Bulgaaria, EOC tour 2010 Primorsko

Teisipäeval 25. mai hommikul pakime kohvrid ja asume teele Musta mere äärde Primorskosse, kus paari päeva pärast algab EOC koos kolmest erinevast võistlusest koosneva EOC tuuriga. Oma sünnipäeva tähistan sellel aastal Tšehhi rahvusliku lennufirma kulul, kes serveerib lennu ajal alates selle aasta algusest jälle tasuta veest kangemaid jooke. Tänu Euroopa kohal möllanud äikesetormile ja tugevas turbolentsis rappumisele jääme Sofias maha viimasest bussist, mis väljub Musta mere äärde. Seega tuleb meil osa ööst enne esimese rongi väljumist mööda saata lennujaamas. Tellime 128 eesti krooni väärtuses kaks kohalikku õlut ja sätime end magama vabadele kohtadele. Uskumatult palju inimesi veedab öö lennujaamas ning mõni suudab magab isegi nii rahulikult, et norskab. Kell pool viis ei pea enam vastu tumedanahalise tundmatu norskamist ning otsustame sõita raudteejaama. Taksojuht kinnitab meile, et see asutus on lahti ööpäevaringselt ning 10 euro eest sõidutab meid sinna. Tegelikult nii ei olnud ja lisaks taheti meilt veel juurde 3 euri. Loomulikult ei maksnud, sest arve oli ainult 11 leevi ehk 88 krooni, aga meie lihtsameelsed leppisime kokku juba euros, mis tuli pea poole kallim. Nii lihtne ongi siis turistidega võõral maal, millest nad midagi ei tea. See mis pilt meile avanes Sofia rahvusvahelise raudteejaama ees kell kolmveerand viis hommikul 15. minutit enne avamist oli rohkem kui hirmuäratav. Tumedad inimesed silmad kilamas meie poole, mustlased, magavad kodutud, pime ja räämas ning parema tahtmise juures ei oleks ka kuhugile joosta. Kujutasin ette, et 10 minuti pärast ei ole meil kohvreid, dokumente ega raha. Hirmul on suured silmad ning õnneks jäi see elamus ka meie ainsamaks ebameeldivaks kogemuseks kogu 15 päeva kestva reisi jooksul. Või kui seda üldse nii õelda saab, set selline ongi seal elu. Lunastame endale trellitatud luugist tädi käest 26 leevi ehk 208 eesti krooni eest Sofia- Burgas I klassi kupee pileti. Seites tundi kaunist loodust ja äärmist vaesust ning räpakust vaadates olemegi jõudnud ühest Bulgaaria otsast teise, Musta mere äärde Burgasesse. Nüüd jääb veel tunnike kohaliku mikrobussiga 7 leevine ots mööda Musta mere imekaunist rannikut Kittenisse, kus tuleb meil lahendada viimane ülesanne. Tuleb üles otsida korraldajate poolt saadetud hotelli aadressi järgi internetist välja prinditud pildile vastav hotell. Uskumatult libedalt on hakanud kõik minema, bussist maha astudes märkame kohe sealsamas paarikümne meetri kaugusel hämmastavat sarnasust meie otsitava hoonega. Täpselt 24 tundi ja kohal. Seame end sisse ja teeme tutvust, vaatamata 30 soojakraadile, veel "talveunes" oleva linnaga. Linn mis koosneb sadadest väikestest kaunilt hoolitsetud perehotellidest. Kuna rannahooaeg algab siis, kui temperatuur tõuseb 40 kraadini ehk 15. juunil, on linn ja rand alles vaikne. Osad restoranid ja poed on avatud kuid enamusi alles seatakse turistide tulekuks valmis. Värvitakse üle kõik võimalikku, talvekorterist tuuakse välja suurtesse tünnidesse istutatud palmid. Ranna personal on alustanud ranna puhastamisega ja varjualuste paigaldamisega. Peale pikka 24 tunnist reisi piirdume esimesel õhtul ainult tunniajase päikesevõtuga inimtühjal rannal. Kokku on Kittenis kaks miljonivaatega, valge liiva ja kristallselge veega randa. Meie lemmikuks saab põhja rand, mis asub 300 meetrit meie hotellist keset imekaunist laguuni. Juba järgmisel päeval veendume, et oleme sattunud paradiisi, kus on kogu aeg sinine taevas, 30 kraadi sooja, liivarannad, odav õlu, toidust rääkimata. Tavaline õhtusöök kahele restoranis, mis koosnes kausitäiest oliividest, rõstsaiast, salati vaagnast, kahest praes ja kolmest õllest, maksis kokku umbes 90 eesti krooni. Bulgaaria köök on suurepärane. Eriti hästi oskavad nad teha omletti. Oma lemmiktoiduks valisime sea hakklihast grillitud kotletid Güfte. Kui kindlapeale tahad välja minna siis võid võtta ükskõik mis tundmatu nimega Musta mere kala. Proovisime neid igas suuruses ja olekus. Kõige maitsvamad olid veel väikesed 5 cm pikkused praetud ei tea mis kalad, mida närisime koos saba ja peadega kuuma ilmaga õlle peale. Kõige suuremaks töövõiduks peame seda, et suutsime oma vastas hotelli restorani omanikule selgeks teha, et soovime kogu toitu, salat, liha ja kartulid mahutada ühele taldrikule. Muidu tuuakse need kõik eraldi taldrikutel ja suurtes kogustes, mis meie jaoks oli liig.

