Aeg võtta suund kodu poole, et siis
nelja päeva pärast juba Lätis Kapa jooksul vormis olla. Jääme ööbima Ungaris Miskolctapolcas,
et kohe hommikul minna neljaks tunniks termaalvee basseinidesse ligunema. Kogu
see koopa värk on veidi ülepaisutatud, midagi väga erilist ei olnudki. Aga
mõnusa värske enesetunde sai küll. Sööme rasvast Ungari sealiha ja laseme ennast Tiinal
juhendada risti läbi Slovakkia lõuna Poola ilusamasse linna, Zakopanesse. Slovakkias saame
kiirteel korraliku vihma. Autod seisavad teeservades või liiguvad vaevu 50-ga.
Zakopane tervitab meid karge
suveõhtuga. Inimesed on selga tõmmanud joped, kaela sallid ja välirestoranides
süüdatakse turistide soojendamiseks gaasilambid. Selgub, et juba mitu päeva on
vihma sadanud ja inimesed lõbustavad ennast linnas mäkke mineku ootuses. Vihmase
ja pilves ilmaga pole mõtet Tatratesse minna, siis jääb kõik see ilu nägemata. Jääme
Zakopanesse kaheks ööks, lootuses homme mäkke pääseda. Selline vedamine,
hommikul on taevas selge ja tõotab tulla ilus päev. Mäkke minekuks valime
raskema variandi – jalgsi kuus tundi üles ja siis 30 minutit kaabel trammiga
alla tagasi. Õhtul linna tagasi jõudes oleme päris väsinud, aga see eest nii
palju muljeid.
Lahkume sellest imekaunist Poola
linnakesest varahommikul, et siis õhtuks jõuda juba Leetu Kaunasesse.
Poola läbimine tänu uutele kiirteedele pole enam mingi küsimus. Kuna pole kunagi Kaunase vanalinna sattunud,
siis pühendame sellele järgmisel päeval neli tunnikest, enne kui võtame suuna
Läti poole Siguldasse. Teeremondi vältimiseks Panevežise ja Kaunase vahel sõidame
läbi Ukmerge, nutikas variant.
Tundub, et Lätimaale on ka lõpuks
suvi jõudnud. Võistluste jaoks muidugi on kuumust liiga palju ja nii kujunebki
seekordne Kapa päris kurnavaks. Amatciemsi maastikud ei ole ka just kergete
killast. Esimese päeva kaart ja maastik olid parimad üle mitme aasta. Teise
ja kolmanda päeva kohta jäi võistlusplatsilt kõlama lause, nagu tavaline Põlva
kolmapäevak.
Urmas super tubli – 13 tulemusega jooksu, kuuetunnine tõus Tatrates ja 6600 km
üksinda autoroolis. Minul läksid pooled jooksud aia taha. Kapa teisel päeval sai orienteerumisest kõrini,
tulin ära ning kolmandal päeval ei leidnud esimest punktigi enam üles. Võtsin aja maha ja enne augusti kuud metsa ei plaani minna.
Veel 300 km ja saigi meie autoreis
läbi. Lahe oli vaadata kuidas inimesed mujal toimetavad ja jõuda ikka ja jälle teadmisele, kui
hea koht on elamiseks Eesti. Selleks tulebki vahel kodust kaugele minna. Esimene asi mida Eestimaa pinnal teeme, lähme
Mulgi kõrtsi hapukapsa suppi sööma. Küll see maitses alles hästi.
Postitas Riina
No comments:
Post a Comment