lahinguväljal näeme, raisk

Ziemas Magnets 08.01.2012 Mangalsala

2012-01-09T09:36:00.000-08:00

Kui pühapäeva hommikuks oli Tallinna katmas juba korralik lumevaip, otsustasime veeta sportliku päeva lumevabas Rigas. Jooksu ajal sadas küll midagi lume ja vihma vahepealset. Kas tõesti on kordumas paari aasta tagune lumetu talv Rigas, kus kokku sai tehtud pea 20 jooksu. Kaks viimast lumerohket ja külma talve lätimaal on rajameistri valvsaks teinud, mistõttu on lume ootuses planeerinud pikematele radadele liblikad. Eelkõige vist selleks, et jälgi segada aga ka loobujatele kindlasti lihtsam, kui pakasega kusagilt teisest kaardi servast tagasi matkata. Läti kuluaaridest kuulsime, et eelmisel talvel olevat keegi oma varbad tõsiselt ära külmetanud. Vapper sugu see läti o-rahvas . Jooksevad siiani jooksupluuside peal, kui meie juba peale esimeste lehtede langemist poeme koolimajadesse, kaubanduskeskustesse ja spordisaalidesse jooksma. Meie viieliikmeline seltskond jäi oma sooritustega rahule vaatamata märjale ilmale. Olulisel kohal olid kuumad ja soojendavad joogid kohe peale jooksu. Kõigil olid kaasas oma termosed kuuma teega, aga üksteise teekeetmis kunsti hinnates selgus, et Viljari tee on palju kuumem kui teistel. Saladus peitus selles, et enne tee valamist termosesse hoidis ta selles mõnda aega keeva vett ehk siis soojendas termose üles. Väärt nõuanne talisportlastele. Tänud vahvale seltskonnale toreda päeva eest.
Postitas Riina.

Ziemas Magnets 10-11.detsember 2011 Dunezers - Nagelmuiža

2011-12-13T10:10:00.000-08:00

Ziemas Magnets - Varnukrogs R

2011-11-27T08:01:00.000-08:00

Sise-O Tallinna spordihallis

2011-11-13T06:40:00.000-08:00

Ziemas Magnetsi hooaeg avatud

2011-11-07T11:55:00.000-08:00

Saulkrastu balva un Kapas Kausi

2011-10-31T10:51:00.000-07:00

Viimastel päevadel on hakatud üha enam rääkima lähenevast soojast ja lumevaesest talvest. Meie jaoks hea uudis, saame jälle Tallinna Riga vahet sõita, nagu paar aastat tagasi. Talvise hooaja alustuseks osalesime möödunud nädalavahetusel Saulkrastis, Badciemsi kaardil, Kapa klubi korraldatud 2 ühes võistlusel Saulkrastu balva un Kapas Kausi. Oleme sellel kaardil eelnevalt jooksnud 7500 trükikaardil ja nüüd 10000 paljundusega. Reljeefipesasid ei olnud võimalik ilma luubita kaardilt välja lugeda, nii tuligi keskenduda kiirele ja täpsele suuna jooksule. Kuna peos oli juba emit, siis luup sinna enam ei mahtunud. Kapa klubi on vist viimane kes loobub emitist. Lätlaste kiituseks võib õelda, et neil käib võistlushooaeg ikka veel. Samuti on täie hooga käima läinud Ziemas Magnetsite uus talvine sari.
Postitas Riina.

Lietuvos Taure 2011

2011-10-17T08:57:00.000-07:00

Seekord toimus, rohkem kui 700 osavõtjaga, Lituvos Taure Vilniuse lähistel Valgevene piiri ääres. Esimene päev Lavoriškes, kus võistluskeskus asus vaid kilomeeter Valgevene piirist. Väga hea soorituse jaoks tuli lisaks vigadeta orienteerumisele ka väga kiiresti joosta. Just viimasest jäi natuke puudu ning tuli leppida neljanda positsiooniga. Urmas võttis oma 8,7 km rada rahulikult, nautis head maastikku ja rada. Teise päeva lühirada Senasalises andis kiiretele jalgadele eelise. Tehniliselt isegi põnevam, kui Lavoriške, oli Senasalis vaatamata oma üleni rohelisele kaardipildile väga kiire läbitavusega maastik. Seda vaid seetõttu, et puudel polnud lehti. Suvel on see ilmselt täielik Saigon. Kuna ilm oli ööga muutunud jäiseks, siis külmaga võideldes, tulin metsast teise ajaga välja. Urmase lootus teisel päeval oma tulemust parandada, luhtus selle tõttu, et tuli stardist poolteist kilomeetrit tagasi prillide järele. Oleks seda ette teadnud, oleks ta laupäeva õhtul endale Vilniuse vanalinna pubis rohkem kui ühe õlle lubanud. 1100 km auto tagaistmel tasus end ära väga hea võistluse ja lõbusate reisikaaslaste näol.
Postitas Riina.

Suunto Games ja Tautas rogain

2011-09-26T09:52:00.000-07:00

Plaan, lätlaste Tautas rogainile minna, sündis juba kohe peale eelmise aasta rogaini, kus me kõik oma suure vaevaga kogutud punktid kaotasime. Kuna pidime end laupäeva õhtuks kuhugi Riga lähedale öömajale sättima, siis tegime väikese põike läbi Sõmerpalu.
Ega eriti aega kulunudki, 40 minutit O - elementidega krossijooksu ja uuesti läti poole teele. Võistlus ise oli hästi korraldatud, nagu ikka Võru klubile kohane. Aga orienteeruja jaoks kõige tähtsam, maastik ja kaart, jäid veidi lahjaks. See sai mitmekordselt korvatud pühapäeval Baldones, Riekstukalnsi suusamäe ümbruses 4h rogainiürituse käigus. Kaart jällegi osaliselt aerofoto ja ülejäänu tavaline 15000 O- kaart. Kuna unustasime end liiga kauaks hommikul hotelli rootsilauda, siis raja planeerimiseks enam aega ei jäänud. Jäime kaks ja pool minutit starti hiljaks ning raja planeerisime teel esimesse punkti. Enne starti küsis Urmas vaid, kas lähme vasakule või paremale? Valisime kaardi kõige magusama osa. Maksimaalselt oleksime jõudnud veel võtta kaks 5-st punkti. Ühe kaotasime minu jonnimise tõttu laia solgikraavi ületamisel, teise seetõttu, et suuri tõuse võtsime kõndides. Patendeerisime endale võistkonna nime Melnais kakis, lätlased seda ise kasutada ei julge. Meie aga jäime tulemusega igati rahule. Segavõistkondades on 4h konkurents kõva. Veteranide osas eraldi arvestust ei peeta. Esikümnes on tugevad noorte võistkonnad, kes koguvad nelja tunniga pea sama palju punkte kui kaheksa tunni omad. Kõike seda kroonis suviselt soe ja päikesepaisteline ilm.
Postitas Riina.

Cesu Rudens ja 8 CBR Kauss

2011-09-19T11:06:00.001-07:00

Suvel jäi lätis Kapa -3 päeva jooksul käimata ning see kriipis hinge siiani. Seepärast sõitsimegi nädalavahetuseks hoopis Hiiumaa asemel lätti. No mis viga nüüd lätis sõita. Kes veel ei tea, siis nüüd on seal lubatud ka lõpuks 100. Esimest korda vist ajaloo jooksul. Lätikeelsest infost lugesime kuidagi välja, et pühapäevane Smiltene asfalditehase auhinnavõistlus toimub ühel Kapa -3 kaardil. Tegelikult ei lastud Kapa jooksjaid selle kaardi peale. Meie aga saime juurde täiesti uue ja väga hea kaardi Smiltene külje all. Pole enam ammu metsas olemist niimoodi kaifinud. Boonuseks veel ilus päikesepaisteline suvelõpu ilm. Seda ei saa õelda aga laupäevase Cesu Rudensi kohta, kus pool rajast tuli joosta lausvihmas. Lõpuks hakkas külm, ning sooja saades tulid kiirustades vead. Kui naiste rajad kulgesid põhiliselt ainult reljeefi osal, siis mehed aeti teisele poole jõge parajasse kloaaki. Ei tea küll, mida rajameister mõtles, kui planeeris H45-le etapi 8-9. Sellega saavutatigi vist üleöö raja pikkuse muutus kaheksalt kilomeetrilt üheksa ja poole peale. Kaart iseenesest oli hea, tehniliselt mitte kõige lihtsamate hulka kuuluv. Ainukesed 5 m joonega kaardid lätis, millel oleme jooksnud, asuvad Cesise ümbruses. Meie ööbimiskoht Park Hotel Bruzis oli silmini täis soome turiste. Kohalikku turismiinfot sirvides, avastasin sellest piirkonnast väga palju huvitavat, eriti looduse - ja mõisa huvilistele. Tegin enne päikeseloojangut väikese tunniajase jalutuskäigu Smiltene pargis. Avastasin matkarada pidi minnes pimeduse saabudes imekauni tehisjärve. Naudin alati Smiltenes viibides seda väikelinnale omast vaikust ja rahu.
Postitas Riina.

Virumaa O-jooks

2011-09-11T09:13:00.000-07:00

Selleks, et meid mõnele Eesti O-võistlusele kohale saada, on vaja täiesti uut O-kaarti. Rakvere O-klubi Ohepalu kaart ei olund küll mingi eriline pärl aga siiski uus kaart. Teist korda vist sellesse võssi ukerdama ei viitsi minna, kuigi 12 kp rajoonis oli väga vinge oos. Üks hea asi veel, et kui Põlulast sain neli herilase pistet, siis täna ainult kaks. Kuna meil on juba kombeks, et Riina paneb rohkem rõhku nüüd turismile, siis teeme peale jooksu ilusat ilma nautides kauni rabamatka Viru rabas.
Postitas Urmas.

Bingo - O

2011-09-06T10:00:00.000-07:00

Esmaspäeva õhtul oli võimalik Tallinna Loomaaia territooriumil joosta vahvat valikorienteerumise varianti. Maastikul oli 40 kontrollpunkti, millest 20 olid nii nimetatud "tühjad punktid", ehk siis ilma SI jaamadeta. Vaid pooltes, ehk 20 - s punktis olid SI jaamad. Valisin distantsi, kus finišis oli vaja tõestada 14-ne SI jaamaga kontrollpunkti läbimine. Asja tegi põnevaks see, et vaid sisetunde järgi oli võimalik arvata, millistes punktides on SI jaamad. Igasugused teooriad, mida jooksu ajal välja töötasin, läksid lõpuks ikkagi vett vedama. Esimese teooriana samastasin end rajameistriga ja kujutasin ette, kuhu ta võis vastu enda tahtmist jooksjate kiusamiseks need SI jaamadega punktid panna. Selle asemel, et loomi vaadata ja mööda asfaldteed punkte korjata, müttasin elevandi maja taga ülepea nõgestes ja käisin läbi kõik "tühjad punktid". Saagiks vaid kaks SI piiksu. Järgmisena läks käiku lihtne loogika, kui selles kaardi nurgas ei olnud SI jaamadega punkte rohkem kui kaks, siis järelikult on punktid kaardi teises servas Rebasemäel. Õnneks sain teel sinna Urmaselt olulist infot, et tema 7km -sel suundorienteerumise rajal oli Rebasemäel ainult üks punkt. Jõudsin veel küsida, mis number. Säästmaks väärtuslikku aega, kasutasin saadud infot ja lahkusin Rebasemäelt ühe SI piiksuga, jättes läbimata viis "tühja punkti". Nüüd tegin kiire arvutuse - liitsin ja lahutasin veidi ja jõudsin järeldusele, et oma puuduvad SI piiksud saan igal juhul kätte, kui liigun suht otse joones finišisse veel läbimata punke mööda. Ka see teooria läks vett vedama, sest kümnest kuus olid "tühjad punktid". Enne finišit pidin aga korraks aja maha võtma ja näpuga kaardil järge ajades arvepidamise korda tegema, kas ikka sai 14 piiksu. Kuna minu tulemus oli väga tagasihoidlik ja sain korduvalt tünga keelualadesse kinni jooksmisel ning jooksin kogemata ka vale nime all, siis loodan, et väike ebaaus trikk info hankimisel on andestatav. Igatahes oli see formaat palju põnevam, kui tavaline suuna rada.
Postitas Riina.

20 aastat hiljem

2011-08-31T11:02:00.000-07:00

Päev enne aasta tähtsündmust, EMV tavarada, otsisin välja 20 aastat vana Põlula kaardi. Võistluseks oli Balti Mere Mängud ja võitjaks Sixten Sild. Kaardist ja rajast oli meeles nii palju, et raskesti loetav reljeef ja tihe alusmets. Nii oligi möödunud nädalavahetuseks oodata midagi seiklusspordi laadset üritust. Siiski osutus uus kaart palju paremini loetavamaks, kui vana. Sellise tempoga, nagu mina metsas liigun, oli seda kaarti täiesti võimalik lugeda. Ainus koht, kus järg käest ära kadus, oli 9 - 10 - nda punkti rajoon. Aga võib - olla oli asi selles, et peale Prantsusmaad tundus see kaart täiesti OK.
Postitas Urmas.

Au revoir France

2011-08-24T11:46:00.001-07:00

Selleks korraks reis läbi. Õnneks ei pidanud jutud airBalticu pankrotti minekust paika ning eile lõuna ajal istusime De Nice-Cote D`Azur -i lennujaamas salatirohelise sabaga lennukisse, et juba viie tunni pärast tervitada meie jaoks hetkel külmavõitu Tallinnat. Viibisime kahe nädala jooksul neljas erinevas riigis - Suurbritannias, Prantsusmaal, Šveitsis ning Monacos. Sõitsime autoga maha 1736 km, millest kiirteed kasutasime vaid 75 km ulatuses. Kõige kallim õlu mida jõime, oli Cannes`i rannas 17 euri pool liitrit. Vaatamata tagasihoidlikele tulemustele O Festivalil France - 2011 Savoie Grand Revard, õnnestus reis 1oo%. Kõik, mis oli plaanis vaadata 45-st eri piirkonnast koosneva suure Prantsusmaa vaid neljas väikeses piirkonnas, sai vaadatud. Kuigi muljeid on tohutult, on meie jaoks ikkagi enamus Prantsusmaast veel avastamata. Kuna sellest imekaunist maast ja ääretult sõbralikest, abivalmis ning lõputult naeratavatest prantslastest jäi ainult positiivne mälestus, siis külastame seda riiki kindlasti veel.
PILDID REISIST.
Postitas Riina.

Vence - Grasse - Cannes

2011-08-23T14:08:00.000-07:00

Täna võtame kõigepealt suuna üles mägedesse. Külastame keskaegset Vence ajaloolist vanalinna, mis on inspireerinud paljusid kunstnikke. Selles kitsaste käikude ja kangialustega kindluslinnas oleks väga lahe joosta linnasprinti. Järgmise pikema peatuse teeme kuulsas lõhna linnas Grasses. Sõit sinna on põnev - prantslaste liikluskultuuritus ajab juuksekarvad püsti ning samal ajal on tee ääres nii palju huvitavat vaadata. Ei tea küll, mis põhjusel ehitasid nad oma majad kalju sisse? Grasses külastame Fragonardi lõhnamuuseumit. Eriti kaua seal ei suutnud olla, sest pea hakkas muuseumi poe lõhnadest ringi käima. Isegi linna tänavad lõhnasid meeldivalt. Ülejäänud päeva veedame Cannesis. Teeme kohustuslikud pildid punasel vaibal ning naudime tõelisi rannamõnusid. Sellest linnast tuleb ka kõige kallim õlle ja parkimise arve.
Postitas Riina.