27. mai, päev enne Stranza Cupi. Jalutame piki randasid umbes 10 km Primorskosse ja tagasi. Lõpuks leiame üles ka võistluskeskuse, mis ei asunud üldse seal mis ingliskeelses infos kirjas. Sealt saame uue ainult bulgaaria keelse info. Õnneks oleme õppinud vene keelt ning seega mingit keele probleemi ei tekkinud. 80% saime kohe aru kirjapildist ning ülejäänud 20% mõtlesime juurde loogiliselt. Samas bulgaarlaste kõnest ei saanud me aru mitte mõhkugi, sellel polnud küll midagi sarnast vene keelega. Seega suhtlesimegi kõik see aeg nendega ainult vene keeles. Parim investeering, mille reisiprogrammis tegime oli see, et ei võtnud rendi autot. Transporti oli kohapeal vaja ainult kaheksal võistluspäeval sest kõik ülejäänud aja veetsime rannas.Korraldajate kaudu oli 3 euri eest päevas organiseeritud transport otse hotellist võistlustele ja tagasi. Kui soovisime õhtul peale võistlust platsi peal head 1 leevist õlut kauem juua, ei olnud see meie bulgaaria orienteerujast autojuhile mingi probleem. Kohati tundus, et meisse suhtuti seal kui väga eksootilistesse olevustesse. Heatahtlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus, mida näitasid üles nii kohalikud orienteerujad, hotelli kaaslastest koosnev moldaavia koondis ning ka kohalikud bulgaarlased, jättis kustumatu mulje sellelt reisilt.

28.-29. mai, Stranza Cup. Südapäeval lõpetasime päevitamise, tõmbasime ketsid jalga ning suundusime rannast 30 kraadisest kuumusest veel kuumemasse metsa. Juba starti minnes oli selge, et tegemist on meile juba tuttava Belgrad Foresti maastikuga Istanbuli 5 päeva jooksudelt. Nautisime mõlemad head jooksu põhimõtteliselt ilma vigadeta. Vaatamata sellele ei saanud meie head tulemused medaliga autasustatud, sest neid jagati mitte klasside kaupa vaid radade kaupa. Nii oligi, et medalid said kaela näiteks M45-ga sama rada jooksnud M16 poisid. Mõlema päeva jooksud toimusid EOC model eventi kaartidel.












