatamisväärsust - liivakõrbe.
Teise päeva rada Nidas pakkus oma kavalate lagendikega rohelise sees veidi põnevamat orienteerumist. Raja teine pool oli siiski lihtne ja väga kiire, kus sai oma vead ikkagi ära tehtud. Riinale ei piisanud ühest veast, vaid oli vaja teha ka teine, et kinkida ihaldatud medal leedulannale. Vaatamata sellele oli tore üritus, mille nimel tasus sõita maha 1400 kilomeetrit.
Postitas Urmas.
....ehk teisisõnu Jüriööl kolmandat korda veteranide arvestuses kolmandaks. Stardiprotokolli vaadates arvas Riina, et sel aastal pole meil mingit lootust poodiumile pääseda. Aga oma rinnanubrit nähes, tuli mul usk tagasi. Liiga palju häid orienteerujaid on saanud 40 aastaseks ja seega tugevaid võistkondi päris palju. Siiski oskasid väga paljud Keila lihtsatel radadel eksida. Minulegi sai saatuslikuks kurikuulus kivi punkt. Proovisin seda kätte saada nii üksinda, kui ka Maretile lootes. Aega läks seal üsna üksjagu palju. Muidu suurepäraselt korraldatud ürituse puhul, siinjuures kiitus Harju Keki rahvale, häiris siiski paar asja. Pilkane pimedus võistluskeskuses. Kaardi trükk oleks võinud öise jooksu jaoks veidi heledam olla, häiris just haigla ja laululava piirkonnas. Sellegi poolest oleme järgmisel aastal rivis, ükskord tuleb ju see veteranide kalevipoeg koju tuua.