11. päev - Eze-Monaco-Nice

2011-08-23T13:12:00.000-07:00

Lubasime küll peale eelmise õhtu võimsat õhtusööki Carrose mägikülas ennast välja puhata, aga tõuseme ikka kell seitse. Väike ärevus on sees, täna lähme uut riiki avastama- Monacot. Kui siiani olime sõitnud vaid mööda häid mägiteid, siis nüüd tuli kahel järgneval päeval sukelduda Riviera metsiku liiklusega kuurortlinnadesse, mis pealegi kõik üksteisega kokku kasvanud. Ostame kohaliku kaardi ja sõit läheb lahti Monaco suunas. Eelnevalt saime veel bensiinijaamast suvaliselt turistilt kaasa soovituse - vältige kiirteid, need on kallid. Nicest Monacosse pidi maksma 20 euri. Meile see mõte sobis, sest olime siiani hakkama saanud ilma nende 130 teedeta. Kalkuleerisime selle summa kohe ringi õlledesse, aga päeva lõpus selgub, et selle eest saab ainult ühe ringi. Enne Monacot külastame Eze mägiküla. Kohe peale Nicet valime jälle mäeküljel kaunima ning kurvilisema tee, kus iga vaade on järgmisest ilusam. Õnneks on turistide jaoks kaljuserva ehitatud vaateplatformid, nii ei pea kogu aeg fotokas auto aknast väljas sõitma. Kellel plaanis külastada Eze mägiküla ja eksootikaaeda, siis tuleks sinna jõuda väga vara hommikul, et saada parkimiskoht. Lahkudes parklast, käis meie vabaneva parkimiskoha peale tuline võitlus. Eksootikaaeda üles ronides, saime 35 kraadises kuumuses naha täiesti märjaks. Oli seal vast alles neid okkalisi, mida meile 5 euro eest näidati. Ezest edasi sõitsime Monacosse. Mina ootasin ikka riigipiiri, aga Urmasel oli jälle õigus. Sujuvalt viitade järgi sõites olime äkki lihtsalt Monte Carlo Casino aluses hiigel parklas. Parklast väljudes sai iga turist endale pihku vürstiriigi kaardi. Täna oli siis see päev, kus panime end lõpuks ilusasti riidesse. Ainult meie idanaabrid, keda oli seal linnas ääretult palju, kõndisid ringi lühikestes spordipükstes. Monte Carlo Casinost suundume vürstilossi, kus poolel teel on võimalik imetleda luksust ja ilu, mis seisavad jahisadamas. Peale seda, kui oled käinud Türgi sultani palees, tundub vürstiloss kuidagi kahvatu. Lõpetuseks sain ihaldatud pildi punase autoga Monte Carlo Casino ees. Urmase sooviks oli sõita meie KA-ga läbi Monaco GP ringrada. Tänu minu kaardilugemisele, sõitis ta selle läbi lausa kaks korda. Lõpuks saame sellelt vormelirajalt maha ning päeva lõpetame Nice rannas, mida muinaskreeklased kutsusid Nikaiaks ning roomlased Nizzaks. Prantslased ise kutsuvad seda jumalikku ning luksuslikku puhkusepaika Niceks.
12. päev - Vence-Grasse-Cannes
13. päev - au revoir France

Postitas Riina.

O jooksul ilus lõpp ning sõit Vahemere äärde

2011-08-21T12:21:00.000-07:00

Nüüd tuleb küll eilse kohta tagantjärgi postitus, aga siin Nizza hotellis on väga imelik ja katkendlik interneti ühendus. Nagu pealkirjas õeldud, oli Prantsusmaa 6 päeva jooksul tõesti ilus lõpp. Pole veel lõpp protokolle näinud, aga jäime mõlemad oma viimase päeva jooksuga rahule. Kaart oli hästi loetav, risu oli metsa alt ära viidud, ainult kaljude piirkonnas tuli väga ettevaatlik olla. Hea, et otsa sai - rohkem ei oleks enam viitsinudki metsa minna. Tegelikult see sport ei olnudki seekord esmatähtis. Oluline oli oma planeeritud turismiprogramm läbi teha, mis sai täidetud 100%. Enne kui suundusime alla Vahemere äärde, uhasime oma Ford KA-ga Rhone Alpides läbi 1300 km. See piirkond on meil nüüd risti põiki läbi sõidetud ja mälestus sellest ainult positiivne - imekaunis loodus ja sõbralikud inimesed. Orienteerumismaastikud aga ammendasid end selle kuue päevaga täielikult. Kohe peale võistlust võtsime suuna lõunasse, sihiga, jõudes õhtuks Vahemere äärde Nizzasse. Teel olles tegime kahe tunnise peatuse olümpialinnas Grenobles. Edasi jätkus sõit mööda eriti looduskaunist teed läbi Sisteroni ja St Anres de Alpes. Ei jõudnud ära imestada, kuidas ma sellise tee olin planeerinud. Olime pea aegu, et ainus sõiduk sellel maanteel. Kui minul oli süda paha, siis Urmas kaifis täiega seda kuristiku servas sõitmist. Tegelikut olid vaated vapustavalt kaunid. Ja nüüd GPS-i fännidele - sõitsime pool maad pabrkaardiga ja pool maad päikese ning kõhutund järgi ilma ühegi veata.
Kuna meie Nizza hotellis on tõepoolest maailma haigeim intenetiühendus, siis postitus puhkusest Monacos, Nizzas ja Cannesis tuleb juba siis, kui oleme tagasi Eestis.
Postitas Riina.

Lühirada Creux de la Cavale ja Geneve

2011-08-19T11:19:00.000-07:00

Täna kell pool kümme hommikul jooksu lõpetades oli tunne, et midagi on teisiti. Vaatamata poole kuuesele tõusmisele, tundsime end peale jooksu väga puhanuna. Täna lihtsalt ei antud sadu meetreid tõuse ning kaart oli arusaadav. Enamuse rajast püsisin kaardis, välja arvatud esimene punkt, millest kõndisin lihtsalt veidi madalamalt mööda. Ei sobi mulle see 5 m joon. Nüüd saan aru kui head kaardid ja kaardi joonistajad on Eestis. Urmasel jäi täielikust rahulolust puudu ainult 84 punkt, mille punkti rajoon sai koos sadade teiste jooksjatega koos läbi kammitud. Kogu kaardil olev kollane ala oli raiesmik, mis kaetud risti rästi kuuseokstega. Kuna meie võistlus sai täna väga varakult läbi, siis otsustasime teha tiiru naaberriiki Šveitsi. Ilma kaardita, ilma šveitsi frangita, ilma kiirtee kleebiseta - käisime ära. Valisime oma sihtpunktiks Geneve. Kuna ei raatsinud osta Geneva kaarti, siis lasin esimeses pensujaamas näidata kesklinna viiva teeotsa kätte. Kahtluse tekkides hüppasin jälle autost välja ja küsisin teed kesklinna. Hea oli jälle suhelda igas vanuses inimestega inglise keeles. Jõudes kesklinna, teadsime juba ette, et meil tekib parkimisprobleem. Meil ei olnud franke, lähedal polnud ühtegi pangaautomaati ning me ei jaganud nende parkimissüsteemist mitte mõhkugi. Parkisime auto tänava äärde ning pöördusime abi saamiseks esimese möödakäija poole, kes seletas meile parkimissüsteemi lahti, võttis taskust 2 franki ning maksis meie parkimise kinni. Muidugi küsis ta enne meilt, kust riigist me tulnud oleme. Geneva on turistide jaoks suht mõttetu linn. Muidu linn ise oma hullumeelse liiklusega on puhas ja ilus. Kõige ilusamad olid seal muidugi ilusasti riietatud inimesed. Linnast välja sõites Prantsusmaa poole näitas Urmas klassi. Kui kihnu Jõnn sõitis püksirihma järgi, siis Urmas roolis ilma ühegi veata päikese ja kõhutunde järgi välja sellest Šveitsi suurlinnast. Tagasi Prantsusmaal, leiame Cruseillese linnas ometi restorani, mis ei ole siestaks suletud. Hiljem linna peal jalutades satume jälle toiduainete turule, kus kohalikud farmerid oma toodangut pakuvad. Arvasin, et prantslased on ikka konnasööjad, aga siin Rhone Alpides tundub, et nad on saiasööjad. Saia valik on ahvatlev, aga sellegi poolest tunnen puudust kodusest mustast leivast. Ostame kõige koledama haisuga juustu ja kõige koledama välimusega vorsti. Praeguseks on Urmas tuvastanud juba ka juustu sordi, see on ehtne Rokfor, ei teagi kuidas seda täpselt kirjutatakse. Külastasime ka teeääres olevaid juustukodasid - fromagerie, mis tegelikult kujutasid endast väikest farmi poodi. Juustu valik oli aga parem, kui Tallinna parimates marketites. Cruseillese ja Annecy vahel teeme peatuse 1839 aastal valminud Caille rippsillal, mis asub oru kohal 147 meetri kõrgusel. Postitas Riina.

Pikk rada Foret de Charvette ja kaunid Savoie mägikülad

2011-08-18T12:33:00.000-07:00

Tänane rada oli mõeldud ainult treenitud inimeste jaoks. Urmase arvates on 8,2 km rada sellises metsas mitmepäeva jooksu jaoks liiga pikk. Ega ta peale kahe ja poole tunnist matka põrgukuumuses enam midagi rääkida ei suutnud. 350 meetrit tõusu tegid oma töö. Ise sain täna hakkama alla kahe tunni. Liikusin nii aeglaselt, kui üldse võimalik. Vaatamata sellele ei suutnud kõike punkte kohe ära võtta, kuna just punkti piirkonnas jäin toppama - kaart ja maastik ei sobinud enam kokku ning siis tuli jälle abi küsida. Ilma igasuguse häbita teen seda juba kordi ühe distantsi ajal. Tänane turismiprogamm oli seotud ühe vana looga Itaalia Veteranide MM-ilt, kui minu juurde tuli üks mees, vaatas minu klubisärki ja ütles, et tema elab Prantsusmaal Mercury külas. Nii siis võtsime täna ette 120 km distantsi, et külastada meie klubi Mercury nime kandvat küla. Mercury küla on tõepoolest olemas Alberville lähedal. Kuna jõusime Mercurysse siesta ajal, siis oli see kaunis mägiküla nagu välja surnud. Ühtegi inimest peale meie seal ei olnud. Majadel olid kõik luugid suletud ning igasugune liikumine puudus. Kahju, meil oli plaanis lõunatada Mercury linnas ja juua Mercury õlut. Jätkasime oma tuuri ning sõitsime mööda, võiks õelda, asfalteeritud kitserada üles Alberville kohale mäkke, kus teeme väikese tunni ajase matka 1872 aastal ehitatud Tamie kindluses. Seda 1800 m pikkuse müüriga kindlust ehitas 600 töölist ning valmis sai see kuue aastaga. Kindluse platvormidelt avaneb võimas vaade mägedele ning Albervillele. Tagasi alla sõidame nüüd õiget teed mööda, kus on ikka kaherealine liiklus. Alla tagasi jõudes, selgub, et ikka on veel prantslastel siesta. Ei tea, kas see siesta pikkus sõltub neil ilmast, et mida kuumem, seda pikem. Tagasi sõidame üle mägede, eesmärgiga vaadata, kuidas näeb välja prantsuse külaelu. Tõuseme 1000 meetrit mööda serpentiine üles. Ei jõudnud ära lugeda, aga vist mingi 30 tuli kokku. Mägikülad on väikesed, armsad ja puhtad. Ei suuda imestada nende teede head kvaliteeti ka kõrgel mägedes. Õhtu lõpetame jalutuskäiguga oma linna pargis.
Postitas Riina.

3.võistluspäev Le Pleurachat

2011-08-17T11:44:00.000-07:00

Kuna Riina on täna tige ja ei tahtnud blogida, siis teen seda täna mina. Nimelt oskas ta tsekkimise ja stardi vahel oma SI pulga ära kaotada. Otsis 30 minutit ja läks siis ilma SI-ta metsa. Jalutas, otsis punkte, komposteeris ning finisis suutis endale isegi mingisuguse aja välja kaubelda. Minule seevastu see rada sobis - lühike, tehniline ja palju punkte. Väike ring tuli vaid ühel etapil, kuna hakkasin kiirustama. Pärast seda võtsin end kokku ja liikusin jälle punktist punkti. Esimene päev, mil jäin oma tulemusega enam-vähem rahule. Kuna temperatuur on tõusnud juba 36 kraadini, siis otsustasime ülejäänud päeva veeta rannas. Just praegu telekast ilmateadet vaadates selgub, et Rhone Alpid on kogu Prantsusmaal hetkel kõige kuumem koht.
Postitas Urmas.

6. päev - Chamonix Mont-Blanc

2011-08-16T12:24:00.000-07:00

Kuigi lubasime eesti koondisele kaasa elad ja seda oleks täna saanud teha lausa oma hotelli aknast, usaldasime ilmateadet ning sõitsime hoopis Mont Blancile. Nii hiilisimegi vahetult enne sprindiks tänavate sulgemist linnast välja. Vastasel juhul ei oleks me saanud enne sprindi kvalifikatsiooni lõppu oma hotellist autoga välja sõita. Chamonixi sõitsime läbi Ugine ja Megeve nii kurvilist looduskaunist teed mööda, et vajasin vahepeal turgutamiseks peatust. Tee äärde jäävad linnakesed on šveitsilikult kaunid. Kuna kaks päeva tagasi sadas Mont Blancil paks lumi maha, siis võtsime kaasa kõik riided, mis käsipagasiga lennates üldse kaasa on võimalik võtta. See tähendab, et sooje riideid meil ei olnud ning õnneks ei läinud neid ka vaja. Taevas oli sini-sinine, temperatuur 30 lähedale. Sellist vedamist igale turistile Mont Blancil ei anta, lisaks oli ka nähtavus suurepärane. Kuna ma eriti ei armasta nende kõie otsas rippuvate kuutidega sõita, siis valisime vähe leebema ja vist ka populaarseima ürituse. Sõitsime 25 euro eest punase rongiga 1913 meetri peale Montenversi. Ei hakka kirjeldama, millised vaated sealt ilusa ilmaga avanevad. Seda peate lihtsalt ise nägema. Liska on seal võimalus minna liustikule, matkata või lihtsalt niisama istuda kohvikus ja imetleda lumiseid mäetippe. Tänast päeva võib pidada 100% kordaläinuks, kuna isegi meie KA suutis sõita täna ilma ühegi veata.
7. päev - Le Pleurachat
8. päev - pikk rada Foret de Charvette ning Mercury ja kaunid Savoie mägikülad
9.päev - lühirada Creux de la Cavale ja Geneve
10. päev - O-jooksul ilus lõpp ja sõit Vahemere äärde

Postitas Riina.