31. mai - 2. juuni, Begun Cup. Võistlus toimub EOC lühiraja ja tavaraja kvalifikatsioonide ning teate maastikul Yasna Polyanas. M45 sai teisel päeva joosta meeste lühiraja eeljooksu rada ja kolmandal päeva naiste teate rada. W45 naistel tuli teisel päeval läbida naiste lühiraja kvalifikatsiooni rada. Maastiku omapäraks olid suured sügavad sälkorud kohati küllaltki tihedas võpsikus ning samas küllalti kiiresti joostav. Kõige raskem oli ületada sälkorge. Kui alla veel kuidagi said, siis ülesminek järsust nõlvast esimesel katsel alati ei õnnestunudki. Väga raske oli maastikul aru saada sälkoru üleminekut kuivaks kraaviks. Kogu metsa alune oli kaetud kuivanud tammelehtedega, mille all krabistasid sisalikud ja kilpkonnad. Kolm päeva headel tehnilistel radadel tõid Urmasele kokkuvõttes 4. koha ja mulle kaela hõbemedali.












4.-6. juuni, 600 osavõtjaga Bulgaaria Cup. Võistlus toimus EOC lühiraja ja tavaraja finaali maastikul. Maastik sarnanes eelmise võistluse omale. Sälkorud ei olnud enam küll nii sügavad, aga see eest väga kavalad. Jooksid üksteise sisse ning seetõttu oli väga kerge sattuda vale mäe külje peale. Samas jooksid sälkorgude sisse kaardil suht väikeselt jooniststud orvandid, mis looduses olid mõnes kohas samasugused nagu sälkorg ise. Väga hoolikat tuli kogu aeg kontrollida millise hiid kraavi servas parajasti oled. Enne õhtusi jookse rannas vedelemised, tõusud, kerge väsimus eelmistest jooksudest ja kuum ilm tegid selle võistluse füüsiliselt raskeks. Urmasel jäi kõik jooksu kiiruse taha. Minul õnnestus teisel päeval saada päeva võit, mille ees ka kuldmedal ning kolmandal päeval finaalis viitstardist kolmandalt kohalt startides jõudsin finisisse minutilise kaotusega teisel kohal. Seega sain kaela Bulgaaria Cupi hõbemedali. Peale võistlust asume koduteele, mis kestab kokku kolm päeva koos päevaga Sofias. Alustame jällegi bussiga, siis õine rong Burgas-Sofia ja 24 tunni pärast lendame Sofia-Praha-Tallinn.
Tegemist oli 100% õnnestunud reisiga, sealjuures ilma ühegi turismibüroo teenuseta.
Pildid: http://picasaweb.google.com/Sookollid2/Bulgaaria2010#


Postitas Riina.

EMV lühirajal 15.05.2010 Kantsil

Tallinna teisipäevak 11.05.2010

Mitte, et me vahepeal ei oleks orienteerumisega tegelenud. Sai tehtud Ilves 3 ja Urmasel mõned sprindid. Urmasel on hetkeks hooaeg suhteliselt peatunud ja algab uuesti siis kui kõik kevadised õitsemised ja tolmnemised on läbi. Ise raban kõvasti tööd enne kahe nädala pärast algavat puhkust, mille seekord veedame Bulgaarias. Täpsemalt Musta mere ääres Primorskos, kus meie O - tuurile on külge poogitud Euroopa meistrivõistlused orienteerumises. Seega on meil valida, kas orienteerume ässadega samadel kaartidel kaheksa päeva, kokku kolm erinevat võistlust või lesime hoopis rannas. Selgub kohapeal. Täna sai aga minu siiani 1071 orienteerumisjookuga O - ajaloos väike märk maha pandud. Osalesin esimest korda ratta - o rajal. Siinkohal tänud tänase teisipäevaku korraldajatele, kes jagasid mulle soovitusi eelseisvaks tähtsaks ürituseks ning isegi seadistasid jalgratta o kõlbulikuks. Loomulikult ei olnud mul veel alust, kuhu kaart kinnitada ning seetõttu pidin seda hoidma käes või hammaste vahel. Lisaks tuli järsu liivamäe otsa 52 punkti minnes võtta ka ratas kukile. Järskudest mägedest alla tulin ka igaks juhuks ratas käekõrval. Mõtlesin, et ei tahaks küll eelseisvat puhkust kipsis veeta. Kips jäi panemata ning tegelikult olen päris sillas sellisest lahedast orienteerumis võimalusest. Täna ei olnud tegemist tavalise ratta orienteerumisega vaid tänu looduskaitsjatele hoopis joon ratta o-ga. See tähendas seda, et teatud etapid tuli läbida kaardil tähistatud punast joont mööda. Joonele oli paigutatud võistlejale teadmata kohta kontrollpunktid, mis tulid kõik läbida. Liskas tuli läbida veel kaardil näidatud punktid, aga sinna jõudmiseks võisid ise tee valida.
Postitas Riina

