Teisipäeval 25. mai hommikul pakime kohvrid ja asume teele Musta mere äärde Primorskosse, kus paari päeva pärast algab EOC koos kolmest erinevast võistlusest koosneva EOC tuuriga. Oma sünnipäeva tähistan sellel aastal Tšehhi rahvusliku lennufirma kulul, kes serveerib lennu ajal alates selle aasta
algusest jälle tasuta veest kangemaid jooke. Tänu Euroopa kohal möllanud äikesetormile ja tugevas turbolentsis rappumisele jääme Sofias maha viimasest bussist, mis väljub Musta mere äärde. Seega tuleb meil osa ööst enne esimese rongi väljumist mööda saata lennujaamas. Tellime 128 eesti krooni väärtuses kaks kohalikku õlut ja sätime end magama vabadele kohtadele. Uskumatult palju inimesi veedab öö lennujaamas ning mõni suudab magab isegi nii rahulikult, et norskab. Kell pool viis ei pea enam vastu tumedanahalise tundmatu norskamist ning otsustame sõita raudteejaama. Taksojuht kinnitab meile, et see asutus on lahti ööpäevaringselt ning 10 euro eest sõidutab meid sinna. Tegelikult nii ei olnud ja lisaks taheti meilt veel juurde 3 euri. Loomulikult ei maksnud, sest arve oli ainult 11 leevi ehk 88 krooni, aga meie lihtsameelsed leppisime kokku juba euros, mis tuli pea poole kallim. Nii lihtne ongi siis turistidega võõral maal, millest nad midagi ei tea. See mis pilt meile avanes Sofia rahvusvahelise raudteejaama ees kell kolmveerand viis hommikul 15. minutit enne avamist oli rohkem kui hirmuäratav. Tumedad inimesed silmad kilamas meie poole, mustlased, magavad kodutud, pime ja räämas ning
parema tahtmise juures ei oleks ka kuhugile joosta. Kujutasin ette, et 10 minuti pärast ei ole meil kohvreid, dokumente ega raha. Hirmul on suured silmad ning õnneks jäi see elamus ka meie ainsamaks ebameeldivaks kogemuseks kogu 15 päeva kestva reisi jooksul. Või kui seda üldse nii õelda saab, set selline ongi seal elu. Lunastame endale trellitatud luugist tädi käest 26 leevi ehk 208 eesti krooni eest Sofia- Burgas I klassi kupee pileti. Seites tundi kaunist loodust ja äärmist vaesust ning räpakust vaadates olemegi jõudnud ühest Bulgaaria otsast teise, Musta mere äärde Burgasesse. Nüüd jääb veel tunnike kohaliku mikrobussiga 7 leevine ots mööda Musta mere imekaunist rannikut Kittenisse, kus tuleb meil lahendada viimane ülesanne. Tuleb üles otsida korraldajate poolt saadetud hotelli aadressi järgi internetist välja prinditud pildile vastav hotell. Uskumatult libedalt on hakanud kõik minema, bussist maha astudes märkame kohe sealsamas paarikümne meetri kaugusel hämmastavat sarnasust meie otsitava hoonega. Täpselt 24 tundi ja kohal. Seame end sisse ja teeme tutvust, vaatamata 30 soojakraadile, veel "talveunes" oleva linnaga. Linn mis koosneb sadadest väikestest kaunilt hoolitsetud perehotellidest. Kuna rannahooaeg algab siis, kui temperatuur tõuseb 40 kraadini ehk 15. juunil, on linn ja rand alles vaikne. Osad restoranid ja poed on avatud kuid enamusi alles seatakse turistide tulekuks valmis. Värvitakse üle kõik võimalikku, talvekorterist tuuakse välja suurtesse tünnidesse istutatud palmid. Ra
