Ziemas Magnets 10-11.detsember 2011 Dunezers - Nagelmuiža

Ziemas Magnets - Varnukrogs R

Sise-O Tallinna spordihallis

Ziemas Magnetsi hooaeg avatud

Saulkrastu balva un Kapas Kausi

Viimastel päevadel on hakatud üha enam rääkima lähenevast soojast ja lumevaesest talvest. Meie jaoks hea uudis, saame jälle Tallinna Riga vahet sõita, nagu paar aastat tagasi. Talvise hooaja alustuseks osalesime möödunud nädalavahetusel Saulkrastis, Badciemsi kaardil, Kapa klubi korraldatud 2 ühes võistlusel Saulkrastu balva un Kapas Kausi. Oleme sellel kaardil eelnevalt jooksnud 7500 trükikaardil ja nüüd 10000 paljundusega. Reljeefipesasid ei olnud võimalik ilma luubita kaardilt välja lugeda, nii tuligi keskenduda kiirele ja täpsele suuna jooksule. Kuna peos oli juba emit, siis luup sinna enam ei mahtunud. Kapa klubi on vist viimane kes loobub emitist. Lätlaste kiituseks võib õelda, et neil käib võistlushooaeg ikka veel. Samuti on täie hooga käima läinud Ziemas Magnetsite uus talvine sari.
Postitas Riina.

Lietuvos Taure 2011

Seekord toimus, rohkem kui 700 osavõtjaga, Lituvos Taure Vilniuse lähistel Valgevene piiri ääres. Esimene päev Lavoriškes, kus võistluskeskus asus vaid kilomeeter Valgevene piirist. Väga hea soorituse jaoks tuli lisaks vigadeta orienteerumisele ka väga kiiresti joosta. Just viimasest jäi natuke puudu ning tuli leppida neljanda positsiooniga. Urmas võttis oma 8,7 km rada rahulikult, nautis head maastikku ja rada. Teise päeva lühirada Senasalises andis kiiretele jalgadele eelise. Tehniliselt isegi põnevam, kui Lavoriške, oli Senasalis vaatamata oma üleni rohelisele kaardipildile väga kiire läbitavusega maastik. Seda vaid seetõttu, et puudel polnud lehti. Suvel on see ilmselt täielik Saigon. Kuna ilm oli ööga muutunud jäiseks, siis külmaga võideldes, tulin metsast teise ajaga välja. Urmase lootus teisel päeval oma tulemust parandada, luhtus selle tõttu, et tuli stardist poolteist kilomeetrit tagasi prillide järele. Oleks seda ette teadnud, oleks ta laupäeva õhtul endale Vilniuse vanalinna pubis rohkem kui ühe õlle lubanud. 1100 km auto tagaistmel tasus end ära väga hea võistluse ja lõbusate reisikaaslaste näol.
Postitas Riina.

Suunto Games ja Tautas rogain

Plaan, lätlaste Tautas rogainile minna, sündis juba kohe peale eelmise aasta rogaini, kus me kõik oma suure vaevaga kogutud punktid kaotasime. Kuna pidime end laupäeva õhtuks kuhugi Riga lähedale öömajale sättima, siis tegime väikese põike läbi Sõmerpalu.
Ega eriti aega kulunudki, 40 minutit O - elementidega krossijooksu ja uuesti läti poole teele. Võistlus ise oli hästi korraldatud, nagu ikka Võru klubile kohane. Aga orienteeruja jaoks kõige tähtsam, maastik ja kaart, jäid veidi lahjaks. See sai mitmekordselt korvatud pühapäeval Baldones, Riekstukalnsi suusamäe ümbruses 4h rogainiürituse käigus. Kaart jällegi osaliselt aerofoto ja ülejäänu tavaline 15000 O- kaart. Kuna unustasime end liiga kauaks hommikul hotelli rootsilauda, siis raja planeerimiseks enam aega ei jäänud. Jäime kaks ja pool minutit starti hiljaks ning raja planeerisime teel esimesse punkti. Enne starti küsis Urmas vaid, kas lähme vasakule või paremale? Valisime kaardi kõige magusama osa. Maksimaalselt oleksime jõudnud veel võtta kaks 5-st punkti. Ühe kaotasime minu jonnimise tõttu laia solgikraavi ületamisel, teise seetõttu, et suuri tõuse võtsime kõndides. Patendeerisime endale võistkonna nime Melnais kakis, lätlased seda ise kasutada ei julge. Meie aga jäime tulemusega igati rahule. Segavõistkondades on 4h konkurents kõva. Veteranide osas eraldi arvestust ei peeta. Esikümnes on tugevad noorte võistkonnad, kes koguvad nelja tunniga pea sama palju punkte kui kaheksa tunni omad. Kõike seda kroonis suviselt soe ja päikesepaisteline ilm.
Postitas Riina.