Liiga pikk rada ja Lace do Bourget tuur

2011-08-15T13:26:00.001-07:00

Enne meie lõunast starti sadas hommikul mägedes tund aega lausvihma. Seisime selle tunnikese noname poes vihmavarjus. Nüüd on meil selle firma toodangust täielik ülevaade. Stardi ajaks tuli küll päike välja, aga mets oli märg ja väga libe. Siin on kõik tänast jooksu iseloomustavad elemendid - hea maastik, hea tehniline rada, olematu liikumiskiirus, libe savi pinnas, liikuvad kivid, alpikarjamaadel pilvede sees nähtavus viis meetrit, nutvad lapsed, kukkuvad ning oma asukohta küsivad jooksjad. Juba esimesse punkti minnes küsisin vähemalt kolmelt inimeselt oma asukohta. Kukkumisi ei jõudnud me täna kumbki üle lugeda. Metsast õnnelikult väljas, alustame jälle planeeritud põhitegevusega - turismiga. Tänane trip on tuur ümber pikliku Bourgeti järve, selle mille ääres asub ka meie Aix les Bains. Esimene peatus on Chanaz, linn Canal de Saviere ääres. Linn on kuulus selle poolest, et enamus maju on säilinud 12-13. sajandist. Kanaliäärsed restoranid on turistidest tulvil, vaba koha leidmisega on raskusi. Autosid pargitakse lausa heinamaade peale. Puht juhuslikult satume kohalikule laadale. Urmas tahab osta endale prantsuse keelse raamatu, kuna selles keeles suhtlemine ei valmista talle enam mingeid raskusi. Ta on võimeline vestlema meie naabritest prantsuse vanapaariga vähemalt 10 minutit järjest, saamata kumbki aru, mida nad räägivad. Poes, kui tahad mingit kindlat kaupa kätte saada, pead ikka pantomiimi tegema. Aga lihtsalt kohalike inimestega suhtlemisel pole vaja rabeleda rahvusvahelises keeles, kuula alati naeratava prantslase jutt ära ja räägi talle eesti keeles vastu ning ongi kõik korras. Teda ei huvita mida sina räägid, vaid see, et sa kuulad teda. Nad ei saa ega hakkagi sellest aru saama, et meie nendest aru ei saa. Aga vorstimüüja rääkis meiega itaalia keeles, arvates, et oleme itaallased. Kuna täna on prantslastel rahvuspüha, siis ostame õhtuks roosa veini kõrvale kohalikke delikatesse - juustu ja vorsti, mis väljanägemiselt on õudsad, aga sisult oi kui head. Järgmisena külastame gooti stiilis Hautecombe kloostrit. Viimane peatus on Ontexi panoraamvaade järvele ja Rhone Alpidele. Isegi meie KA (loe Ford) hakkab mägedega ära harjuma ning kõik jäävad juba jalgu. Õhtu lõpetame täna kodus, pestes mudaseid riideid ning juues prantsuse veini. Homme on orienteerumisest puhkepäev, võtame ette selle piirkonna olümpialinnad - Chamonix ja Alberville ning meie klubi nime kandva küla Mercury.
Postitas Riina.

2011-08-15T13:26:00.000-07:00

14. august, pikk rada St - Francois de - Sales ja Annecy

2011-08-14T12:48:00.000-07:00

Esimene võistluspäev, iga veidi aja tagant sajab vihma. Selline naljakas hõre, suurte piiskadega vihm. Üllatuse valmistavad korraldajad, kes jätavad meie auto võistluskeskusest 3 km kaugusele mägitee serva. Päris viimaste tulijate autod jäid lausa 5 km kaugusele. Enne starti saame siis selle 3 km mäkke üles mööda serpentiine, seejärel pikk rada, mis minul piirdus 3,4 km -ga ja Urmasel 4,6-ga. Ajaliselt tuligi pikk rada. Eelmise päeva harjutusrada sundis valvsusele, kuid tegelikult oli maastik palju meeldivam. Jooksime eilse WOC-i tavaraja kvalifikatsiooni maastikul. Urmasel läksid esimesed punktid aia taha, kuna ei saanud kaardiga kohe kontakti. Minul seevastu tuli algus hästi, aga lõpus suutsin kõige lihtsama punktiga vea ära teha. Pinnastiku omapärast tingituna olid lohad kohati tugevamad, kui kaardile kantud teed. See tekitas segadust ja viga oligi lihtne tulema. Maastik oli samuti väga ohtlik - liikuvad kivid, mustad augud ja oksarisu. Selleks, et mingilgi määral korralikult joosta, pidid mõlemad jalad olema tugevasti teibitud. Kinniseotud jalgade - ja kätega jooksjaid oli ikka näha ning vilkuritega kiirabigi polnud haruldus. Võtsime mõlemad asja rahulikult ning tulime metsast välja ühes tükis. Planeerisime endale nii tiheda turismiprogrammi, et sportimiseks napib jõudu. Urmas juba kadestab lätlasi, kes elavad mäe otsas võistluskeskuse telklaagris. Nad ei pidavat sealt eriti kuhugile liikuma. Täna külastasime Rhone Alpide kaunimat linna - Annecyt, mis meenutas segu Veneetsiast ja Tallinna vanalinnast. Kuna võtsime plaani sellel reisil mitte kasutada kiirteid, siis sõidame Annecysse mööda mägiteed, kust avaneb pea kogu aeg miljonivaade. Juba ammu pole nii palju inimesi korraga näinud, sealhulgas bussitäis eesti turiste. Lõunasöögi asemel valisime pikniku Annecy järve ääres, kus nautisime murul pikutades imelist vaadet järvele ja mägedele. Õhtu lõpetame jälle oma linnas, seekord pargirestoranis Kronenbourgi õlut limpsides. Arvasime enne reisi, et Prantsusmaa on üks kallimaid riike euroopas. Tundub, et Eestis on elu ikkagi kallim.
Postitas Riina.

Chambery ja model event Saint-François-de-Sales

2011-08-13T11:56:00.000-07:00

Arvasime, et magame oma kahe päevast reisiväsimust välja poole lõunani, aga ei. Kell kuus uni läinud, valmistame inglise lordi hommikueine prantsuse moodi. Sõidame Chamberysse, kus asub meie võistluskeskus. Võistluste korraldus on nii kõva, et meie linnas Aix les Bainsis ja Chamberys on kogu võistluste ajal parkimine linna parklates tasuta. Võistlusmaterjalid kätte saanud, tutvume linnaga. Urmas unustas ennast tunniks ajaks numismaatikute poodi. Sellel ajal, kui tema ostis, müüs ja vahetas euro münte, põlesin mina tänaval pea aegu päikese käes ära. Viimasel hetkel taipasin, et ka siin riigis ei tohi ilma päikesekreemita välja minna. Kui ilm nii edasi jätkub, siis 100 ml-st kreemituubist jääb väheks. Temperatuur püsib 30-ne ligi ja päike lagipähe. Chambery kaunid vaated vaadatud, siirdume harjutusmaastikule. Sõit sinna on mööda serpentiine maaliliselt kaunis. Mets meenutas täpselt Sloveenias Idria piirkonda. Jooksime seal aastaid tagasi Cerkno cupil. Meid ei üllata enam mitte millegiga, järgmisel aastal läheme Gröönimaale jooksma. Tegelikult on asi metsas rohkem, kui tõsine. Seepärast lähme nüüd magama, et homme metsas ...
Postitas Riina.

Bonjour France

2011-08-12T13:58:00.000-07:00

Suhtusime prantslastesse juba enne lennuki maandumist Lyoni lennuväljale teatud eelarvamusega, kuna eeldasime keeleprobleeme. Esimeste prantslastega kokkupuutel lennujaamas, autorendis, bensiinijaamas seda aga ei juhtunud. Täitsa normaalsed inimesed, räägivad inglise keelt. Aga auto andsid meile nii väikese, et tagaistmele mahub ainult kaks tressipuusi ja sedagi vaid siis, kui taskud on tühjad. Nimeks siis meie hõbedasel kaunitaril Ford KA. Jõudes aga peale kiirteelt valesti maha keeramist ekseldes oma imekaunisse linnakesse Aix les Bainsi, veendume üha enam selles, et räägi mis keeles sa nendega tahad, nemad räägivad sinuga ikka ainult prantsuse keeles. Isegi kui püüad neile selgeks teha, et ma ei saa prantsuse keelest aru, vaatab ta sulle naeretades otsa ja vuristab ikka edasi. Aga samas on neil mahlapakil eestikeelsed hoiatused.Tassisime enadle ka ühe sellise 2 liitrise koju, aga enne autosõitu ei julge seda küll juua. Homme me enam ilma prantsuse - eesti vestmikuta välja ei lähe.
Postitas Riina.

1. päev - London

2011-08-12T13:00:00.000-07:00

Kuna kasutasime jälle odavlennufirma easyJet teenuseid, siis tuli Prantsusmaale lennata väikese kaarega. See tähendas 22 tunnist ümberistumist Londonis, kus parasjagu käimas palju kõneainet pakkuvad tänavarahutused. Rahtuid me õnneks ei kohanud, kuid politseinikke oli tõesti iga tänava nurga peal. Mida pimedamaks linnas läks, seda rohkem nägime vilkuritega ringi sõitvaid igas suuruses politseisõidukeid. Teadlikult jäime oma liikumisega kesklinna piiresse. Veidi hirm oli ja seetõttu jätsime kõik asjad, raha ja dokumendid lennujaama pakihoidu võttes kaasa vaid pangakaardi, fotoka ja passi koopiad. Tegelikult olid hirmul suured silmad ning täitsa julgelt võis liikuda kell kaksteist öösel kesklinnas ka mööda kõrvalisi Soho tänavaid. Jõudsime linna Liverpool Streedile ajal, mil inimesed olid veel tööl ning seetõttu oli tänavatel näha vaid turiste. Ühe hetkega, kui kell sai viis, paiskus igast uksest tänavale mehi mustades ülikondades, lipsud ees, tossud jalas ja seljakohtid seljas ning naisi mustades kleidikestes. Need olid kontorirotid, kes täpselt kell viis asetasid lauale oma pastaka ning suundusid töökohale lähimasse pubisse oma esimest pinti jooma. Kuna suitsetamine on pubides ka Londonis keelatud, siis toimus see tööpäeva lõpu tähistamine tänaval. Mida me räägime siin avalikes kohtades alkoholi tarbimisest, vat seal oleks alles meie mupsikutel tööd ja raha. Päeva kasutasime aga sisukalt, tutvumaks Thamesi äärsete ajalooliste vaatamisväärsustega. Kuna kodus jäi nüüd pooleli vaatamisega Tudorite dünastiast väldatud mammutseriaal, siis käisime oma silmaga kaemas Toweri vanglat, kus kuningas Henri VIII ajal hukati massiliselt inimesi.
Postitas Riina.

O´Festival ERDF Savoie Grand Revard

2011-08-10T11:33:00.000-07:00

Hetkel veel kodus, pakime kohvreid. Laupäeva hommikul aga plaanis juba model event St Francois de Sales, kus samal ajal toimumas WOC -i pika raja kvalifikatsioon. Otsustasime selle võistluse kasuks, loobudes veteranide MM-ist Ungaris, kuna tahtsime teada millistelt maastikelt on sirgunud suur O-võlur Thierry Gueorgiou. Loomulikult elame kaasa ja peame pöialt eelkõige eesti koondisele. Kui vähegi võimalik, üritame teha päeva kaupa ka väikese ülevaate meie saavutustest ja vallutustest kuumalt Prantsusmaalt.
1. päev - London
2. päev - Bonjour France
3. päev - Chambery ja model event Saint-Francois-de-Sales
4. päev - pikk rada St-Francois-de Sales ja imekaunis Annecy
5. päev - pikk rada ja Lace do Bourget tuur

Postitas Riina

Mustla-Nõmme

2011-08-07T11:27:00.000-07:00

EOL Open Lillil

2011-08-01T11:25:00.000-07:00

Laupäeva hommikul, põgenedes uppuvast Tallinnast, võtsime suuna Karksi Nuia poole ja sealt edasi kümmekond kilomeetrit läti suunas Lillile. Tore on avastada veel eestimaal uusi kohti. Pean tunnistama, et Karksi lossimägedes turnisin esimest korda, rääkimata Lilli metsast. Tublid kaardijoonistajad, kes sellise dzungli seal Lillil paberile visandasid. Kiitus esimese päeva kaardi autorile ja rajameistrile. Kaart oli minu jaoks nii täpne, et naljaga õeldes tundus nagu kõik mahalangenud puudki olid kaardil, need millest kogu aeg tuli üle ronida. Vaatamata sellele, et põhitegevuseks metsas oli ronimine, ei mäletagi enam sellist head ja tõsist orienteerumist. Üks on aga kindel, et järgmine kord jooksen Lilli metsas siis kui puudel puuduvad lehed, nõgesed ja hiidsõnajald pole veel tärganud, sood on looduskatastroofi tagajärjel kuivanud ning kohalikud on läheneva karmi eestimaa talve tarvis puhastanud metsa mahalangenud risust. Õnneks on need vaid hetke emotsioonid ning ununevad kohe kui saab jälle seelikut kanda. Kahju, et kodus kappe koristades viskasin just ära vanad säärekaitsmed.
Teisel päeval 3,2 km starti väsitas ikka päris ära. Rada oli kas põlvini soos või üle pea sõnajalgades. Maastik sobis füüsiliselt ja vaimselt tugevatele. Kogu aeg oli vaja ennast kusagilt läbi suruda. Kordi lihtsam ja kiirem oli liikuda piki lagedaid soid, kui mööda mäekülgi kus risti rästi kõike mida metsas leidub. Omalt poolt olid aga korraldajad ürituse õnnestumiseks andnud 100%. Näiteks kas või välikohvik, kus pakuti piirialade parimat šaslõkki või välipesula, kus kraanist voolas 50 kraadine vesi. Lõbus ja tore seltskond lisaks omaltpoolt tegid sellest nädalavahetused toreda ürituse.
Postitas Riina.

Maiuspala

2011-07-29T10:38:00.000-07:00

Hea, et on veel rajameistreid, kes viitsivad vaeva näha ja heale maastikule ka väga hea raja teha. Pean silma viimast Tallinna neljapäevakut Voosel. Kiitus rajameistrile. Metsas valitseva suure niiskuse tõttu olid aga prillid kogu aeg udused ning nende puhastamine võttis omajagu aega.

Eelmise nädala Aegviidu neljapäevaku märksõnaks oli "otse". Igal võimalusel proovisin minna otse. Kuna see ei olnud mitte kõige kiirem variant, siis võistlustingimustes ei oleks seda teinud.
Postitas Urmas.

Retro - O

2011-07-10T10:19:00.000-07:00

Minna või mitte minna Randvere kaardile jooksma? See oli küsimus hommikust saadik. Kui aga noorim tütar tuli koju ja ütles, et teeks täna veidi sporti, oli otsus küps. Minna! Seda mis meid ees ootab oli teada. Tuli kasutada 20 aastat vanu o - võtteid - joosta suunaga mõne tee või sihi peale kinni ning lugeda samme. Raja ja kaardi osas ei kurda, rajameister oli tubli töö teinud. Kui hea rada välja jätta, siis meie pere naised ei olnud selles võlumetsas jooksmisest eriti vaimustuses. Hea et selle aasta tähtsamad üritused nagu pulm ja juubel läbi, ning nüüd ei pea nad enam sinikate ja kriimude pärast muretsema. Riinat vaadates tundub, nagu oleks just nõukaaja pimesoole opilt saabunud. Kui kaitsesid silmi, said oksa kõhtu ja vastupidi. Nii nad metsast välja tulid, ühel oks kõhus, ühel silmas.
Postitas Urmas.

Suur jalutuskäik

2011-07-01T12:23:00.000-07:00

Hea kaart, veel parem maastik. Oodata oli põnevat ja tehnilist o-rada. Rajameister aga arvas teisiti ning oli meisterdanud o-tehniliselt lihtsamavõitu raja. Ja et stardiraha ikka täie ette läheks, siis oli paar korralikku nõlva ka. Kuum ilm Pikasaare mägedes tegi oma töö ja alates 5-st punktist kujunes üritus suureks jalutuskäiguks punktist punkti. Väike suplus peale jooksu kohalikus Linajärves tegi tuju jälle heaks. Loodetavasti annab see suur kuumus varsti järele ning orienteerumine muutub jälle nauditavaks.
Postitas Urmas.