nna personal on alustanud ranna puhastamisega ja varjualuste paigaldamisega. Peale pikka 24 tunnist reisi piirdume esimesel õhtul ainult tunniajase päikesevõtuga inimtühjal rannal. Kokku on Kittenis kaks miljonivaatega, valge liiva ja kristallselge veega randa. Meie lemmikuks saab põhja rand, mis asub 300 meetrit meie hotellist keset imekaunist laguuni. Juba järgmisel päeval veendume, et oleme sattunud paradiisi, kus on kogu aeg sinine taevas, 30 kraadi sooja, liivarannad, odav õlu, toidust rääkimata. Tavaline õhtusöök kahele restoranis, mis koosnes kausitäiest oliividest, rõstsaiast, salati vaagnast, kahest praes ja kolmest õllest, maksis kokku umbes 90 eesti krooni. Bulgaaria köök on suurepärane. Eriti hästi oskavad nad teha omletti. Oma lemmiktoiduks valisime sea hakklihast grillitud kotletid Güfte. Kui kindlapeale tahad välja minna siis võid võtta ükskõik mis tundmatu nimega Musta mere kala. Proovisime neid igas suuruses ja olekus. Kõige maitsvamad olid veel väikesed 5 cm pikkused praetud ei tea mis kalad, mida närisime koos saba ja peadega kuuma ilmaga õlle peale. Kõige suuremaks töövõiduks peame seda, et suutsime oma vastas hotelli restorani omanikule selgeks teha, et soovime kogu toitu, salat, liha ja kartulid mahutada ühele taldrikule. Muidu tuuakse need kõik eraldi taldrikutel ja suurtes kogustes, mis meie jaoks oli liig.
27. mai, päev enne Stranza Cupi. Jalutame piki randasid umbes 10 km Primorskosse ja tagasi.
Lõpuks leiame üles ka võistluskeskuse, mis ei asunud üldse seal mis ingliskeelses infos kirjas. Sealt saame uue ainult bulgaaria keelse info. Õnneks oleme õppinud vene keelt ning seega mingit keele probleemi ei tekkinud. 80% saime kohe aru kirjapildist ning ülejäänud 20% mõtlesime juurde loogiliselt. Samas bulgaarlaste kõnest ei saanud me aru mitte mõhkugi, sellel polnud küll midagi sarnast vene keelega. Seega suhtlesimegi kõik see aeg nendega ainult vene keeles. Parim investeering, mille reisiprogrammis tegime oli see, et ei võtnud rendi autot. Transporti oli kohapeal vaja ainult kaheksal võistluspäeval sest kõik ülejäänud aja veetsime rannas.Korraldajate kaudu oli 3 euri eest päevas organiseeritud transport otse hotellist võistlustele ja tagasi. Kui soovisime õhtul peale võistlust platsi peal head 1 leevist õlut kauem juua, ei olnud see meie bulgaaria orienteerujast autojuhile mingi probleem. Kohati tundus, et meisse suhtuti seal kui väga eksootilistesse olevustesse. Heatahtlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus, mida näitasid üles nii kohalikud orienteerujad, hotelli kaaslastest koosnev moldaavia koondis ning ka kohalikud bulgaarlased, jättis kustumatu mulje sellelt reisilt.
28.-29. mai, Stranza Cup. Südapäeval lõpetasime päevitamise, tõmbasime ketsid jalga ning suundusime rannast 30 kraadisest kuumusest veel kuumemasse metsa. Juba starti minnes oli selge, et tegemist on meile juba tuttava Belgrad Foresti maastikuga Istanbuli 5 päeva jooksudelt. Nautisime mõlemad head jooksu põhimõtteliselt ilma vigadeta. Vaatamata sellele ei saanud meie head tulemused medaliga autasustatud, sest neid jagati mitte klasside kaupa vaid radade kaupa. Nii oligi, et medalid said kaela näiteks M45-ga sama rada jooksnud M16 poisid. Mõlema päeva jooksud toimusid EOC model eventi kaartidel.
31. mai - 2. juuni, Begun Cup. Võistlus toimub EOC lühiraja ja tavaraja kvalifikatsioonide ning teate maastikul Yasna Polyanas. M45 sai teisel päeva joosta meeste lühiraja eeljooksu rada ja kolmandal päeva naiste teate rada. W45 naistel tuli teisel päeval läbida naiste lühiraja kvalifikatsiooni rada.