Rigas Kausi 24.-25.04.2010 Bumbukalns

Möödunud nädalavahetus oli valida lausa kahe hea võistluse vahel. Kas Kääriku või Rigas Kausi? Õnneks tegime õige valiku. Jäime ilma lumest ja võpsikust. Selle asemel saime päikesepaiste ja ilusa kevadise ilma. Hea oli joosta sel aastal esimest korda o-pluusi väel. Võistlus iseenesest oli viimase peal. Üle 600 osavõtja. Ilus kuiv männimets. Rajad ja maastik lausa suurepärased. Ööbimiseks valisime Lielupe Spa hotelli Jurmalas. Kui varasemad aastad on möödunud head läti õlut nautides, siis viimasel ajal oleme hakanud rõhku panema suurepärasele läti köögile. Õhtu veetsime söögikohas nimega Muca, mis läti keeles tähendab õllevaati. Seekord läks päris kulinaar orgiaks. Õhtune programm pidi lõppema basseinis, aga see jäi ära. Karsime, et vajume peale sellist kõhutäit põhja. Pühapäeva hommikune programm enne jooksu koosnes mullivannist, massazivannist ning infrapuna- ja türgisaunast. Uskumatult hea ja kerge oli joosta pärast selliseid veeprotseduure. Riinal õnnestus oma klassis 3-ks tulla. Tasuks diploms ja ilus medal. Jätkuvalt soovitan kõigile Riga ümbruse düüni maastikke. Rajad M45.

Postitas Urmas.

Kurzemes Pavasaris 03.- 04.04.2010 Ventspilsis

Juba neljandat aastat järjest avasime oma orienteerumishooaja lätlaste Kurzemes Pavasarisel, eestipäraselt lihtsalt Kurzeme kevad. Kahepäevane võistlus peeti seekord euroopa populaarseimatel luitemaastikel Ventspilsis. Enne võistlust oli eelnevatel päevadel võimalus treenida kahel erineval, kuid võistlusmaastikuga sarnastel maastikel. Reedeseks model eventiks valisime Cirpstene kaardi. Hea kaart, viimase peal reljeef, päike ja positiivsed emotsioonid. Õhtul naudime aga suurepärast läti kööki üle tänava asuvas kesklinna bubis nimega Buginš. Kuna toidud olid väga maitsvad ning hind taskukohane, valisime selle koha teisi proovimata oma vaieldamatuks lemmikuks. Laupäeva hommikul enne jooksu poseerime Ventspilsi ühe kuulsama vaatamisväärsusega ehk siis suure sinise madruslehmaga, mis seisab pika muuli alguses. Seejärel külastavad julgemad kahe kiilu peal seisvat laeva ning tugevamatel õnnestub ronida ka kettidest hiigel toolile.
1. võistluspäev - lühirada Jaunupe kaardil. Kogu rada 100% tehnilist orienteerumist. Kuigi kõik annavad endast parima, jäävad meie lõbusa seltskonna täiskasvanud liikmete tulemused tagasihoidlikuks. Selle eest otsustame end õhtul lohutada kahetunnise spa ja veekeskuse külastusega, mis ühele inimesele läks maksma vaid veidi üle 6 lati. Lisaks kuuele erinevale saunale oli võimalus nautida igasuguseid vesiatraktsioone ning lesida lihtsalt solaariumi lampide all või soojas mullivannis. Õhtu lõpetame jälle oma lemmik söögipaigas.
Pühapäeva hommik algab väikese autoekskurssiooniga piki Venta jõe promenaadi. Vaatamata peenele uduvihmale jäädvustame üles ka ülejäänud Ventspilsi kuulsad lehmad.
2. võistluspäev - tavarada Jaunupe kaardi ülemine osa. Selgub, et lätlastega me sellel maastikul veel konkureerida ei suuda. Jääme oma orienteerumisoskustega rahule, need ei ole kuhugi kadunud ja eks kõvasti oli nüüd kasu ka Riga ümbruse treeningutest. Lõpp kokkuvõttes sai igavesti vahva üritus ning siinkohal ka suured tänud meie toredale seltskonnale.
Vaata pilte
http://picasaweb.google.com/Sookollid2/KurzemesPavasaris2010#