Salpa - Jukola 2011

2011-06-22T09:48:00.000-07:00

Alustama peaks vist sellest, et hankisin endale nädala alguses kusagilt kurgu viiruse. Kolmapäevane külmetamine vihma käes aitas ka veel kaasa ja neljapäeva hommikuks olin siruli. Kuna meie Jukola - tiim oli juba kahe liikme võrra kokku kuivanud ja Dan tegeles uute liikmete leidmisega, siis ei saanud ma enam teatada oma loobumisest. Seetõttu siirdusin apteeki ravimite järele. Jooksu ajal oli kogu aeg selline tunne nagu jookseks vati sees ning peale jooksu saunast tulles oli hääl täiesti läinud, mitte piuksugi ei tulnud üle huulte. Isegi ravim nimega Minttu ei aidanud. Jooks iseenesest oli selline 8-9 min. kilomeetrile. Kaotus tuli pikematel etappidel. Lühikesed etapid ja kp-de läbimine oli hea. Ainuke viga tuli siis, kui 14-st hakkasin viimasesse punkti jooksma. Õnneks märkasin viga ja suundusin tagasi ka eelviimasesse. 5 min. ajakaotust tuli ikkagi. Öösel võis meestel metsas päris lõbus olla, päevaseks orienteerumiseks oli maastik keskmisest lihtsam. Enne starti pakkusin välja, et kui tulen 1.10-ga on väga hea. Plaanitud 1.10-ne asemel läks 1.18.
Mõnus oli peale jooksu platsi peal finišinööri ääres klubikaaslastega vaadata võitjate finišit ja Marguse starti viimasesse vahetusse. Meelde tuli enda esimene Jukola 1993 a. Paimios. Jooksin OK Peko võistkonnas viimast vahetust, nägin ära P.Thoreseni (Halden SK) kuldse finiši ja siis startisin rajale. Oli samasugune ilus päikseline hommik.
Margus finišeerus seekord 344-na. Oma eelmise aasta 282 kohta me kaitsta ei suutnud aga seegi koht on üle keskmise hea. Loodan, et ka kaaslased jäid oma jooksuga rahule ja järgmisel aastal stardime jälle 100% oma klubiliikmetest koostatud võistkonnaga. Aitäh head klubikaaslased, tänu teile oli tore nädalavahetus.
Postitas Urmas.

Tallinna MV - teade

2011-06-17T08:50:00.000-07:00

...ehk teisisõnu - kuidas Koop kolmapäeva õhtul metsa tulnud inimesi mõnitas. Keda täpsemalt huvitab, siis Liina oma blogis andis täpse ülevaate toimunust. Olin arvestanud 4 km rajaga peale eriti rasket nädalavahetust. Rajameister aga polnud vist võistluste juhendit lugenud ja tegi rajad nii, nagu tema tahtis. Muidu oli täitsa lahe lageda orienteerumine, aga peale pressi saabus haamer ja kohe tulid ka mõned väiksemad vead. Priit ja Andres tegid järjekordselt hea jooksu ning kuna õnnejumalanna oli ka meie poolt siis tasuks teist aastat järjest pronksmedalid.
Postitas Urmas.

Balti MV Nidas

2011-05-23T10:16:00.000-07:00

Täpselt 10 aastat tagasi sai joostud samadel maastikel veteranide MM-l, nüüd siis Baltikad. Esimese päeva rada Juodkrantes oli pikkade lihtsate etappide ja suurte tõusudega. Valisin kohe algul sellise tempo, et jõuaksin 10 kilomeetrit lõpuni joosta. Hinge tõmmata polnud aega, kogu aeg oli vaja tirida. Sellest ei piisanud, tugevad leedukad tirisid ikka palju kiiremini. Riina siiski suutis leedulannasid edestada, jäädes alla vaid ühele lätlannale.Peale jooksu leidsime endas jõudu külastada poolsaare ühte vaatamisväärsust - liivakõrbe.Teise päeva rada Nidas pakkus oma kavalate lagendikega rohelise sees veidi põnevamat orienteerumist. Raja teine pool oli siiski lihtne ja väga kiire, kus sai oma vead ikkagi ära tehtud. Riinale ei piisanud ühest veast, vaid oli vaja teha ka teine, et kinkida ihaldatud medal leedulannale. Vaatamata sellele oli tore üritus, mille nimel tasus sõita maha 1400 kilomeetrit.
Tulemused.
Postitas Urmas.

Kaks lühirada ühel nädalal

2011-05-16T09:41:00.000-07:00

Samas kaks täiesti erinevat lühirada. Kolmapäeval Tallinna MV - Paukjärvel. Ilus ilm, hea maastik, kiire rada. Rada õnnestus läbida ilma vigadeta, kahju ainult, et jooksu kiirus on olematu. Ja kuna võistluse korraldas Orion, kordasin juba enne starti üle mõned tarkuseterad. Ära kontrolli KP numbreid, ära tee välja kui KP on vales kohas või tähis puudub. Kui eelviimane KP välja jätta, oli jooks 100% O - naudingut.
Laupäeval siis EMV Piigastes. Lubati võsa ja aeglast rada. Stardipositsioon oli hea, tagant enam tugevaid ei tulnud ja enne M50 mehi lootsin ikka metsast välja saada. Alustasin rahulikult. Esimesed kaks tulid ilusti, kolmandaga jooksin kõigepealt vale mäe otsa ja alles seejärel õige otsa. Huvitav, et sama tegid väga paljud. Järgmised kolm olid päevaku punktid. Seitsmendaga tuleb väike seisak. Vaatan vasakule, näen KP-d. Vaatan paremale, näen KP-d. Valin parempoolse. 7-8-9 saab nautida orienteerumist. See on see, mille pärast tasub sõita sadade kilomeetrite kaugusele. 10-11 on lihtne. 12-sse minnes näen nii valget kui ka rohelist küngast, aga mitte sihti. Punkt tuleb lihtsalt ja ongi läbi. Jään endaga rahule ja need keda tahtsin võita, neid võitsin. Siiski arvan, et kui vihma poleks sadanud, oleksin mõne minuti kiiremini saanud. Vigu tegid enamus konkurente 2 ja 8-nda punktiga. Päris palju oli metsas hääletajaid, näitasin viiele inimesele nende asukohta. Saaks kuidagi tõsta oma liikumiskiirust, võiks veidi kõrgemas mängus kaasa rääkida.
Kui kaardi kätte saan, panen välja.Postitas Urmas.

Selgise

2011-05-06T09:19:00.000-07:00

Selgisele sai mindud teadmisega, et ees ootab 3 päeva mõnusat võsajooksu. Rajameister arvas aga teisiti. Arvatavasti kartes jooksjate pahameelt, pakuti kogu aeg ringi teejooksu variante. Ja kuna selles metsas ringi on oluliselt kiirem, siis kasutasin isegi antud võimalusi. Peaks kunagi suvel, kui kõik on lehtes, minema ja vaatama selle võpsiku korralikult üle.
Postitas Urmas.

333

2011-04-28T10:12:00.001-07:00

....ehk teisisõnu Jüriööl kolmandat korda veteranide arvestuses kolmandaks. Stardiprotokolli vaadates arvas Riina, et sel aastal pole meil mingit lootust poodiumile pääseda. Aga oma rinnanubrit nähes, tuli mul usk tagasi. Liiga palju häid orienteerujaid on saanud 40 aastaseks ja seega tugevaid võistkondi päris palju. Siiski oskasid väga paljud Keila lihtsatel radadel eksida. Minulegi sai saatuslikuks kurikuulus kivi punkt. Proovisin seda kätte saada nii üksinda, kui ka Maretile lootes. Aega läks seal üsna üksjagu palju. Muidu suurepäraselt korraldatud ürituse puhul, siinjuures kiitus Harju Keki rahvale, häiris siiski paar asja. Pilkane pimedus võistluskeskuses. Kaardi trükk oleks võinud öise jooksu jaoks veidi heledam olla, häiris just haigla ja laululava piirkonnas. Sellegi poolest oleme järgmisel aastal rivis, ükskord tuleb ju see veteranide kalevipoeg koju tuua.
Postitas Urmas.

Valmistume Jüriööks

2011-04-21T09:43:00.000-07:00

Jooksusammu on nüüdseks harjutatud küll igas olekus - lumega, lumeta, vees, sambla peal ja asfaldil. Eile öösel andsime viimase lihvi pimedas ja osaliselt ikka veel lumises Järvi metsas. Ei saaks õelda, et lihtne oli. Suured nõlvad meelitasid hoopis teise nõlva peale, tekitades segadust selles pimeduses. Seetõttu ei suutnud ma normaalse ajaga üles leida metsa suurimat lohku.
Muidu oli täitsa vahva, soodest oli võimalik hüpeldes ja jänesehaake tehes lausa kuiva jalaga pääseda. Välja arvatud lohk 50-da punkti juures, mis üllatas lume all oleva järvekesega. Jalad põlvini märjad, liigutasin end jälle kiiremini ning võitsin tagasi eelnevalt kaotatud väärtuslikke minuteid. Kahjuks kuivasid jald liialt kiiresti ning nende minutitega jäi nagu oli. Hetkel on käsil Jüriöö kolmas ettevalmistus etapp - magamata öö ja pudel head Hispaania veini. Ülehomme siis kõik ööloomad rajale, seniks aga ilusat pühade algust kõigile!

Postitas Riina.

Ziemelu divdienas 2011

2011-04-04T10:27:00.000-07:00

Möödunud nädalavahetusel avasime uue hooaja lõunanaabrite Kapa klubi korraldatud traditsioonilise kahepäeva jooksuga, kus tublimatele riputati kaela kohaliku vapilooma angerja pildiga medalid. Olime lumeoludega küll juba kursis, aga esimesed 200 meetrit stardist esitasin endale korduvalt küsimuse miks? Nädalaga oli lumi muutunud pudruks ning tegi esimesel päeval eriti metsateedel ja sihtidel liikumise üliraskeks. Teisel päeval kaardi põhjapoolses otsas oli seevastu võimalik osa rada juba joosta sambliku peal. Lätlased ise ei mäletagi, millal neil viimati nii pikk talv oli. Kui nüüd juba see tüütavaks muutuv lumi välja arvata, siis o tehniliselt oli tegemist väga hea võistlusega. Tegemist maastikuga, kus kiired jalad alati ei aita, rõhku tuleb panna kaardi lugemisele. Otsustasime, et järgmise stardi teeme ilma lumeta. Kuni lume täieliku sulamiseni võib meid näha vaid Nõmme tänavatel jooksmas.

Lumeolud lätimaal

2011-03-28T11:29:00.000-07:00

Kuna eestimaal vist niipea kompassi ja kaardiga metsa ei saa, sõitsime nädalavahetusel kaema naabrite lumeolusid. Sest nagu vanasõna ütleb, oma silm on kuningas. Talvise hooaja kaks viimast Ziemas Magnetsit sobisid selleks ideaalselt. Lund on naabritel küll vähem, aga lume tegelikku paksust me teada ei saanudki. Oli sealgi viimastel öödel külm olnud ning lumekoorik seetõttu nii tugev, et jooksid nagu staadioni peal. Pühapäeval näitas kevadpäike juba tõsisemalt oma nägu ning hilisematel startijatel muutus lumikate nii pehmeks, et lagedate peal tuli ikka lumes sumbata. Kohati oli metsaalune aga täiesti puhas, ilma lumeta.Laupäeval toimus Mezaparksi kaardil jooks nimega VEF Pavasaris. Kõlab tõlkes nagu raadiotehase kevad. Tegemist siis väga hea reljeefikaardiga Riga äärelinnas.
Pühapäevase PA PARIEM formaat lubas raja läbida nii kahekaupa koos, kui ka üksinda. Teisisõnu oli tegmist paari jooksuga. Meie oma seltskonnast ei suutnud hommikul ühtegi paari moodustada, kuna võimeid hinnati väga erinevalt. Läbisime rajad individuaalselt. Kaardil on näha Urmase enda kokku mixitud rada.
Postitas Riina