Maastiku omapäraks olid suured sügavad sälkorud kohati küllaltki tihedas võpsikus ning samas küllalti kiiresti joostav. Kõige raskem oli ületada sälkorge. Kui alla veel kuidagi said, siis ülesminek järsust nõlvast esimesel katsel alati ei õnnestunudki. Väga raske oli maastikul aru saada sälkoru üleminekut kuivaks kraaviks. Kogu metsa alune oli kaetud kuivanud tammelehtedega, mille all krabistasid sisalikud ja kilpkonnad. Kolm päeva headel tehnilistel radadel tõid Urmasele kokkuvõttes 4. koha ja mulle kaela hõbemedali.
4.-6. juuni, 600 osavõtjaga Bulgaaria Cup. Võistlus toimus EOC lühiraja ja tavaraja finaali maastikul.
Maastik sarnanes eelmise võistluse omale. Sälkorud ei olnud enam küll nii sügavad, aga see eest väga kavalad. Jooksid üksteise sisse ning seetõttu oli väga kerge sattuda vale mäe külje peale. Samas jooksid sälkorgude sisse kaardil suht väikeselt jooniststud orvandid, mis looduses olid mõnes kohas samasugused nagu sälkorg ise. Väga hoolikat tuli kogu aeg kontrollida millise hiid kraavi servas parajasti oled. Enne õhtusi jookse rannas vedelemised, tõusud, kerge väsimus eelmistest jooksudest ja kuum ilm tegid selle võistluse füüsiliselt raskeks. Urmasel jäi kõik jooksu kiiruse taha. Minul õnnestus teisel päeval saada päeva võit, mille ees ka kuldmedal ning kolmandal päeval finaalis viitstardist kolmandalt kohalt startides jõudsin finisisse minutilise kaotusega teisel kohal.
Seega sain kaela Bulgaaria Cupi hõbemedali. Peale võistlust asume koduteele, mis kestab kokku kolm päeva koos päevaga Sofias. Alustame jällegi bussiga, siis õine rong Burgas-Sofia ja 24 tunni pärast lendame Sofia-Praha-Tallinn.
Tegemist oli 100% õnnestunud reisiga, sealjuures ilma ühegi turismibüroo teenuseta.
Pildid:
http://picasaweb.google.com/Sookollid2/Bulgaaria2010#
Postitas Riina.
Tõmbasin endalegi need puna sinised selga ja asusin koos 21c daamide ja härradega ühisstardi joonele. Olen 100 kp jooksul eelnevalt osalenud kaks korda, aga minu mäletamist mööda ei ole sellist toredat asja veel tehtud. Lühidalt oli tegemist 2 tunnise kontrollajaga valikorienteerumisega. Stardis saime minut enne tähtsat hetke endale naelikute alla kaardi, millel kõik metsa viidud punktid. Teisel küljel oli eraldi reljeefi osa. Kui ülejäänud võistlusradadel läks tavaline rada sujuvalt üle reljeefikaardile, siis mul võttis oma tund aega, kui taipasin kui kaugele olin jooksnud reljeefikaardist. Kuigi võitsin daamide arvestuses mitte küll väga ülekaalukalt, oleks võinud punktiskoor olla oma 15 punkti suurem. Selleks oli vaja veidi varem sealt jubeda rohelise - kollase seest tagasi tulla. Kaotasin oluliselt aega, sest liikumine oli vaevaline. Lohad olid kuidagi risti rästi joostud ja punktid ei tulnud ka enam nii ruttu ette. 
Selle tõttu jäi mul lõpus reljeefikaardil koguni 19 punkti võtmata. Aeg sai otsa ja see oli valus, sest punktid asusid tõesti üksteise kõrval väga väikesel territooriumil. Oleksin sealt saanud väga väikese vaevaga kätte juba poole kogutud punktidest. Kogusin kokku 68 punkti. Kahes esimesena võetud punktis käisin kaks korda, kuna ei saanud peale kahe tunnist jooksu enam aru, milliseid lohke olin juba täna külastanud. Ja nüüd siis see kriitika koht. Tegin ringi absoluutselt valet pidi. Oleks pidanud alustama reljeefikaardist ja siis otsustama kui kaugele veel jõuan. Aga üritus oli tore, kiitus korraldajatele.
