lahinguväljal näeme, raisk: September 2020

Sunday, September 13, 2020

Mullist välja

Nüüd, kus oleme jälle peaaegu muust maailmast ära lõigatud ja isegi meie armsad lõunanaabrid meid enam ei taha enda juurde, on paras aeg meenutada seda, kuidas me suvel mullist väljas käisime. Teadmata, kui kaugele jõuame ja kas me ilma kahenädalase karantiinita ka koju tagasi pääseme, alustasime oma mullist väljas puhkust Rigast, kus tegime soojenduseks ühe Magnetzi päevaku Bumbukalnsis, eelmise aasta WMOC lühiraja finaali maastikul.

Kuna nakkekordaja Poolas oli meie jaoks soodne, võtsime suuna otse Zakopanesse. Poola oli nagu Poola ikka, ainult inimesi oli vähem ja kõik kandsid maske. Igati positiivne trend. Kasutasime aega ratsionaalselt ja püüdsime kõik oma plaanid nüüd nelja päeva jooksul kärmelt ellu viia, kuna poolakad olid südasuviste pulmapidudega üleöö oma nakkekordajat ohtlikult suurendanud. Seega polnud aega ilma järgi matkapäevi planeerida nagu tavaliselt ning nii jäime esimesel päeval Tatrate ühe atraktiivsema tipu, Giewondi vallutamisel vahetult peale tipust laskumist paduvihma kätte. Tippu tõus oli nii füüsiliselt kui tehniliselt üks raskemaid senistest. Mõned kaljunuki ületused olid päris ohtlikud ja keerulised. Eksida ei saanud ja vürtsi lisas muidugi täislastis seljakott, mis kippus kivide vahele kinni jääma. Oli kohti, kus tuli mitu head meetrit ennast püstloodis koos selle kotiga kaljuseinast alla libistada. Päris tippu jõudmiseks ja ka alla tulekuks pidi kasutama kette, see nõudis omakorda head füüsilist vormi. Aga see kõik oli seda väärt juba ainuüksi imeliste vaadete pärast, mida sai tunde imetleda, loomulikult kuni paduvihmani. Siis ei olnud enam midagi näha, vesi võttis võimust. Matkarajad muutusid jõgedeks, vett tuli alla nii palju, et ühtegi kuiva kohta enam ei olnud esimesse mägionni jõudes, isegi käekell lõpetas töötamise.

Enne teist matkapäeva mõnulesime kaks päeva mägedes erinevates mineraalvee SPA-des, et organismi enne mäkke tõusu veidi turgutada. Ühes neist, Terma Banya-s, oli terve Mendelejevi tabel vees, see oli väga mõnus. Võiksin sellest ainult täiskasvanutele mõeldud SPA-st väga pikalt kirjutada, aga jäägu see avastamiseks. Suvekuumust trotsides õnnestus meil leida Tatrates veel üks meie jaoks avastamata matkarada, mis pakkus jälle terveks päevaks silmailu ja raja lõpus enne Kasprowy wierch-i jõudes ka omajagu füüsilist väljakutset.

Krantiinivabalt ja ilma koroonata Poolast Leedumaale jõudnud, jääme veel veidikeseks Druškininkaisse, kus lisaks SPA mõnudele teeme ära ka Takase 3 päeva jooksu. Kuidagi ei taha veel koju minna, ei tea ju kui kaua meid siin mullis veel ringi käia lubatakse. Nii veedamegi veel enne koju tulekut veidi aega suhteliselt alarahvastatud Vilniuses ja Rigas ning jätame meelde, milline odav elu oli Lätis ja Leedus koroona ajal.