Cesu Rudens ja 8 CBR Kauss

Suvel jäi lätis Kapa -3 päeva jooksul käimata ning see kriipis hinge siiani. Seepärast sõitsimegi nädalavahetuseks hoopis Hiiumaa asemel lätti. No mis viga nüüd lätis sõita. Kes veel ei tea, siis nüüd on seal lubatud ka lõpuks 100. Esimest korda vist ajaloo jooksul. Lätikeelsest infost lugesime kuidagi välja, et pühapäevane Smiltene asfalditehase auhinnavõistlus toimub ühel Kapa -3 kaardil. Tegelikult ei lastud Kapa jooksjaid selle kaardi peale. Meie aga saime juurde täiesti uue ja väga hea kaardi Smiltene külje all. Pole enam ammu metsas olemist niimoodi kaifinud. Boonuseks veel ilus päikesepaisteline suvelõpu ilm. Seda ei saa õelda aga laupäevase Cesu Rudensi kohta, kus pool rajast tuli joosta lausvihmas. Lõpuks hakkas külm, ning sooja saades tulid kiirustades vead. Kui naiste rajad kulgesid põhiliselt ainult reljeefi osal, siis mehed aeti teisele poole jõge parajasse kloaaki. Ei tea küll, mida rajameister mõtles, kui planeeris H45-le etapi 8-9. Sellega saavutatigi vist üleöö raja pikkuse muutus kaheksalt kilomeetrilt üheksa ja poole peale. Kaart iseenesest oli hea, tehniliselt mitte kõige lihtsamate hulka kuuluv. Ainukesed 5 m joonega kaardid lätis, millel oleme jooksnud, asuvad Cesise ümbruses. Meie ööbimiskoht Park Hotel Bruzis oli silmini täis soome turiste. Kohalikku turismiinfot sirvides, avastasin sellest piirkonnast väga palju huvitavat, eriti looduse - ja mõisa huvilistele. Tegin enne päikeseloojangut väikese tunniajase jalutuskäigu Smiltene pargis. Avastasin matkarada pidi minnes pimeduse saabudes imekauni tehisjärve. Naudin alati Smiltenes viibides seda väikelinnale omast vaikust ja rahu.
Postitas Riina.

Virumaa O-jooks

Selleks, et meid mõnele Eesti O-võistlusele kohale saada, on vaja täiesti uut O-kaarti. Rakvere O-klubi Ohepalu kaart ei olund küll mingi eriline pärl aga siiski uus kaart. Teist korda vist sellesse võssi ukerdama ei viitsi minna, kuigi 12 kp rajoonis oli väga vinge oos. Üks hea asi veel, et kui Põlulast sain neli herilase pistet, siis täna ainult kaks. Kuna meil on juba kombeks, et Riina paneb rohkem rõhku nüüd turismile, siis teeme peale jooksu ilusat ilma nautides kauni rabamatka Viru rabas.
Postitas Urmas.

Bingo - O

Esmaspäeva õhtul oli võimalik Tallinna Loomaaia territooriumil joosta vahvat valikorienteerumise varianti. Maastikul oli 40 kontrollpunkti, millest 20 olid nii nimetatud "tühjad punktid", ehk siis ilma SI jaamadeta. Vaid pooltes, ehk 20 - s punktis olid SI jaamad. Valisin distantsi, kus finišis oli vaja tõestada 14-ne SI jaamaga kontrollpunkti läbimine. Asja tegi põnevaks see, et vaid sisetunde järgi oli võimalik arvata, millistes punktides on SI jaamad. Igasugused teooriad, mida jooksu ajal välja töötasin, läksid lõpuks ikkagi vett vedama. Esimese teooriana samastasin end rajameistriga ja kujutasin ette, kuhu ta võis vastu enda tahtmist jooksjate kiusamiseks need SI jaamadega punktid panna. Selle asemel, et loomi vaadata ja mööda asfaldteed punkte korjata, müttasin elevandi maja taga ülepea nõgestes ja käisin läbi kõik "tühjad punktid". Saagiks vaid kaks SI piiksu. Järgmisena läks käiku lihtne loogika, kui selles kaardi nurgas ei olnud SI jaamadega punkte rohkem kui kaks, siis järelikult on punktid kaardi teises servas Rebasemäel. Õnneks sain teel sinna Urmaselt olulist infot, et tema 7km -sel suundorienteerumise rajal oli Rebasemäel ainult üks punkt. Jõudsin veel küsida, mis number. Säästmaks väärtuslikku aega, kasutasin saadud infot ja lahkusin Rebasemäelt ühe SI piiksuga, jättes läbimata viis "tühja punkti". Nüüd tegin kiire arvutuse - liitsin ja lahutasin veidi ja jõudsin järeldusele, et oma puuduvad SI piiksud saan igal juhul kätte, kui liigun suht otse joones finišisse veel läbimata punke mööda. Ka see teooria läks vett vedama, sest kümnest kuus olid "tühjad punktid". Enne finišit pidin aga korraks aja maha võtma ja näpuga kaardil järge ajades arvepidamise korda tegema, kas ikka sai 14 piiksu. Kuna minu tulemus oli väga tagasihoidlik ja sain korduvalt tünga keelualadesse kinni jooksmisel ning jooksin kogemata ka vale nime all, siis loodan, et väike ebaaus trikk info hankimisel on andestatav. Igatahes oli see formaat palju põnevam, kui tavaline suuna rada.
Postitas Riina.