Postitas Riina.

VEF Pavasaris 27.03.2010 Badciems

Ei tea kas see kunagine läti au ja uhkus VEF -i tehas enam eksisteerib, aga sellenimelist auhinnavõistlust peetakse igal kevadel. Toimub see alati märtsi viimasel nädalavahetusel. Starditakse nagu tavalisel päevakul nelja tunni sees, nii et eelnevat registreerimist pole vaja. Otsustasime reede õhtul, et teeme selle avastardi siis ära. Meile juba traditsiooniks saanud, et hooaja avame kevadel lätis ja lõpetame sügisel leedus. Lätimaa tervitas meid päikesepaistelise sooja kevadilmaga ja sõbralike läti orienteerujatega. Esimene küsimus oli, et kus te terve talve olite? Sellele järgnes lätlaste mahlakas kirjeldus talvistest Riga ümbruse ziemas magnetsi päevakutest, kus tuli võidelda poolemeetrise lume ja madalate miinuskraadidega. Kui eilseks oli Badciemsi kaardil lumi taandunud mägede lõunakülgedelt pea täielikult, siis põhjakülgi kattis veel 15-20 cm paksune märg lumi. Siinkohal tedmiseks, et tegemist on meile kõige lähemal asuva Riga ümbruse maastikuga kohe Saulkrasti külje all. Ehk siis Tallinnast Tammsaare teelt 225 km. Loomulikult ei saanud me täit kaifi sellelt võistluselt, kuna startisime esimeste seas ja seetõttu tuli pigem võidelda kohati isegi põlvini ulatuva lumega. Võistlusmomenti arvestades oli viimasena startijatel selge eelis, aga meie saime oma rida ajada. Seetõttu ka meie tulemused väga tagasihoidlikud. Proovikiviks said seekord lagendikud, mida oli üksteisest raske eristada just tänu paksule ja ühtlasele lumekihile. Kuna lagendikel asuvad orvandid ja lohud oli samuti paksu lumekatte all, oli neid võimatu märgata. Neid oli võimalik ainult tunda ja tajuda lume sügavause järgi. Samas etapp 37-51 oli tunne, et jooksed suvel. Ei mingit jälge lumest. 2010 aastal on sellel kaardil veel võimalik joosta 15. juunil ja 6. juulil. Tõenäoliselt on selleks ajaks ka lumi lõplikult taandunud.
Postitas Riina.