SALAM ALEIKUM

2011-02-27T06:09:00.000-08:00

Salam - just nii algas meie vestlus kohalike araabia keelt kõnelevate marokolastega, millele vastati alati sõbralikult salam aleikum. Vaatamata rahtustele põhja Aafrikas, saime kolme päeva jooksul piisava ülevaate Maroko kultuurist ning võtsime osa Morocco 3 päeva orienteerimis jooksust. Kuna meie teele jäi ka selline tore riik nagu Hispaania, siis otsustasime enne ja pärast Aafrikat veidi puhata ning treenida lõuna Hispaanias Barbatel, orienteerujate paradiisis Los Canos De Mecas.Enam paremini ei saanudki reisi ajastus olla, sest jäime ilma karmist kümne päevasest pakasest eestimaal. Selle asemel nautisime kevadist õitsvat Hispaaniat, mis sarnanes 20-23 kraadise sooja ilusa eestimaa suvega.Andalucia Sun-O Camp Hispaanias
17. veebruar
Maandume Malagas, Pablo Ruiz Picasso lennuväljal. Ilm on soe aga väga tuuline. Võtame suuna Hispaania lõuna rannikule, Los Canos de Meca poole. Teel olles külastame kurikuulsat Marbella linna.Los Canos de Mecas ootab meid ookeani kaldal tõeline paradiis - ookeani kohin, linnulaul, lilled ja liblikad. Elama asume apartement hotellis Canos de Meca. Kõik eluks vajalik on selles ilusas ookeanivaatega kahetoalises korteris olemas. Samuti ootas meid valvelauas o - kaartide maxi-pack, mis koosneb 13 -st radadega orienteerumiskaardist, millest enamus asuvad hotellist 5 km raadiuses või hotelli lähiümbruses. Otsustame teha väiksese õhtuse treeningu kohe hotelli taga asuval kaardil. 6 - s punktis saabuv pimedus sunnib meid tagasi pöörduma. Ka sellega on treeninglaagri korraldajad Sun - O inimesed arvestanud ning tähistanud punktikohad lisaks helkurribaga. Kahjuks ei taibanud me lampe kaasa võtta, kuid õhtuti nägime lambikestega orienteerujaid majas liikumas ning metsa poole suundumas.
Samas laagerdas ka Itaalia ja Prantsusmaa koondis.
18. veebruar
Tuul on vaibunud ning tulemas on soe päikesepaisteline päev. Ärkame vara, kuna täna on plaanis pikk hommikune trenn, ekskursioon Gibraltarile ning õhtune kaugem trenn eksootilisel maastikul. Hommikusele kaardile jõudmiseks kulus 15 minutit sörkjooksu mäkke. Raske on, aga metsas saame hoo sisse. Kõrgeid nõlvu ei tule eriti võtta, see eest peab kaarti hoolikalt lugema. Kui ei oleks lõunamaa taimestikku, võiks arvata, et oleme Riga ümbruse parimatel maastikel. Kohati sarnanes mets ka Portugali veteranide MM-i finaali päeva maastikuga. Gibraltar asub pooleteist tunni sõidu kaugusel. Pargime auto Hispaania poolele ning läbime passikontrolli, et siseneda Suurbritaania territooriumile. Kõigepealt ületame risti Gibraltari lennuvälja maandumisraja, seejärel suundume vanalinna kohtuma ainsana euroopas vabas looduses elavate ahvidega. Pärdikud on lahedad, kõrvaltänavatel küll veidi agressiivsemad. Õhtune treening jääb jälle pimeduse saabudes pooleli, seekord küll meie õnneks. Liikumiskiirus sellel maastikul oli praktiliselt olematu. Lisaks vesisele ja kivisele metsaalusele oli tehtud raiet. Taimestik meenutas botaanikaaeda kauni vaatega ookeaniäärsel kaljul.Marocco - O tour 2011
19. veebruar
Vara hommikul sõidame Algecirase sadamasse, kus koguneb 80 orienteerumisfänni üle euroopa, et teha ühiselt kolmepäevane kultuuri - ja orienteerumisreis Marokosse. Peale tunniaajast laevasõitu maabume Aafrika pinnal. Päeva esimese poole veedame veel siiski Hispaaniale kuuluvas osas, Ceuta linnas. Peale tunni ajast giidiga bussiekskursiooni viiakse meid imelise vaatega mäe otsa. Selgub, et seal toimubki meie esimene võistlus. Seejärel võtavd kõik pakiruumist oma ratastega lennuki kohvrid, suunduvad bussi kõrvale riietuma ning edasi läheb nagu tavalisel võistlusel. Metsa lastakse meid ühisstardist, lisaks hajutus ja kaardivahetus. Arvestust peetakse kõigil kolmel päeval vaatamata vanusele naiste ja meeste arvestuses eraldi kahes klassis - Super Marocco ja Marocco. Super Marocco - tegijatele ning Marocco - neile kes tunnevad orienteerumisest rõõmu. Radade erinevus seisnes vaid ringide arvus. Super Marocco pidi jooksma alati ühe ringi rohkem. Pilte korraldajate pildialbumist.
Peale jooksu viiakse meid sööma ning rõõmsas tujus ületame Maroko piiri. Meel läheb kohe kurvaks kui näed seda elu seal araablaste ja berberite maal. Sõit Chaoueni kestab paar tundi. Enne pimeduse saabumist tehakse väike peatus mägedes, kus kohalikus teeäärses restoranis pakutakse rahvusliku jooki - kuuma ja magusat mindi teed. Et bussisõit lõbusam oleks, õpetatakse meile olulisemaid araabiakeelseid sõnu ja väljendeid. Näiteks kui tahad jutukast araablasest lahti saada, siis ütle talle lihtsalt safi. Igaks juhuks me seda sõna ei kasutanud, andsime ikka kätega viisakalt märku, et ma ei soovi midagi ja head aega.20. veebruar
Organiseeritud korras viiakse meid hanerivis läbi Chaoueni vanalinna üles mäe otsa, kus asub teise o- jooksu start. Täna toimub omapärane individuaalstart. Võistlejad rivistatakse üles ja iga minuti tagant lastakas üks Super Marocco ja üks Marocco korraga metsa. Stardi aeg kirjutatakse kontrollkaardile, komposteerimine käib nööri otsas rippuva kompostriga. Korjasin metsas kõvasti tänusid kui ulatasin konkurentidele kompostri otse kätte, sest kõvasti rohkem kulus aega, kui pidid iga kord selle nööri otsas kõikuva uuniku algul kinni püüdma. Kogu jooks toimus linnalähedal parkmetsas ja avatud aladel, finsisse tuli orienteeruda läbi siniseks värvitud vanalinna. Punkte võtta ei tulnud, aga pikal tulekul sai ära eksitud korralikult. Kahe päeva tulemused. Finiš asus kohe hotelli lähedal. Ei mingit kottide tassimist, saad kohe pessu ja õlled. Meie hotell oli üks kahest kohast linnas, kus üldse müüdi alkohoolseid jooke. Esimesel õhtul seisid baariletil vaid 0%-ga joogid, õlu toodi kusagilt küsimise peale. Teisel õhtul oli baarilett palju rikkalikum, välja oli pandud ka kangem kraam. Ja mida me näeme, istuvad baaris araablased ja joovad õlut. Mingit probleemi ei olnud ka euroga maksmisel. Kas põhjus selles, et just täna algasid üle Maroko rahutused. Peale lõunat kogunesid ka meie hotelli lähedale keskväljakule sadakond noort marokolast, kes nõudsid käsi vehkides vabadust ja demokraatiat. Vaatamata sellele toimub linnaekskursioon ajaloolises siniseks värvitud majadega linnas, kus valdavalt puudub elekter ja vesi. Elekrit ja vett saab endale lubada seal vaid väga rikas. Pesemine toimub kord nädalas linna ühissaunas. Pesu pestakse pesumajas või linna servas asuva mägijõe ääres. Sama jõe ääres käivad ka naised hommikul vara end värskendamas. Ostame suveniire, sööme kus-kussi ja joome head mindi teed. Nagu eelmiselgi õhtul, lõpetame päeva jälle rikkaliku ühise söömaajaga hotelli restoranis. Pilte korraldajate pildialbumist.
21. veebruar
Hommikul toimub Chaoueni linnasprint. Võtan eelmise päeva vigasest finisisse jooksust õppust, ning läbin raja rahulikult kaarti lugedes veatult. Sprindi tulemused. Juhin tähelepanu, et kaardile on pastakaga kirjutatud araabia keeles kaardi nimi Chaouen Medina.Päris lõbus oli joosta ärkava linna vahel. Kohalikud mehed olid väga sõbralikud ning muudkui tahtsid juhatada ja nõu anda kuhu peab minema. Peale jooksu teeme selles ajaloolises araabia linnas viimase tiiru ning võtame suuna tagasi euroopa poole. Kahjuks asendatakse rahutuste tõttu meie turvalisuse pärast Tetouani linnaekskursioon lõunasöögi ja rahvuslike etteastetega Tetouani rahvusrestoranis. Pilte korraldajate pildialbumist. Õhtul jõuame tagasi jälle oma Hispaania koju Canos De Mecasse.
Andalucia Sun-O Camp Hispaanias jätkub
22. veebruar
Taevas on pilvitu ja temperatuur näitab vaid tõusvat trendi. Hommikuse treeningu teeme Barbate külje all asuval kaardil. Täna näeb juba iga veidi aja tagant metsas orienteerujaid, kuna enamus Maroko tuurist osavõtjaid tuli samuti siia, et teha trenni paari päeva pärast algavaks Andalusia o- week -ks.Kuna meie mõistes on saabunud tõeline suvi, siis otsustasime õhtuse trenni ära jätta ja veidi puhata ja mängida. Ehk siis päike, õlu ja õhtul ekskursioon euroopa vanimas linnas Gadiz-is.
23. veebruar
Hommikune pikk treening Los Canos De Mecas. Juba jõuame kiiremini joosta, punktid tulevad lihtsamini kätte, sest stiimuliks on päike ning külm San Migueli õlu, mille 0,44 ml purgi 12 pac -i eest tuli välja käia vaid 5.95 euri. Õhtuse linnasprindi treeningu ühendame jalutuskäigu ja õhtusöögiga Vier de La Fronteras.24. veebruar
Kaarditreening Si jaamade ja tähistega ilma teedeta kaardil. Kohtume seal esimeste eesti orienteerujate Liisi ja Petsiga, kes on sinna oma soome klubiga treeninglaagrisse tulnud. Täna oli metsas juba väga tihe liiklus. Ka Canos De Mecas oli juba nii palju orienteerujaid, et basseini äärde oli raske kohta leida. Enamuses päevitajad põhjamaade noored orienteerujad. Õhtune treening Barbatel. Mina enam enam ei jaksa, loobun ja otsustan otsida meile sellel ajal hea hispaaniapärase söögikoha Barbatel. Margus läbib lõpetuseks terve raja, Urmas ainult reljeefipesad. Kaart oli tõsine olnud. Pole hullu, see jääb mulle järgmiseks korraks.
Kohtumiseni Los Canos De Meca!
Õhtul tähistame Vabariigi aastapäeva, avame seekord kalli veini, mis maksis veidi üle kahe euro.
25. veebruar
Hommikupimeduses alustame sõitu Malagasse, hinges nukrus. Mitte selle pärast, et Eestis ootab meid jälle lumi ja külm. Harjub ju eestlane kiiresti. Vaid selle pärast, et puhkus nii ruttu läbi sai. Oleks tahtnud veel mõneks ajaks sinna jääda. Osad kaardid ja harjutusedki jäid käimata. Kuna kasutasime seekord odavlennufirma Easyjet teenuseid, siis saime boonuseks õhtu Londonis.
Pilte meie pildialbumist.
Postitas Riina

Hello Africa!

2011-02-15T12:46:00.001-08:00

Homme asume teele noolega näidatud suunas.

Sise-O Kristiine kaubanduskeskuses

2011-01-30T09:09:00.000-08:00

Tühistati 45-st startinust naisest 30 ja 70-st startinust mehest 46, ehk 66% võistlejatest ei saanud tulemust. Kui see oli massiline tahtlik võistlusreeglite rikkumine, siis on alust arvata, et selline asi on toimunud kogu aeg. Nüüd siis lihtsalt toimus näidispoomine. Teine variant on see, et võistlejad ei saanud igal pool rajameistrist aru. Kiirused on suured, adrenaliin on üleval, silme ees must, kõrvus kohiseb, numbrid kaardil liiga väikesed, valgus teisel korrusel halb.
Tõelised "lambad" olid aga need, kes esimesest ringist õppust ei võtnud ja teisel ringil valesti jooksid. Neid oli lausa 41 jooksjat.
Eelnevatel sise-O kaartidel tundus, et on igasugused ühesuunalised osad ja nooledki paremini välja joonistatud ning ühesuunalise lõigu algust on ikka tähistatud laia punase joonega. Seekord vaid must peenike triip imetillukese punase noolega. Seekord tundus, et on natukene pahatahtlik rajameister. Et äkki ei pane kahte vastastikku suunaga asetsevat noolt tähele ja küll ma siis teid karistan.
Kõige sarkastilisemalt kõlas aga peale esimest jooksu peakorraldaja J.T. suust, et 21 klassi võistlejaid jõudsime ju hoiatada, et kohtunikud panevad numbrid kirja ja siis läheb tühistamiseks.
Aeg on vist nii kaugel, et tuleks ka sise-O jaoks kindlad ühesed reeglid ja tingmärgid kirja panna, et võistlejatel oleks iga kord asjast ühene arusaam. Kujutate ette, et lähete tavalisele o- jooksule ja mõnikord on kõrgusjoon pruun ja mõnikord sinine.

Sise - O Tallinna Reaalkoolis

2011-01-11T12:07:00.000-08:00

Üle-eelmisel aastal samas peetud sise - o üritus oli nii raske katsumus, et päris kaua mõtlesime, kas ikka minna. Eelmisel õhtul sai vanade kaartide põhjal läbi võetud kõik trepid ning keerulised liikumisteed. Olime kõigeks valmistunud, aga rajameister üllatas eeljooksudes hoopis kiire ja lihtsa rajaga. Tegelikult oli see peale kurnavat ja tüütavat haigusperioodi esimeseks sportlikuks harjutuseks piisav.

Kahjuks ei saa ma siia kunagi finaali kaarte panna!
Postitas Riina.

Sise - o Pae Gümnaasiumis

2010-12-12T09:15:00.000-08:00

250 km

2010-11-22T11:33:00.000-08:00

Just täpselt nii palju on Tallinnast selle Saulkrasti külje all asuvale Badciemsi kaardile, kus pühapäeval sai tehtud võib olla selle sügise viimane Läti treening. Tegelikult oli meil plaanis minna Lätti eeloleval nädalavahetusel kaheks päevaks, aga Norrakate ilmaennustus ehmatas 14 kraadise pakase ning lumega. Tundub, et tegime õige otsuse. Tasuks saime mõnusa ilma ja hea treeningu. Maastik kiire, kuid samas nõudlik. Reljeef ja lagendikud tuli ikka kõik ilusasti ära lugeda. Nagu enamustel Riga ümbruse maastikel, on ka sellel kaardil endise N armee laskepolügon. Igas teises metsatukas asus mõni väike sõjaväeosa. Õnneks on nad nüüd igaveseks läinud ja ilusaimad metsad jälle orienteerujate käes.
Postitas urmas.

Sise-o Tallinna spordihallis

2010-11-15T10:38:00.000-08:00

Esimest ringi ei tahakski kohe kommenteerida, aga mis siis ikka. Peale seda, kui olin läbi häda ja viletsuse teise punkti kätte saanud ning tükk aega seisnud lootusetus olukorras leidmata teed kolmandasse punkti, valisin otsetee finišisse. Tribüünilt pealtvaatajatele avanes kummaline vaatepilt - mõned üksikud jooksevad, grupiviisiliselt seistakse ja uuritakse kaarti, arutletakse omavahel, küsitakse nõu rajameistrilt, mõni astub kilelintidest üle, äärmistel treppidel joostakse nii üles kui alla, liigutakse samm edasi, samm tagasi, laiutatakse käsi ning seistakse lihtsalt pikka aega ühe koha peal. Valitses üleüldine kaos. Üks tütarlaps läks peale ebaõnnestunud esimest ringi kohe sauna ja saunatas nii kaua, et ei kuulnudki kui esimene jooks tühistati ja kõigile anti teise jooksuga uus võimalus lunastada pääs finaali.
Postitas Riina.

Päikest otsimas

2010-11-08T10:37:00.000-08:00

Kuna ilmataat lubas nädalavahetuseks veel Lätimaale ilusat päikesepaistelist suveilma, otsustasimegi teha ühe mõnusa sportliku puhkuse enne lähenevat talve. Lisasime kahele ziemas magnetsi päevakule kaks tundi eestlaste hulgas väga populaarses Livu veepargis ning õhtusöögi lätlaste rahvusrestoranis "Melnais Kakis". Laupäeval testisime oma füüsilist vormi ja orienteerumisoskusi Bumbukalnsi kaardil, mis kuulub vaieldamatult Riga ümbruse parimate kaartide hulka. Päikesepaisteline soe ilm meelitas kohale rohkearvulise osavõtjaskonna. Hea oli joosta 6-ndal novembril ainult jooksuriiete väel. Veel parem oli aga pärast 9 kilomeetri pikkust rada veekeskuse saunas ja mullivannis mõnuleda ning kollase kummipaadiga 220 meetri pikkusest torust all kihutada. Ja nüüd arva ära mäng, kes kiljus torust alla sõites kõige kõvema häälega? Pühapäevane Malezersi kaart oli sama, kus korraldasime 2009a. Eesti MV teates. Postitas Urmas.

Ziemas Magnetsite hooaeg avatud!

2010-10-26T10:23:00.000-07:00

Laupäeva hommikul otsustasime põgeneda talvisest Tallinnast ja võtsime suuna Riga poole. Haruteel olid tee olud sellised, et tekkis tahtmine koju tagasi pöörata. Peale Märjamaa teeristi sai talv äkki otsa ja Pärnus paistis juba päike. Lätimaa tervitas meid sooja, vihmase ja sombus ilmaga. Laupäevane jooks toimus Riekstukalnsis. Igati tegija suusakeskus 20 minuti autosõidu kaugusel Riga kesklinnast. O- tehniliselt väga hea kaart. Vihma sadas korralikult ning pool rada tuli läbida vett täis imbunud riietuses. Kuna plaanisime õhtul väikest jalutuskäiku Riga vanalinnas, valisime ööbimiskohaks oma põhilise peatuspaiga Jakob Lenzi. Rõõm oli tõdeda, et on olemas siiski kohti kus hinnad lähevad odavamaks ning teenindus on sealjuures ikka sama hea.
Teise päeva Tumšupe o-kaart asus Riga-Pihkva kivitee ääres. Tõeline maiuspala kiirjooksu gurmaanidele. Võistluspaika jõudmiseks tuli läbida paari kilomeetri pikkune metsatee, mis sarnanes kohati pigem mudaväljaga. Õnneks läbisime seda kohustuslikku ralli etappi esimeste seas. Niigi hoidsime hinge kinni, et kuidas meie väike must bumer kõhuni mudas selle katsumusega toime tuleb. Kui enne jooksu teadsid vaid kohalikud paremat ja lühemat tee varianti läbi eravalduse, siis nüüd teame meie ka seda. Vastasel juhul oleksime pidanud auto võistluspaika jätma ning jalgsi Lätist koju tulema. Vaatamata vihmale ja mudale sai talvine hooaeg vääriliselt avatud.

Postitas Riina

Lietuvos Taure 2010

2010-10-20T10:42:00.000-07:00

Selle aasta taure peeti Siauliai lähedal, meile juba 2005 a. baltikatest tuttaval maastikul. Samas peeti ka 2004 a. Takas. Leedukatel on need kaardid risti ja põiki läbi orienteerutud ja rogainitud. Rajameister tundus ka soosivat kiirjooksjaid, sest rajad olid tehniliselt lihtsad ent füüsiliselt rasked. Teisel päeval lühirajal pakuti meile huvitavat formaati, kui raja lõpus veel üllatati 1:2000- le kaardi mõõdus sprindiga.