20 aastat hiljem

Päev enne aasta tähtsündmust, EMV tavarada, otsisin välja 20 aastat vana Põlula kaardi. Võistluseks oli Balti Mere Mängud ja võitjaks Sixten Sild. Kaardist ja rajast oli meeles nii palju, et raskesti loetav reljeef ja tihe alusmets. Nii oligi möödunud nädalavahetuseks oodata midagi seiklusspordi laadset üritust. Siiski osutus uus kaart palju paremini loetavamaks, kui vana. Sellise tempoga, nagu mina metsas liigun, oli seda kaarti täiesti võimalik lugeda. Ainus koht, kus järg käest ära kadus, oli 9 - 10 - nda punkti rajoon. Aga võib - olla oli asi selles, et peale Prantsusmaad tundus see kaart täiesti OK.
Postitas Urmas.

Au revoir France

Selleks korraks reis läbi. Õnneks ei pidanud jutud airBalticu pankrotti minekust paika ning eile lõuna ajal istusime De Nice-Cote D`Azur -i lennujaamas salatirohelise sabaga lennukisse, et juba viie tunni pärast tervitada meie jaoks hetkel külmavõitu Tallinnat. Viibisime kahe nädala jooksul neljas erinevas riigis - Suurbritannias, Prantsusmaal, Šveitsis ning Monacos. Sõitsime autoga maha 1736 km, millest kiirteed kasutasime vaid 75 km ulatuses. Kõige kallim õlu mida jõime, oli Cannes`i rannas 17 euri pool liitrit. Vaatamata tagasihoidlikele tulemustele O Festivalil France - 2011 Savoie Grand Revard, õnnestus reis 1oo%. Kõik, mis oli plaanis vaadata 45-st eri piirkonnast koosneva suure Prantsusmaa vaid neljas väikeses piirkonnas, sai vaadatud. Kuigi muljeid on tohutult, on meie jaoks ikkagi enamus Prantsusmaast veel avastamata. Kuna sellest imekaunist maast ja ääretult sõbralikest, abivalmis ning lõputult naeratavatest prantslastest jäi ainult positiivne mälestus, siis külastame seda riiki kindlasti veel.
PILDID REISIST.
Postitas Riina.

Vence - Grasse - Cannes

Täna võtame kõigepealt suuna üles mägedesse. Külastame keskaegset Vence ajaloolist vanalinna, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke. Selles kitsaste käikude ja kangialustega kindluslinnas oleks väga lahe joosta linnasprinti. Järgmise pikema peatuse teeme kuulsas lõhna linnas Grasses. Sõit sinna on põnev - prantslaste liikluskultuuritus ajab juuksekarvad püsti ning samal ajal on tee ääres nii palju huvitavat vaadata. Ei tea küll, mis põhjusel ehitasid nad oma majad kalju sisse? Grasses külastame Fragonardi lõhnamuuseumit. Eriti kaua seal ei suutnud olla, sest pea hakkas muuseumi poe lõhnadest ringi käima. Isegi linna tänavad lõhnasid meeldivalt. Ülejäänud päeva veedame Cannesis. Teeme kohustuslikud pildid punasel vaibal ning naudime tõelisi rannamõnusid. Sellest linnast tuleb ka kõige kallim õlle ja parkimise arve.
 Loe edasi.........