Mõtteid lõppenud sise - o sarjast

Tallinna sise - o sarjale sai selleks aastaks punkt pandud eelmisel laupäeval Lasnamäe spordihallis. Kui just Võru etappi pealinna üle ei tooda. Juhtub see tõenäoliselt sel juhul, kui karjalaske võistlus seoses lumerohkusega peaks ära jääma. Ei oska küll mõelda, miks peaks keegi sõitma maha edasi tagasi 600 kilomeetrit selleks, et joosta spordisaalis 2x3 minutit ja maksta selle eest 90 krooni. Linnalegendki räägib juba, et tegemist on Eesti kallima o- üritusega. Muidugi on tore, et peale igat võistlust toimub pidulik osa ehk siis karikate ja medalite jagamine. Minu arvates võiks medaleid välja anda vaid sarja kokkuvõttes, nagu tehakse seda päevakute puhul. Selle asemel vähendada stardimaksu, mis omakorda tooks kindlasti mõne inimese juurde. Iseenesest on ju tegemist väga vahva üritusega. Lõpp kokkuvõttes saaks medalite arvelt teha ka rohkem võistlusklasse. Ei ole ju normaalne, et 54 aastane mees suudab konkureerida 35 aastastega. Naiste puhul on aga lugu veel hullem, sest 44 aastane peab sibama sama kiiresti kui 21 aastane. Kui nüüd võrrelda eelmise hooaja ja selle hooaja raja tehnilist ülesehitust, siis see aasta tundus väga lihtne olevat. Välja arvatud Tõnismäe Reaalkool. Eriti lihtne tundus selle aasta Lasnamäe etapp võrreldes eelmise aasta omaga, kus oli tõsiselt vaeva nähtud kahe meetri kõrguste mustast kilest labürintide ehitamisega. Ülemine pilt sellest aastast ja alumine T. Klaari erakogust 2009 aastal. Kuna me Urmasega lumest ja suuskamisest eriti rõõmu tunda ei taha, siis peame tunnistama, et ilma sise - o´ta ei oleks me sellel talvel teinud ühtegi sportlikku liigutust. Need olid meie ainsamad jooksumeetrid. Ja kõiges selle on süüdi jälle lätlased. Täpsemalt, see enneolematu lumi, mis kattis Riga ümbruse ideaalsed orienteerumismaastikud kuni poolemeetrise lumega. Seoses sellega on lätlased ka ise kolinud spordisaali sise - o´d harrastama. Aga õnneks on kevad hakanud end lätimaal veidi aktiivsemalt näitama, kui meil. Lootus pääseda sealsetele headele maastikkele avaneb heal juhul juba nädala pärast. Aga kui ilmataat ikka veel vingerdab, siis avastardi suvisele hooajale anname aprilli esimesel nädalal Ventspilsis, juba traditsiooniks saanud Kurzeme Pavasarisel. Head kevade algust!

Postitas Riina.

Öine sise-o 14.02.2010 Audentese spordihall

Sise - o TTÜ spordihallis 23.01.2010

Sise-o Kristiine kaubanduskeskus 10.01.2010

Järjekordne Sise-o sai joostud pühapäeval Kristiine kaubanduskeskuse koridorides ja aatriumis ajal, mil tööinimesed juba kodus end magama sättisid. Kui võistluse algusajaks olid väikesed poekesed oma talvised allahindluse letid juba sulgenud, said hilised Prisma peremarketi külastajad kaasa elada omapärasele spordiüritusele. Kõlas nii abistavaid, suunavaid kui ka muidu naljakaid kommentaare. Esimesel ringil tormasin peale viimase punkti võtmist finisi poole arvamusega, et seal on alati palju rahvast. Seljatagant kuulsin ühelt poekülastajalt sõbralikku hüüet:"Kuule sul jäi üks punkt võtmata." Mõtlesin, et mida sina küll sellest asjast tead. Ega siis kõiki lähestikku asuvaid punkte pea ära võtma. Sõbralikul kaupluse külastajal oli siiski õigus. See oligi tegelikult finisi punkt, mis asus vaid pooleteise meetri kaugusel viimasest kontrollpunktist. Rajameistri poolt päris hea trikk, nõudis veel raja viimastel meetritelgi väga head tähelepanu. Viga läks jällegi maksma lubamatud sekundid. Teisel ringil kasutasin eskalaatorite asemel teise korruse ringijooksu varianti, mis oli ka ilmselgelt aeglasem. Jooksu lõpetades jäi kõrvu kajama kahe ülemeeliku poekülastaja kommentaarid: "Peaasi, et Eesti võidab!"