1. päev lühendatud tavarada2. päev lühirada2. päev lühiraja sprindi osa

Ei saa me läbi Lätita

2010-10-14T10:02:00.000-07:00

Otsustasime tööst veidi puhata ning nautida päikselist nädalavahetust läti metsades. Kuna valida oli päris mitme o- jooksu vahel, valisime kaks lähimat, aga mitte parimat. Võistlused iseenesest olid vahvad, kuna tegemist oli nelja o -suurriigi - Eesti, Läti,Leedu ja Rootsi ühisprojektiga. Laudona kaart Madona lähedal pakkus väga head maastikku, kuid kehvapoolset joonist. Vigu tuli palju ja kõrged ootused jäid seekord tahaplaanile. Joonistatud oli mitte maastikku tervikuna vaid üksikuid objekte. Meie oludes ikka 5 meetri joon ei sobi. Palsmanega oli lugu vastupidi, joonis hea, aga laukasoodes ujumine oktoobri teisel nädalal tundus maratoni formaadi jaoks liig. Plaanitud puhkuse osa veetsime Smiltene Park Hotellis Bruzis. Õhtune jalutuskäik imekaunis pargis, hea teenindus ja loomulikult vapustav läti köök oli tõesti meeli kosutav.
Postitas Riina

Tautas Rogain 2010

2010-09-29T10:02:00.000-07:00

Algselt planeeritud Suunto Gamesi otsustasime asendada Lätlaste Tautas Rogainiga. Formaat 4h tundus meile hästi sobivat. Hommikul kell neli äratus ja Riia poole teele. Tee peal panime mängureeglid paika, et vette ei lähe ja väga kallite punktide järgi mingisse hirmsasse kloaaki ronima ei hakka. Raja planeerimise aeg kulus meil riietumisele ja kottide pakkimisele. Enne starti jõudsime siiski põgusa pilgu kaardile visata. Otsustasime valida kaardi alumise poole, et võimalikult vähe läbida aerofoto alasid. Et enne 65-ndat punkti on ees jõgi, seda me teadsime aga 5 meetrine kraav enne seda tuli üllatusena. Pärast pikki meelitusi, keelitusi ja ähvardusi sain Riina ka sealt üle ja teekond võis jätkuda. Punkt 65 aerofoto alal oli iseenesest hea - tipp suure mäe otsas. Nii kaugele kui silm ulatus olid ainult orvandid, lohud ja mäed. Kasutasime loogikat ja ronisime kõige kõrgema mäe otsa, tipp on ju ikka tipus. Ja nii oligi. Edasi oli ainult puhas rõõm orienteerumisest, kuni 55-nda punktini, kui ramm sai otsa. 76-da võtsime jalutades ja 44-ndat ei viitsinud enam võtma minna. Kõige suurem üllatus ootas meid aerofoto ja o-kaardi vahel oleva 5 meetrise ületamatu kraavi näol, mis kaardipildis polnud sellisena tuvastatav. Selle koha pealt loobusime ja kuna väljas oli 25 kraadi sooja, jalutasime ringiga võistluskeskusesse. Jäime üle poole tunni finisisse hiljaks ning seega kaotasime kõik oma 85 kogutud punkti. Sellegipoolest jäime üritusega väga rahule - mõnus kaart, hea korraldus, viimase peal ilm - mida sa hing oskad veel tahta! Auseklise klubi poolt kutse kõigile Eesti orienteerujatele varsti algavatele Ziemas Magnetsitele ehk tõlkes talvistele Magnetsi päevakutele, mis toimuvad igal laupäeval ja pühapäeval Riga ümbruse parimatel maastikel. P.S. eile lõpetasin puugi antibiootikumi kuuri ja täna nagu saatuse iroonia, leidsin käe pealt uue puugi! Tegemist vist seekord naaberriigist pärit puuksiga. Nelja nädala pärast jälle verd andma!
Postitas Urmas.

Borrelioos!

2010-09-07T10:16:00.000-07:00

No nii! Asi on siis nii kaugel, et pean ka hakkama krõbistama neid tablette, mis on sel aastal väga populaarsed nii eesti kui ka läti orienteerujate hulgas. Loodan, et vastus küsimusele miks ma viimased paar aastat ei jaksa joosta, asub selles lillakas valges karbis. Kuna enesetunne lubab sellist väikest seasörki lasta, siis Tarmaku esmaspäeva õhtune loomaaia sprint Veskimetsas oli selleks just sobiv. Tempo oli selline, et jõudis ka loomi, linde imetleda.

Postitas Urmas

EMV paduvihmas

2010-09-02T08:25:00.000-07:00

Juba nädal saab mööda Peipsi lähedal Selgise metsas peetud Eesti tavaraja meisterivõistlustest. Sinikad ja kriimud ei taha kuidagi taanduda. Nüüd on küll tore, et seeliku hooaeg läbi sai. Üle pika aja tuli jälle loodusjõududega rinda pista. Ega metsas see vihm ei häirinudki, pani kiiremini liikuma ja tulemuski seetõttu korralik. Kaardil on D45 rada ja selle pronksikarva läbimine. Omaette oskust nõudis pärast märgade riiete kuivade vastu vahetamine. Kahju oli kõikidest neist orienteerujatest kes ootasid oma väljateenitud medaleid paduvihma trotsides. Korraldajad olid mõistlikud ja demonstreerisid omalt poolt maailma kiiremat autasustamis tseremooniat. Peale võistlust oli esimene käik Palamusele "Lible juurde". Õnn, et leti all leidus pudel jäägermeistrit. Hommikuks oli ilmataat oma meelt muutnud ning teatevõistlus peeti juba ilusa päikesepaistlise ilmaga. Tagasisõiduks Tallinnasse valis meie navi välja huvitava marsruudi ainult mööda külavahe teid. Tõsi see oli, et vahepeal sõisime lausa metsarajal.
Tavaraja ja teate tulemused.

Postitas Riina

Sportlik nädalalõpp

2010-08-25T08:53:00.000-07:00

Palju kõneainet tekitanud Eesti meistrivõistlused o- sprindis oli nagu ikka üks emotsioone täis tore sportlik kogupäeva üritus. Kuigi korrektse raja läbimise eest anti mulle usinuse hõbemedal, ei olnud see jooks jälle see, mida tahtnuks. Mulle pole seda sprindi närvi ja kiiret reageerimist vist geenidega kaasa antud. Urmas arvas, et isegi kui rada oleks olnud nööriga punktist punkti tähistatud, poleks ta võitja aega näinud. Vot sellised mehed on need 45 ja 50 mehed. Kuna jalg sai juba soojaks joostud otsustasime ülejäänud kaks vaba päeva ka orienteerumisele pühendada. Ajasime buumeri kurjaks ja kihutasime Lätti Apesse, kus toimumas kohalik piiriäärse ala karikavõistlus Malienas Kauss. Au ja kiitus peakorraldajale Vilnis Velkerisele, kes on "mees nagu orkester". Ise tegi kaardi, ise pani punktid maha, ise võttis aega, oli spiiker ja jagas ka samaaegselt auhinnad kätte. Suurepärane võistlus heal maastikul, kus kolme parema hulka tulekuks tuli tublisti vaeva näha. Osavõtjaid palju ja konkurents tihe. Eriti põnev oli teise päeva viitstart stardist 70 meetrise tõusuga mäkke, millele järgnes kilomeeter jooksmist liivasel metsa sihil. Tubli soorituse eest esimesel päeval pidin nüüd startima 45 sekundit võitjast tagapool, kusjuures kolmas tuli järgi 30 sekundiga ja neljas minutiga. Stardi tõus tegi oma töö ning kogu ülejäänud raja läbisime kolmekesi sõbralikult koos. Finisi sirgel, kui läks poodiumi kohtade jagamiseks, sai küll hetkeks meie sõprus läbi. Loomulikult võitsid kiiremad jalad, mis kahjuks seekord lätlannal. Tänu kuuenda seeria kiirele si pulgale õnnestus mul fotofinisist välja rabeleda ühe sekundilise võiduga kolmanda koha ees. Aga siis kui enamuse jaoks oli võistlus lõppenud ning metsa minemata veel 45 mehed, otsustas lätlaste ilmataat, et nii kõvad mehed ilma paduvihmata ei jookse. Ja kui mehed metsast väljas, meelitas peakorraldaja autasustamise ajaks koguni kuuma suvepäikese kohale. Eestlastel oli seekord pjedestalile asja lausa kaheksal korral. Tubli töö selle väikese seltskonnaga.
Läti kaardid on M45 radadega. Tulemusi on võimalik näha siin.

Postitas Riina

Tallinna MV tavarajal 15.08.2010

2010-08-15T09:26:00.000-07:00

Täna peeti Järvamaal Mustla Nõmmel äikeses ja päikeses kolme omavalitsuse Tallinna, Järva - ja Raplamaa orienteerumise tavaraja meistrivõistlused. Rajameister suutis pakkuda huvitavat ja tehnilist rada. Taanduv vihm oli heaks värskenduseks. Pärast Serbia ürgmetsas turnimist oli päris mõnus väikeste küngaste vahel siblida. Medalite jagamise ajaks tuli päike uuesti pilvetagant välja ning tegi tuju topelt rõõmsaks. Tänud Joka klubile toreda sportliku pühapäeva eest.
Tulemused.

Postitas Riina

Balkanituur 13.07-01.08.2010 vol3 õllesõpradele

2010-08-15T08:31:00.000-07:00

Pika ja sündmusterohke reisi vältel jätkus ka aega degusteerida kohalikke õllesid. Juba pikka aega on saanud traditsiooniks, et iga uue õllesordiga tuleb minu kodusesse õllekannude ja - klaaside kollektsiooni juurde uus eksponaat. Kui tavaliselt tuleb selle suveniiri eest välja käia mingi väike sümboolne rahasumma, siis seekord tulid need kõik kingitusena, välja arvatud Serbiast. Tagasihoidlik õllekannude ja- klaaside kollektsioon suurenes selle reisiga kokku 14 kannu ja klaasi võrra mis tähendab, et nüüdseks on neid kokku 76 tükki 21 erinevast Euroopa riigist ning Türgist ja Filipiinidelt. Et kannule või klaasile väärtust lisada, siis peab see olema tingimata see kann või klaas, millest ise esimest korda kesvamärjukest on proovitud. Kõik, peale Filipiinidelt kingituseks toodud kannu, vastavad sellele kriteeriumile. Tegelikult on õllesorte mida proovitud kordi rohkem kui kogutud kanne ja klaase. Tõsi on see, et koju riiuli peale pääsevad vaid lemmikud. Selle reisi vaieldamatuks lemmikuks oli Horvaatia Karlovacko.Postitas Urmas

Balkanituur 13.07-1.08.2010 vol2 Makedoonia-Albaania-Montenegro-Bosnia ja Hertsegovina

2010-08-09T10:29:00.000-07:00

25. juuli, asume peale Serbia võistlust täitma plaanitud turismiprogrammi ehk siis plaanime külastada veel kolme UNESCO maailmapärandit ja vaadata lihtsalt kuidas inimesed elavad meist 3000 kilomeetri kaugusel. Kuuetunnise sõidu järel olime end juba sisse seadnud Makedoonia pealinnas Skopjes, ühes kesklinna lähedases väikeses hostelis. Kümne minutilise jalutuskäigu järel jõuame südalinna, mida iseloomustavad hubased tänavakohvikud, vanad autod ning vahvad vasest kujud. Peatänaval kohtume maailma kuulsaima albaanlannaga, Skopjes sündinus ema Teresaga. Kahjuks seisab ka tema nüüd oma maja ees vaske valatuna. Enne pimeda tulekut jõuame käia ära kindluses ning vanalinnas, mis annab mõista kunagisest Osmani impeeriumist-türgi saunad, mošeed, minaretid. Järgmisel hommikul alustame teekonda oma reisi kõige kaugemasse paika Ohridi. Pilves ilm soosib küll autosõitu, kuid mitte plaanitud rannamõnusid ühe maailma vanima järve ääres. Ohridi linn koos paarituhande meetri kõrguste mägede vahele surutud järvega kuulub UNESCO maailmapärandi hulka alates 1980-st aastast. Ohridi vanalinn, mis asub neli miljonit aastat tagasi tekkinud järve kaldal on tõesti lummav oma vaadetega. Vihma trotsides käime ära Püha Kaneo Johannese kirikus. Kaunis vanalinn ise oma kitsaste tänavate ja käikudega oleks linnaorienteerumiseks tõsine väljakutse. Ohridi, mis 990-1015 aastani oli Bulgaaria pealinn, jääb meenutama külalislahkus ja sõbralikud inimesed. 27. juuli hommik, tõuseme vara ja võtame suuna nüüd juba läände. Tänase päevaga on plaanis läbida meile tuntud nimega riik Albaania ehk Republika e Shoiperise ning jõuda õhtuks Aadria mere rannikule Montenegrosse. Kilomeetreid tuleb läbida küll vähe, aga aega kulub palju. Ikka selle pärast, et albaanalsed on oma ainsama tee läbi riigi ehitanud mäeharjale, kus autoaknast avaneb 360 kraadi miljonivaade. Siinkohal tundsin puudust profikaamerast. Kui vahepeal tundus, et enam kõrgemale ei anna minna, siis nii see oligi. Mägisest maastikust tingituna on see üks euroopa vaesemaid rahvaid kogu ajaloo vältel elanud suhtelises isolatsioonis. Albaania populaarsemaks vaatamisväärsuseks peale kauni looduse on vaenlase kaitseks ehitatud dzotid. Kogu piiriäärsed alad on nendega kaetud. Kustumatu elamuse jättis aga Albaania pealinn Tirana oma metsiku liiklusega, kus ei kehtinud roheline foorituli, ühesuunalist liiklust tähistvad märgid jne. Igaüks sõitis nii nagu soovis, sinna kuhu vaja. Ainuke asi millega liiklust reguleeriti oli signaal. Jalakäijal on tänava ületus aga päris tõsine ettevõtmine. Tirana nähtud, jäime ise ellu ja auto terveks. Pärast ebamääraste viitade järgi linnast välja ekslemist jõuame nüüd hoopis teistsuguse kvaliteediga maanteele. Kui seda üldse meie mõttes maanteeks saab nimetada. Kui enne Montenegro piiri juba kruusatee peal sead kahekaupa vastu jalutavad, tekib hetkeks kahtlus, kas oleme ikka õigel teel. Kõik oli õige ning päikeseloojangks jõuamegi Montenegrosse, Aadria mere paradiisi Budvasse. Seame end kaheks järgnevaks ööks sisse kämpingusse, mis asub vaid paarsada meetrit imekaunist rannast. Ilm soosib jälle meid ja järgmise päeva veedame kahes erinevas rannas - Becici ja Sveti Stefan. Kogu see ranniku piirkond on kaetud luksulike randadega, mis üldjuhul kõik tasulised. Näiteks päevavarju koos kahe lamamistooliga saab kätte 10 euri eest päevas, kui sa just mõne kalli hotelli klient ei ole. Hotelli klientidel oli see vidin juba hinna sees. Õhtune jalutuskäik mööda rannapromenaadi ning mõnus õhtusöök Budva rannarestoranis panevad selleks korraks rannapuhkusele punkti. Järgmisel hommikul sõidame Kotori, et minna meeletus kuumuses 1500 trepiastet üles St Johni kindlusesse. Veidi vähem kui tunniga jõuame mäe otsa, kus naudime imelist vaadet Kotori lahele ning UNESCO pärandis olevale Kotori Stari Gradile. Alla jõudes leevendab kuumust vaid jääkülm õlu. Jätame hüvasti riigiga, mida ainsana Balkanil ei suutnud vallutada võimas Osmanite impeerium, millele Veneetsiast pärit vallutajad panid Lovceni ranniku mägede männimetsade järgi nimeks Montenegro, mis tõlkes tähendab must mägi. Enne kui suundume koju oma Mustamäe poole, on jäänud veel üks UNESCO pärl - Dubrovnik. Nii veedamegi pärstlõuna 1940 meetri pikkuse linnamüüriga kindluslinnas, mis Horvaatia iseseisvussõjas sai päris kõvasti kannatada, kuid hiljem taastati. Üle pika aja tunneme, et kõik maksab jälle nii palju. Olime juba odava eluga ära harjunud. See muljeid täis päev lõppeb päikeseloojanguga piki Aadria mere rannikut sõites. Ööseks ületame Bosnia ja Hertsegovina piiri ning ööbime luksuslikus motellis Mostari lähedal. 30. juuli, koju jõudmiseks on kolm päeva. Enne koju sõitu teeme väikese ekskursiooni olümpialinnas Sarajevos. Ajaloolise tähtsusega linnas, millest sai alguse Esimene maailmasõda. Vanalinna jõudes tekib täielik deja vu, selline tunne nagu oleks sattunud Istanbuli. Selles maalilise loodusega ja kireva ajalooga liitriigis on seda kunagist Türgi ülemvõimu vast kõige rohkemgi tunda. Selleks korraks saabki meie reis läbi, jääb veel kaks ja pool päeva koduteed nii päikeses kui äikesevihmas.