Postitas Riina.

11. päev - Eze-Monaco-Nice

Lubasime küll peale eelmise õhtu võimsat õhtusööki Carrose mägikülas ennast välja puhata, aga tõuseme ikka kell seitse. Väike ärevus on sees, täna lähme uut riiki avastama- Monacot. Kui siiani olime sõitnud vaid mööda häid mägiteid, siis nüüd tuli kahel järgneval päeval sukelduda Riviera metsiku liiklusega kuurortlinnadesse, mis pealegi kõik üksteisega kokku kasvanud. Ostame kohaliku kaardi ja sõit läheb lahti Monaco suunas. Eelnevalt saime veel bensiinijaamast suvaliselt turistilt kaasa soovituse - vältige kiirteid, need on kallid. Nicest Monacosse pidi maksma 20 euri. Meile see mõte sobis, sest olime siiani hakkama saanud ilma nende 130 teedeta. Kalkuleerisime selle summa kohe ringi õlledesse, aga päeva lõpus selgub, et selle eest saab ainult ühe ringi. Enne Monacot külastame Eze mägiküla. Kohe peale Nicet valime jälle mäeküljel kaunima ning kurvilisema tee, kus iga vaade on järgmisest ilusam. Õnneks on turistide jaoks kaljuserva ehitatud vaateplatformid, nii ei pea kogu aeg fotokas auto aknast väljas sõitma. Kellel plaanis külastada Eze mägiküla ja eksootikaaeda, siis tuleks sinna jõuda väga vara hommikul, et saada parkimiskoht. Lahkudes parklast, käis meie vabaneva parkimiskoha peale tuline võitlus. Eksootikaaeda üles ronides, saime 35 kraadises kuumuses naha täiesti märjaks. Oli seal vast alles neid okkalisi, mida meile 5 euro eest näidati. Ezest edasi sõitsime Monacosse. Mina ootasin ikka riigipiiri, aga Urmasel oli jälle õigus. Sujuvalt viitade järgi sõites olime äkki lihtsalt Monte Carlo Casino aluses hiigel parklas. Parklast väljudes sai iga turist endale pihku vürstiriigi kaardi. Täna oli siis see päev, kus panime end lõpuks ilusasti riidesse. Ainult meie idanaabrid, keda oli seal linnas ääretult palju, kõndisid ringi lühikestes spordipükstes. Monte Carlo Casinost suundume vürstilossi, kus poolel teel on võimalik imetleda luksust ja ilu, mis seisavad jahisadamas. Peale seda, kui oled käinud Türgi sultani palees, tundub vürstiloss kuidagi kahvatu. Lõpetuseks sain ihaldatud pildi punase autoga Monte Carlo Casino ees. Urmase sooviks oli sõita meie KA-ga läbi Monaco GP ringrada. Tänu minu kaardilugemisele, sõitis ta selle läbi lausa kaks korda. Lõpuks saame sellelt vormelirajalt maha ning päeva lõpetame Nice rannas, mida muinaskreeklased kutsusid Nikaiaks ning roomlased Nizzaks. Prantslased ise kutsuvad seda jumalikku ning luksuslikku puhkusepaika Niceks.
Loe edasi........

Postitas Riina.

O jooksul ilus lõpp ning sõit Vahemere äärde

Nüüd tuleb küll eilse kohta tagantjärgi postitus, aga siin Nizza hotellis on väga imelik ja katkendlik interneti ühendus. Nagu pealkirjas õeldud, oli Prantsusmaa 6 päeva jooksul tõesti ilus lõpp. Pole veel lõpp protokolle näinud, aga jäime mõlemad oma viimase päeva jooksuga rahule. Kaart oli hästi loetav, risu oli metsa alt ära viidud, ainult kaljude piirkonnas tuli väga ettevaatlik olla. Hea, et otsa sai - rohkem ei oleks enam viitsinudki metsa minna. Tegelikult see sport ei olnudki seekord esmatähtis. Oluline oli oma planeeritud turismiprogramm läbi teha, mis sai täidetud 100%. Enne kui suundusime alla Vahemere äärde, uhasime oma Ford KA-ga Rhone Alpides läbi 1300 km. See piirkond on meil nüüd risti põiki läbi sõidetud ja mälestus sellest ainult positiivne - imekaunis loodus ja sõbralikud inimesed. Orienteerumismaastikud aga ammendasid end selle kuue päevaga täielikult. Kohe peale võistlust võtsime suuna lõunasse, sihiga, jõudes õhtuks Vahemere äärde Nizzasse. Teel olles tegime kahe tunnise peatuse olümpialinnas Grenobles. Edasi jätkus sõit mööda eriti looduskaunist teed läbi Sisteroni ja St Anres de Alpes. Ei jõudnud ära imestada, kuidas ma sellise tee olin planeerinud. Olime pea aegu, et ainus sõiduk sellel maanteel. Kui minul oli süda paha, siis Urmas kaifis täiega seda kuristiku servas sõitmist. Tegelikut olid vaated vapustavalt kaunid. Ja nüüd GPS-i fännidele - sõitsime pool maad pabrkaardiga ja pool maad päikese ning kõhutund järgi ilma ühegi veata.
Kuna meie Nizza hotellis on tõepoolest maailma haigeim intenetiühendus, siis postitus puhkusest Monacos, Nizzas ja Cannesis tuleb juba siis, kui oleme tagasi Eestis.
Postitas Riina.

