25. juuli, asume peale Serbia võistlust täitma plaanitud turismiprogrammi ehk siis plaanime külastada veel kolme UNESCO maailmapärandit ja vaadata lihtsalt kuidas inimesed elavad meist 3000 kilomeetri kaugusel. Kuuetunnise sõidu järel olime end juba sisse seadnud Makedoonia pealinnas Skopjes, ühes kesklinna lähedases väikeses hostelis. Kümne minutilise jalutuskäigu järel jõuame südalinna, mida iseloomustavad hubased tänavakohvikud, vanad autod ning vahvad vasest kujud. Peatänaval kohtume maailma kuulsaima albaanlannaga, Skopjes sündinus ema Teresaga. Kahjuks seisab ka tema nüüd oma maja ees vaske valatuna. Enne pimeda tulekut jõuame käia ära kindluses ning vanalinnas, mis annab mõista kunagisest Osmani impeeriumist-türgi saunad, mošeed, minaretid. Järgmisel hommikul alustame teekonda oma reisi kõige kaugemasse paika Ohridi. Pilves ilm soosib küll autosõitu, kuid mitte plaanitud rannamõnusid ühe maailma vanima järve ääres. 
Ohridi linn koos paarituhande meetri kõrguste mägede vahele surutud järvega kuulub UNESCO maailmapärandi hulka alates 1980-st aastast. Ohridi vanalinn, mis asub neli miljonit aastat tagasi tekkinud järve kaldal on tõesti lummav oma vaadetega. Vihma trotsides käime ära Püha Kaneo Johannese kirikus. Kaunis vanalinn ise oma kitsaste tänavate ja käikudega oleks linnaorienteerumiseks tõsine väljakutse. Ohridi, mis 990-1015 aastani oli Bulgaaria pealinn, jääb meenutama külalislahkus ja sõbralikud inimesed. 27. juuli hommik, tõuseme vara ja võtame suuna nüüd juba läände. 
Tänase päevaga on plaanis läbida meile tuntud nimega riik Albaania ehk Republika e Shoiperise ning jõuda õhtuks Aadria mere rannikule Montenegrosse. Kilomeetreid tuleb läbida küll vähe, aga aega kulub palju. Ikka selle pärast, et albaanalsed on oma ainsama tee läbi riigi ehitanud mäeharjale, kus autoaknast avaneb 360 kraadi miljonivaade. Siinkohal tundsin puudust profikaamerast. Kui vahepeal tundus, et enam kõrgemale ei anna minna, siis nii see oligi. Mägisest maastikust tingituna on see üks euroopa vaesemaid rahvaid kogu ajaloo vältel elanud suhtelises isolatsioonis. 
Albaania populaarsemaks vaatamisväärsuseks peale kauni looduse on vaenlase kaitseks ehitatud dzotid. Kogu piiriäärsed alad on nendega kaetud. Kustumatu elamuse jättis aga Albaania pealinn Tirana oma metsiku liiklusega, kus ei kehtinud roheline foorituli, ühesuunalist liiklust tähistvad märgid jne. Igaüks sõitis nii nagu soovis, sinna kuhu vaja. Ainuke asi millega liiklust reguleeriti oli signaal. Jalakäijal on tänava ületus aga päris tõsine ettevõtmine. Tirana nähtud, jäime ise ellu ja auto terveks. 
Pärast ebamääraste viitade järgi linnast välja ekslemist jõuame nüüd hoopis teistsuguse kvaliteediga maanteele. Kui seda üldse meie mõttes maanteeks saab nimetada. Kui enne Montenegro piiri juba kruusatee peal sead kahekaupa vastu jalutavad, tekib hetkeks kahtlus, kas oleme ikka õigel teel. Kõik oli õige ning päikeseloojangks jõuamegi Montenegrosse, Aadria mere paradiisi Budvasse. Seame end kaheks järgnevaks ööks sisse kämpingusse, mis asub vaid paarsada meetrit imekaunist rannast. Ilm soosib jälle meid ja järgmise päeva veedame kahes erinevas rannas - Becici ja Sveti Stefan. 
Kogu see ranniku piirkond on kaetud luksulike randadega, mis üldjuhul kõik tasulised. Näiteks päevavarju koos kahe lamamistooliga saab kätte 10 euri eest päevas, kui sa just mõne kalli hotelli klient ei ole. Hotelli klientidel oli see vidin juba hinna sees. Õhtune jalutuskäik mööda rannapromenaadi ning mõnus õhtusöök Budva rannarestoranis panevad selleks korraks rannapuhkusele punkti. Järgmisel hommikul sõidame Kotori, et minna meeletus kuumuses 1500 trepiastet üles 
St Johni kindlusesse. Veidi vähem kui tunniga jõuame mäe otsa, kus naudime imelist vaadet Kotori lahele ning UNESCO pärandis olevale Kotori Stari Gradile. Alla jõudes leevendab kuumust vaid jääkülm õlu. Jätame hüvasti riigiga, mida ainsana Balkanil ei suutnud vallutada võimas Osmanite impeerium, millele Veneetsiast pärit vallutajad panid Lovceni ranniku mägede männimetsade järgi nimeks Montenegro, mis tõlkes tähendab must mägi. Enne kui suundume koju oma Mustamäe poole, on jäänud veel üks UNESCO pärl - Dubrovnik.
Nii veedamegi pärstlõuna 1940 meetri pikkuse linnamüüriga kindluslinnas, mis Horvaatia iseseisvussõjas sai päris kõvasti kannatada, kuid hiljem taastati. Üle pika aja tunneme, et kõik maksab jälle nii palju. Olime juba odava eluga ära harjunud. See muljeid täis päev lõppeb päikeseloojanguga piki Aadria mere rannikut sõites. Ööseks ületame Bosnia ja Hertsegovina piiri ning ööbime luksuslikus motellis Mostari lähedal. 30. juuli, koju jõudmiseks on kolm päeva. Enne koju sõitu teeme väikese ekskursiooni olümpialinnas Sarajevos. Ajaloolise tähtsusega linnas, millest sai alguse Esimene 
maailmasõda. Vanalinna jõudes tekib täielik deja vu, selline tunne nagu oleks sattunud Istanbuli. Selles maalilise loodusega ja kireva ajalooga liitriigis on seda kunagist Türgi ülemvõimu vast kõige rohkemgi tunda. Selleks korraks saabki meie reis läbi, jääb veel kaks ja pool päeva koduteed nii päikeses kui äikesevihmas.Postitas: Riina
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM
Jätkub......
No comments:
Post a Comment