Postitas: Riina
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM

Balkanituur 13.07-1.08.2010 vol1 Horvaatia - Serbia

2010-08-08T04:04:00.000-07:00

13. juulil võtsime ette 7500 kilomeetri pikkuse kolmenädalase autoreisi mööda kunagisi Jugoslaavia riike, mis nüüdseks on pea täielikult lagunenud omaette seisvateks riikideks. Esimeseks sihtpunktiks on Horvaatia ja küla nimega Gerovo, mis asub Sloveenia piiri lähedal mägedes. Tallinn- Warsawa- Brno - Gerovo läbimiseks kulus kolm sõidupäeva. Kuna peale Warsawat kasutasime ainult argressiivse liiklusega kiirteid, jäi meil aega teha ujumispeatus Tšehhis ja Sloveenias. Kuna autol puudus ka konditsioneer, siis tegelik vajadus veekogu järgi selles põrgukuumuses oli 24 h. Boonuseks vigadeta sõidu eest saime kauni õhtuse linnaekskursiooni Moraavia pealinnas Brnos. Horvaatias oleme esialgu neli päeva, täpselt nii palju, et jõuame ära käia Plitvickas, joosta Croatia openi kolm viimast päeva ja nautida rannamõnusid Horvaatia kuulsamas kuurortis Opatias. Plitvicka on tõesti vaatamist väärt. Kuna asus see meie ööbimiskohast päris hea mitme tunni sõidu kaugusel, saime leppida vaid neljatunnise matkaga imekaunite järvede ja koskede vahel. Aja kokkuhoiu tõttu sõitsime viimase kose juurest tagasi vedurist ja kahest vagunist koosneva bussi sarnase sõidukiga. Enamus ajast sõitsime mööda ilma piireteta kalju servasid. Esiaknast välja vaadates oli kohati tunne, et tee peal on ainult paarempoolsed rattad. Croatia openile läksime teatud ootustega saada tõeliselt head Horvaatia karsti. Karsti kohtasime kolme päeva jooksul küll täiesti minimaalselt. Esimene päev Krežulna kaardil oli füüsiliselt ja tehniliselt kõige raskem. Kaardi omapäraks olid kõrged ja kivised nõlvad, mis ei võimaldanud meil liikuda nii kiiresti kui oleks soovinud. Teine ja kolmas päev Lividraga kaardil olid isegi meie jaoks lahja. Lootsime saada enne Serbiat tõsise treeningu. 19. juulil, kohe peale viimast jooksu, jätame hüvasti oma nostalgilise mägikülaga, sõbralike horvaatidega, kauni looduse ja käänuliste mägiteedega ning võtame suuna Serbia poole. Ees ootas 826 kilomeetrit pingelist sõitu tundmatusse, kus viimast 100 kilomeetrit läbime kolm tundi lauspimeduses mööda mägiteid. Kella ühe paiku öösel, veidi enne Kopaoniku suusakeskust, satume pilve sisse. Ainukeseks orientiiriks on tee keskel olev triip, nähtavus on olematu. Tõenäoliselt just selle tõttu küsisid Serblased meilt järgmine päev, et kas teie olite Eestlased tõesti need, kes öösel siia üles sõitsid. Lätlased oma bussiga jäid ööseks igatahes mäe alla magama. Alles paari päeva pärast, kui läksime Serblaste liivakivi püramiide vaatama, saime aru millise miljonivaatega mäe otsa olime öösel roninud.
Serbia turismist nii palju, et lisaks nendele liivakivi mürakatele külastasime ühte kloostrit, mis ei töötanud ning lesisime kuuma mineraalveega täidetud augus ehk banjas. Kokkuvõttes võib õelda, et see maa koosneb kaunist loodusest, hästi nunnudest lehmadest, kloostritest, banjadest, räämas linnadest, lagunenud majadest, naljakatest kolmerattalistest kastiga sõidukitest millega käis kogu pere poes ning veeti heina. Omaette kogemus oli oma tõde taga ajavatest Serblastest, kes ei ole tulnukate (loe Euroopaliidu kodanik) suhtes kõige külalislahkemad. Kõige ilmekamalt näitavad nad seda välja Serbia ja Ungari piiril, kus kõigepealt seisad neli ja pool tundi kilomeetri pikkuses järjekorras ning seejärel kas lammutavad auto tükkideks või pääsed ainult nägude ette näitamisega. Ka Serbia orienteerujatel on oma tõde. Sellest saime teada, kui meid kutsuti Kopaonik Openi raames välja kuulutatud eraldi arvestusega öise sprindi autasustamisele, mis autasustamise käigus ootamatult kohalikuks Serbia öiseks meistrivõistluseks osutus. Kogu meie auto neljaliikmeline tiim, bussitäis bulgaarlasi ja kaks bussitäit lätlasi vaatasid pealt kuidas meie väljateenitud medalid riputati kaela lõpp protokollis viimaseid kohti saanud Serblastele. Meie tõde oli vaid see mis kirjutatud võistlusjuhendis, et tegemist oli avatud rahvusvahelise võistlusega. Aga meie tõde ju Serbias ei kehti. See eest tõeliselt hoidis adrenaliini üleval Kopaoniku karm maastik, kus sai viiel päeval end tõsiselt proovile panna. Tegemist oli väga heade orienteerumistehniliste kaartidega. Võitlus käis iseendaga ja ürgloodusega. Kõige raskem oli esimene päev, kui peale tugevat vihma kõik lainetas. Ojasid tekkis kordi rohkem kui kaardil ning madalamatele kohtadele tekkis udu, mis muutis prillikandjate elu loteriiks. Kahju oli nendest kuuekümne aastastest taatidest, kes jalg jala ette vapralt koos meiega 250 meetriseid tõuse võtsid. Endalgi oli vahepeal tunne, et pigem liigud tagasi, mitte edasi. Kolmandal päeval lasti meil veidi hinge tõmmata kahe sprindijooksuga. Hommikune toimus linnas ja linnalähedases soos ning öine linnalähedases kuusetihnikus. Sõitsime maha ikka 3000 kilomeetrit, et 1000 meetrit kaardi ja lambiga kuusetihnikus joosta. Just nii pikk oli naiste rada öösel. Neljas päev Jankova Bara kaardil oli füüsiliselt kõige raskem, mis o-tehniliselt aga ei pakkunud sellist elamust, millega rajameister meid viimasel päeval üllatas. Seega teenis viimase päeva Kadijevaci rada meilt maksimum punktid. Võistlus läbi, asjad autosse ja võtame suuna ikka veel lõuna poole - Makedooniasse. Võiks õelda, et meil läks Serbias hästi. Vaid ühe korra loopisid poisikesed meie autot plastpudelitega, kuigi tavaliselt pidid nad seda tooreste munadega tegema.
Vaata pilte: MEIE PILDIALBUM

Postitas Riina.

Tõelise puhkuse ootuses.

2010-07-10T10:14:00.000-07:00

Päike, suur jalgpall ja külm õlu on meid haaranud oma valdusesse. Eroopa jalgpall ei ole surnud! Kuna Inglismaa on juba kodus, siis homme hoiame põialt Hispaaniale. Siiski jätkus meil vahepael aega käia metsas. Eelmisel nädalavahetusel rassisime kolm päeva Lätimaal Aluksne metsades. Jälle üks Kapa oma headuses.

Teisipäeva varahommikul alustame autoga teekonda Balkanile. Eesmärgiga osaleda Serbias Kopaonik Openil, kus samaaegselt toimub ka South- East Master Orienteering Championship. Tegemist on 5 päeva jooksuga. Eraldi arvestuses toimub veel ühel õhtul öine sprint Kopaoniku suusakeskuses. Samadel maastikel peeti eelmisel aastal EYOC. Warm up´iks valisime Horvaatia Openi kolm viimast päeva Gerovos. 20 päeva kestva reisi vältel on plaanis külastada kõiki endisi Jugoslaavia riike ning lisaks Albaaniat.

Soovime kõikidele jätkuvalt kaunist ja päikesepaistelist suve.
Rogaini EM - le minejatele aga vastupidavust ja mida kõike iganes seal vaja läheb. Rogaini maastik peaks siis välja nägema selline.

100 kp jooks 27.06.2010

2010-06-28T11:48:00.000-07:00

Pühapäeva hommikul oli mul valida kahe päris huvitava tegevuse vahel. Kas minna randa või kaasa elama 100 kp jooksjatele. Otsustasin siiski minna klubikaaslastele kaasa elama. Kohapeal aga selgus, et sellist kaardivahetus - ja pressipunkti nagu eelnevatel aastal, ei olegi. Ei pidanud ka päris mõttekaks neid puna sinistes riietes jooksjaid mööda metsa fotokaga taga ajada. Tõmbasin endalegi need puna sinised selga ja asusin koos 21c daamide ja härradega ühisstardi joonele. Olen 100 kp jooksul eelnevalt osalenud kaks korda, aga minu mäletamist mööda ei ole sellist toredat asja veel tehtud. Lühidalt oli tegemist 2 tunnise kontrollajaga valikorienteerumisega. Stardis saime minut enne tähtsat hetke endale naelikute alla kaardi, millel kõik metsa viidud punktid. Teisel küljel oli eraldi reljeefi osa. Kui ülejäänud võistlusradadel läks tavaline rada sujuvalt üle reljeefikaardile, siis mul võttis oma tund aega, kui taipasin kui kaugele olin jooksnud reljeefikaardist. Kuigi võitsin daamide arvestuses mitte küll väga ülekaalukalt, oleks võinud punktiskoor olla oma 15 punkti suurem. Selleks oli vaja veidi varem sealt jubeda rohelise - kollase seest tagasi tulla. Kaotasin oluliselt aega, sest liikumine oli vaevaline. Lohad olid kuidagi risti rästi joostud ja punktid ei tulnud ka enam nii ruttu ette. Selle tõttu jäi mul lõpus reljeefikaardil koguni 19 punkti võtmata. Aeg sai otsa ja see oli valus, sest punktid asusid tõesti üksteise kõrval väga väikesel territooriumil. Oleksin sealt saanud väga väikese vaevaga kätte juba poole kogutud punktidest. Kogusin kokku 68 punkti. Kahes esimesena võetud punktis käisin kaks korda, kuna ei saanud peale kahe tunnist jooksu enam aru, milliseid lohke olin juba täna külastanud. Ja nüüd siis see kriitika koht. Tegin ringi absoluutselt valet pidi. Oleks pidanud alustama reljeefikaardist ja siis otsustama kui kaugele veel jõuan. Aga üritus oli tore, kiitus korraldajatele.

Postitas Vakant2

Esimest korda Venlal

2010-06-22T10:54:00.000-07:00

Nüüd on see siis tehtud! Kevadel, kui läks Venla võistkondade koostamiseks, võtsin vabatahtlikult vastutuse Mercury teise naiskonna esimese vahetuse eest. Eelnevalt sai Bulgaarias ka veidi mäkketõusu treenitud, millest polnud küll eriti kasu. Kogu võhma jätsin stardist esimesele 200 meetrile. Võistluspäeva hommikul sain Urmaselt viimased juhtnöörid esimese vahetuse jaoks. Söögiisu kadus ja kõhus hakkas keerama. Kuna oli juba selge, et numbriga 883 pean startima suhteliselt viimastest ridadest, tuleb teha enne ülitehnilisele rajale suundumist üks väike 500 meetrine spurt K punktini. Fortuuna soosis mind kaardi asukohaga ääre peal. Esimesed 200 meetrit oli päris kõva tunne joosta mööda sadadest, no ütleme, et minust ikka oluliselt noorematest naisterahvastest. Järgmised 300 meetrit tuli neist kändude vahel pooled uuesti endast mööda lasta. See enam nii lõbus ei olnud, sest sellega määratigi esialgu sinu koht. Tänu maastiku omapärale ei olnud pärast möödaminekud enam nii lihtsad. Võib olla jäigi minu tulemus tagasihoidlikuks just selle tõttu, et üritasin pidevalt rongist maha astuda ning oma rida ajada. Kogu aeg tundus mulle, et need rongid mille peal istun, sõidavad valesse jaama. Pika etapi (33-49) matkasin esimese kolmveerandi täiesti üksi, kuna kiirrong otsustas minna ringi. Mida lähemale punktile, seda rohkem hakkas igast suunast rahvast tulema. Tundub, et 49 kp oligi väga paljudele maiuspalaks. 49-54 sain silmi puhata. Kaardi lugemisega tegeles uue rongi esiots, kes otsustasid 54-das üldse mitte peatust teha ja mööda kihutada. See oli valus. Lisaks sellele, et tuli uuesti tagasi mäkke ronida, pidi vastassuunas liikuvast rongist ka kuidagi mööda saama. Kokkuvõttes võin õelda, et kogu jooksu vältel külastasin ainult ühte valet punkti, ühe korra jõudsin enne õiget oma järgmisesse punkti, ühe korra kihutasin koos vale rongiga 10 meetri kauguselt oma õigest punktist mööda ning ainult ühe korra väänasin jalga. Nii ma siis jõudsingi lõppjaama kolm rongi hiljem. Polnud hullu, teised tüdrukud tegi tubli töö ja lõpptulemus 530 annab järgmisel aastal juba palju inimlikuma stardipositsiooni. Kui keegi esimesele vahetusele jälle ei pretendeeri, hakkan juba varakult selle laheda ürituse nimel harjutama spurtimist.
Peale Venlat hakkasime kaasa elama meie meestele, kes olid super tublid oma 282 kohaga. Tuju ei suutnud rikkuda ei tumehalli värvi makaronid ega vihm. Tänud siinjuures vahvale Mercury rahvale, kellel jätkus jaksu 24 tunni vältel omadele kaasa elada ning hea nalja ja huumoriga tuju kõrgel hoida.
Rohkem pilte MEIE PILDIALBUMIS