Lühirada Creux de la Cavale ja Geneve

Täna kell pool kümme hommikul jooksu lõpetades oli tunne, et midagi on teisiti. Vaatamata poole kuuesele tõusmisele, tundsime end peale jooksu väga puhanuna. Täna lihtsalt ei antud sadu meetreid tõuse ning kaart oli arusaadav. Enamuse rajast püsisin kaardis, välja arvatud esimene punkt, millest kõndisin lihtsalt veidi madalamalt mööda. Ei sobi mulle see 5 m joon. Nüüd saan aru kui head kaardid ja kaardi joonistajad on Eestis. Urmasel jäi täielikust rahulolust puudu ainult 84 punkt, mille punkti rajoon sai koos sadade teiste jooksjatega koos läbi kammitud. Kogu kaardil olev kollane ala oli raiesmik, mis kaetud risti rästi kuuseokstega. Kuna meie võistlus sai täna väga varakult läbi, siis otsustasime teha tiiru naaberriiki Šveitsi. Ilma kaardita, ilma šveitsi frangita, ilma kiirtee kleebiseta - käisime ära. Valisime oma sihtpunktiks Geneve. Kuna ei raatsinud osta Geneva kaarti, siis lasin esimeses pensujaamas näidata kesklinna viiva teeotsa kätte. Kahtluse tekkides hüppasin jälle autost välja ja küsisin teed kesklinna. Hea oli jälle suhelda igas vanuses inimestega inglise keeles. Jõudes kesklinna, teadsime juba ette, et meil tekib parkimisprobleem. Meil ei olnud franke, lähedal polnud ühtegi pangaautomaati ning me ei jaganud nende parkimissüsteemist mitte mõhkugi. Parkisime auto tänava äärde ning pöördusime abi saamiseks esimese möödakäija poole, kes seletas meile parkimissüsteemi lahti, võttis taskust 2 franki ning maksis meie parkimise kinni. Muidugi küsis ta enne meilt, kust riigist me tulnud oleme. Geneva on turistide jaoks suht mõttetu linn. Muidu linn ise oma hullumeelse liiklusega on puhas ja ilus. Kõige ilusamad olid seal muidugi ilusasti riietatud inimesed. Linnast välja sõites Prantsusmaa poole näitas Urmas klassi. Kui kihnu Jõnn sõitis püksirihma järgi, siis Urmas roolis ilma ühegi veata päikese ja kõhutunde järgi välja sellest Šveitsi suurlinnast. Tagasi Prantsusmaal, leiame Cruseillese linnas ometi restorani, mis ei ole siestaks suletud. Hiljem linna peal jalutades satume jälle toiduainete turule, kus kohalikud farmerid oma toodangut pakuvad. Arvasin, et prantslased on ikka konnasööjad, aga siin Rhone Alpides tundub, et nad on saiasööjad. Saia valik on ahvatlev, aga sellegi poolest tunnen puudust kodusest mustast leivast. Ostame kõige koledama haisuga juustu ja kõige koledama välimusega vorsti. Praeguseks on Urmas tuvastanud juba ka juustu sordi, see on ehtne Rokfor, ei teagi kuidas seda täpselt kirjutatakse. Külastasime ka teeääres olevaid juustukodasid - fromagerie, mis tegelikult kujutasid endast väikest farmi poodi. Juustu valik oli aga parem, kui Tallinna parimates marketites. Cruseillese ja Annecy vahel teeme peatuse 1839 aastal valminud Caille rippsillal, mis asub oru kohal 147 meetri kõrgusel.  Loe edasi..........
Postitas Riina.