Postitas Riina

10 aastat ilma Jukolata

2010-06-21T09:16:00.000-07:00

Täielik Deja Vu. Selline tunne oli nagu oleks üle 10 aasta koju saabunud. Nagu ütles vanameister Baskin: "si..agi pole muutunud." Kärmelt telgid üles ja naised metsa. Ilmaennustus pani ka täppi, pool 6 hakkab sadama ja tõuseb tugev tuul. Tegime peale Riina avavahetust hilise lõuna. Toit, mis tavaliselt on Soome võistlustel maitsenud hästi, oli seekord täiesti maitsetu. Valisime makaronid hakklihaga ning et see üldse näost alla läheks oli vaja kõvasti ketšupit lisada. Viis minutit enne kella ühteist õhtul läksid mehed metsa ja vihma ikka muudkui sadas. Üritasin magada, aga see osutus võimatuks. Läbi une kuulen, et Dan on oma avavahetusega rahul. Priidu kohta kuulen ainult, et vist on arstide hoole all. Kui Andres kolmandast tuleb, siis on aeg ärgata. Saan teada, et seisame kusagil 300 piirimail. Vist hästi. Veel ei tea, et enamus ülejäänud Eesti mansasid on vahetusega maas. Vahetusalas oli hea seista 5-nda vahetuse numbriga, kui enamusel teistel Eesti meestel olid alles 4-da vahetuse numbrid ees. Juba metsaskäinute hirmujutte kuulates otsustasin tegeleda ainult orienteerumisega ning püsida kaardis. I-le pani täpi üks Raekas kes väga valjuhäälselt žestikuleerides rääkis, kuidas ta ennast kogu aeg mitme kilomeetri kaugusel käis paika panemas. Lõpuks Andres tuli ja sain metsa. Esimesed 4 kp tulevad ise kätte. Liigun küll aeglaselt, aga täpselt. Mehi läheb kogu aeg mööda ja mööda. Selja tagant vaadates ei tea kas nad on 4-da või alles 3-da vahetuse mehed. 5-da punktiga tuleb esimene seisak. Aga saan kohe aru, et olen alles eelmises soos. 6 ja 7 on lihtsad. 8-ndaga olen veidi hooletu, kuid kõrval tipus saan end paika ja mäest alla punni. 9-ndasse tuleb väike slaalom mägede avhel. 10-s on päevaku punkt ja siis 11-nes. Võtan suuna kp poole, eks vahepeal vaata. Punkti rajoonis näen esimest korda Eestlasi, Minn ja Tõnis ning kohe on neist kasu. Küsivad mingit numbrit. Ütlen, et mul 154. Minn näitab käega ja ütleb, et 50-100 meetrit vasakule. Näitan talle kus see on ja võtan kp ära. 12-sse liigun üksi. 13- sse valin vist vale variandi, olen metsas üksi ja mitte ühtegi loha. Jooksen mingisse punkti (44) ei ole minu, aga ka minu oma paistab. Vaadates etappi 14-ndsse, mõtlen, et kui selle kohe kätte saan oleks jooks tehtud. Jõuan punkti 54, seal hääletab vähemalt 10 meest. Ümberringi väga lage, ei suuda end kohe paika panna. Keeran vasakule ja panen end kalju servas paika. Sealt on juba lihtne 15-dasse minna. Jõudes 16-dasse näen nööri ääres Mercury kisakoori. Kuidagi hea tunne on, et asi tehtud. Võtan viimase kp, mis esimesel katsel osutus valeks. Võtan järgmise viimase, see osutus õigeks. Ka Mati hea jooks ei päästa siiski Margust ühisstardist. Ainult 107 võistkonda pääseb ühisstardist. Rajameister on täiega puusse pannud. Kuigi kogu aeg joosti metsas minust mööda, andsin ära ainult 17 kohta. Väga palju oli öösel metsas näha ka naisorienteerujaid. Margus tegi hea jooksu ja oligi selle aasta jukola läbi. Kui jätta välja SKM ja Oos, siis ainult oma klubi liikmetest koostatud võistkondadest oli Mercury oma 282 kohaga Eesti parim mansa. Võistkonnas muideks ainult veteranide klassi kuuluvad mehed. Tehniliselt raske maastik ja veteran orienteerujate kogemused panid aluse ilusale jooksule. Võib olla ma ei pea enam 10 aastat vahet ja tulen järgmine aasta jälle kohale.

Postitas Urmas

Tallinna MV - teade 16.06.2010 Tõrrepõhja

2010-06-17T10:40:00.000-07:00

Umbes mingi 6 või 7 aastat tagasi sai viimati osaletud Tallinna MV teates. Kuna vahepeal puudus täielikult igasugune konkurents ja vahel jäid medalid isegi välja andmata, oli selle aasta rohke osavõtt täitsa üllatuslik. Priit tuli esimesest vahetusest hästi välja. Reha oli pikalt ees kui sain teises vahetuses metsa koos Svedi, Kaljuri ja ühe Põrgupõhjalisega. Esimene ots kuni pressini oli täitsa orienteerumine 6 minutit kilomeetrile. Pärast pressi oli vaja ainult tuld anda, siis saabus haamer. Park metsas tuld anda kahjuks ei suuda. Kannatasin, kannatasin ainult selle nimel, et viimases vahetuses oli meil metsa minemas tõeline püss - Andres. Andres tegi mis vaja ja pronks medalid olid meie. Nii head meelt medalist pole tundnud isegi varasematel aastatel H21 teate võitudest. Aitäh Kooperaatorile ja Margusele toreda võistluse eest. Nüüd paar päeva puhkust ja siis Jukola. 10 aastat pole Jukolal käinud. Pärast kaheksandat Jukolat otsustasin, et see pole midagi muud, kui järjekordne magamata öö. Kuid nüüd tuli isu jälle tagasi. Ühe korra olen jooksnud viimast vahetust, ülejäänud 1-2-3 vahetust. Elus esimest korda lähen jooksma lühikest vahetust. Riinal tuleb elu esimene Venla ja kohe tahtis esimest vahetust proovida. Edu kõikidele Eesti o-jooksikutele Venlal ja Jukolal!

Postitas Urmas.

Bulgaaria, EOC tour 2010 Primorsko

2010-06-09T10:44:00.000-07:00

Teisipäeval 25. mai hommikul pakime kohvrid ja asume teele Musta mere äärde Primorskosse, kus paari päeva pärast algab EOC koos kolmest erinevast võistlusest koosneva EOC tuuriga. Oma sünnipäeva tähistan sellel aastal Tšehhi rahvusliku lennufirma kulul, kes serveerib lennu ajal alates selle aasta algusest jälle tasuta veest kangemaid jooke. Tänu Euroopa kohal möllanud äikesetormile ja tugevas turbolentsis rappumisele jääme Sofias maha viimasest bussist, mis väljub Musta mere äärde. Seega tuleb meil osa ööst enne esimese rongi väljumist mööda saata lennujaamas. Tellime 128 eesti krooni väärtuses kaks kohalikku õlut ja sätime end magama vabadele kohtadele. Uskumatult palju inimesi veedab öö lennujaamas ning mõni suudab magab isegi nii rahulikult, et norskab. Kell pool viis ei pea enam vastu tumedanahalise tundmatu norskamist ning otsustame sõita raudteejaama. Taksojuht kinnitab meile, et see asutus on lahti ööpäevaringselt ning 10 euro eest sõidutab meid sinna. Tegelikult nii ei olnud ja lisaks taheti meilt veel juurde 3 euri. Loomulikult ei maksnud, sest arve oli ainult 11 leevi ehk 88 krooni, aga meie lihtsameelsed leppisime kokku juba euros, mis tuli pea poole kallim. Nii lihtne ongi siis turistidega võõral maal, millest nad midagi ei tea. See mis pilt meile avanes Sofia rahvusvahelise raudteejaama ees kell kolmveerand viis hommikul 15. minutit enne avamist oli rohkem kui hirmuäratav. Tumedad inimesed silmad kilamas meie poole, mustlased, magavad kodutud, pime ja räämas ning parema tahtmise juures ei oleks ka kuhugile joosta. Kujutasin ette, et 10 minuti pärast ei ole meil kohvreid, dokumente ega raha. Hirmul on suured silmad ning õnneks jäi see elamus ka meie ainsamaks ebameeldivaks kogemuseks kogu 15 päeva kestva reisi jooksul. Või kui seda üldse nii õelda saab, set selline ongi seal elu. Lunastame endale trellitatud luugist tädi käest 26 leevi ehk 208 eesti krooni eest Sofia- Burgas I klassi kupee pileti. Seites tundi kaunist loodust ja äärmist vaesust ning räpakust vaadates olemegi jõudnud ühest Bulgaaria otsast teise, Musta mere äärde Burgasesse. Nüüd jääb veel tunnike kohaliku mikrobussiga 7 leevine ots mööda Musta mere imekaunist rannikut Kittenisse, kus tuleb meil lahendada viimane ülesanne. Tuleb üles otsida korraldajate poolt saadetud hotelli aadressi järgi internetist välja prinditud pildile vastav hotell. Uskumatult libedalt on hakanud kõik minema, bussist maha astudes märkame kohe sealsamas paarikümne meetri kaugusel hämmastavat sarnasust meie otsitava hoonega. Täpselt 24 tundi ja kohal. Seame end sisse ja teeme tutvust, vaatamata 30 soojakraadile, veel "talveunes" oleva linnaga. Linn mis koosneb sadadest väikestest kaunilt hoolitsetud perehotellidest. Kuna rannahooaeg algab siis, kui temperatuur tõuseb 40 kraadini ehk 15. juunil, on linn ja rand alles vaikne. Osad restoranid ja poed on avatud kuid enamusi alles seatakse turistide tulekuks valmis. Värvitakse üle kõik võimalikku, talvekorterist tuuakse välja suurtesse tünnidesse istutatud palmid. Ranna personal on alustanud ranna puhastamisega ja varjualuste paigaldamisega. Peale pikka 24 tunnist reisi piirdume esimesel õhtul ainult tunniajase päikesevõtuga inimtühjal rannal. Kokku on Kittenis kaks miljonivaatega, valge liiva ja kristallselge veega randa. Meie lemmikuks saab põhja rand, mis asub 300 meetrit meie hotellist keset imekaunist laguuni. Juba järgmisel päeval veendume, et oleme sattunud paradiisi, kus on kogu aeg sinine taevas, 30 kraadi sooja, liivarannad, odav õlu, toidust rääkimata. Tavaline õhtusöök kahele restoranis, mis koosnes kausitäiest oliividest, rõstsaiast, salati vaagnast, kahest praes ja kolmest õllest, maksis kokku umbes 90 eesti krooni. Bulgaaria köök on suurepärane. Eriti hästi oskavad nad teha omletti. Oma lemmiktoiduks valisime sea hakklihast grillitud kotletid Güfte. Kui kindlapeale tahad välja minna siis võid võtta ükskõik mis tundmatu nimega Musta mere kala. Proovisime neid igas suuruses ja olekus. Kõige maitsvamad olid veel väikesed 5 cm pikkused praetud ei tea mis kalad, mida närisime koos saba ja peadega kuuma ilmaga õlle peale. Kõige suuremaks töövõiduks peame seda, et suutsime oma vastas hotelli restorani omanikule selgeks teha, et soovime kogu toitu, salat, liha ja kartulid mahutada ühele taldrikule. Muidu tuuakse need kõik eraldi taldrikutel ja suurtes kogustes, mis meie jaoks oli liig.

27. mai, päev enne Stranza Cupi. Jalutame piki randasid umbes 10 km Primorskosse ja tagasi. Lõpuks leiame üles ka võistluskeskuse, mis ei asunud üldse seal mis ingliskeelses infos kirjas. Sealt saame uue ainult bulgaaria keelse info. Õnneks oleme õppinud vene keelt ning seega mingit keele probleemi ei tekkinud. 80% saime kohe aru kirjapildist ning ülejäänud 20% mõtlesime juurde loogiliselt. Samas bulgaarlaste kõnest ei saanud me aru mitte mõhkugi, sellel polnud küll midagi sarnast vene keelega. Seega suhtlesimegi kõik see aeg nendega ainult vene keeles. Parim investeering, mille reisiprogrammis tegime oli see, et ei võtnud rendi autot. Transporti oli kohapeal vaja ainult kaheksal võistluspäeval sest kõik ülejäänud aja veetsime rannas.Korraldajate kaudu oli 3 euri eest päevas organiseeritud transport otse hotellist võistlustele ja tagasi. Kui soovisime õhtul peale võistlust platsi peal head 1 leevist õlut kauem juua, ei olnud see meie bulgaaria orienteerujast autojuhile mingi probleem. Kohati tundus, et meisse suhtuti seal kui väga eksootilistesse olevustesse. Heatahtlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus, mida näitasid üles nii kohalikud orienteerujad, hotelli kaaslastest koosnev moldaavia koondis ning ka kohalikud bulgaarlased, jättis kustumatu mulje sellelt reisilt.

28.-29. mai, Stranza Cup. Südapäeval lõpetasime päevitamise, tõmbasime ketsid jalga ning suundusime rannast 30 kraadisest kuumusest veel kuumemasse metsa. Juba starti minnes oli selge, et tegemist on meile juba tuttava Belgrad Foresti maastikuga Istanbuli 5 päeva jooksudelt. Nautisime mõlemad head jooksu põhimõtteliselt ilma vigadeta. Vaatamata sellele ei saanud meie head tulemused medaliga autasustatud, sest neid jagati mitte klasside kaupa vaid radade kaupa. Nii oligi, et medalid said kaela näiteks M45-ga sama rada jooksnud M16 poisid. Mõlema päeva jooksud toimusid EOC model eventi kaartidel.

31. mai - 2. juuni, Begun Cup. Võistlus toimub EOC lühiraja ja tavaraja kvalifikatsioonide ning teate maastikul Yasna Polyanas. M45 sai teisel päeva joosta meeste lühiraja eeljooksu rada ja kolmandal päeva naiste teate rada. W45 naistel tuli teisel päeval läbida naiste lühiraja kvalifikatsiooni rada. Maastiku omapäraks olid suured sügavad sälkorud kohati küllaltki tihedas võpsikus ning samas küllalti kiiresti joostav. Kõige raskem oli ületada sälkorge. Kui alla veel kuidagi said, siis ülesminek järsust nõlvast esimesel katsel alati ei õnnestunudki. Väga raske oli maastikul aru saada sälkoru üleminekut kuivaks kraaviks. Kogu metsa alune oli kaetud kuivanud tammelehtedega, mille all krabistasid sisalikud ja kilpkonnad. Kolm päeva headel tehnilistel radadel tõid Urmasele kokkuvõttes 4. koha ja mulle kaela hõbemedali.

4.-6. juuni, 600 osavõtjaga Bulgaaria Cup. Võistlus toimus EOC lühiraja ja tavaraja finaali maastikul. Maastik sarnanes eelmise võistluse omale. Sälkorud ei olnud enam küll nii sügavad, aga see eest väga kavalad. Jooksid üksteise sisse ning seetõttu oli väga kerge sattuda vale mäe külje peale. Samas jooksid sälkorgude sisse kaardil suht väikeselt jooniststud orvandid, mis looduses olid mõnes kohas samasugused nagu sälkorg ise. Väga hoolikat tuli kogu aeg kontrollida millise hiid kraavi servas parajasti oled. Enne õhtusi jookse rannas vedelemised, tõusud, kerge väsimus eelmistest jooksudest ja kuum ilm tegid selle võistluse füüsiliselt raskeks. Urmasel jäi kõik jooksu kiiruse taha. Minul õnnestus teisel päeval saada päeva võit, mille ees ka kuldmedal ning kolmandal päeval finaalis viitstardist kolmandalt kohalt startides jõudsin finisisse minutilise kaotusega teisel kohal. Seega sain kaela Bulgaaria Cupi hõbemedali. Peale võistlust asume koduteele, mis kestab kokku kolm päeva koos päevaga Sofias. Alustame jällegi bussiga, siis õine rong Burgas-Sofia ja 24 tunni pärast lendame Sofia-Praha-Tallinn.
Tegemist oli 100% õnnestunud reisiga, sealjuures ilma ühegi turismibüroo teenuseta.
Pildid: http://picasaweb.google.com/Sookollid2/Bulgaaria2010#

Postitas Riina.

EMV lühirajal 15.05.2010 Kantsil

2010-05-16T12:04:00.000-07:00

Tallinna teisipäevak 11.05.2010

2010-05-11T11:42:00.000-07:00

Mitte, et me vahepeal ei oleks orienteerumisega tegelenud. Sai tehtud Ilves 3 ja Urmasel mõned sprindid. Urmasel on hetkeks hooaeg suhteliselt peatunud ja algab uuesti siis kui kõik kevadised õitsemised ja tolmnemised on läbi. Ise raban kõvasti tööd enne kahe nädala pärast algavat puhkust, mille seekord veedame Bulgaarias. Täpsemalt Musta mere ääres Primorskos, kus meie O - tuurile on külge poogitud Euroopa meistrivõistlused orienteerumises. Seega on meil valida, kas orienteerume ässadega samadel kaartidel kaheksa päeva, kokku kolm erinevat võistlust või lesime hoopis rannas. Selgub kohapeal. Täna sai aga minu siiani 1071 orienteerumisjookuga O - ajaloos väike märk maha pandud. Osalesin esimest korda ratta - o rajal. Siinkohal tänud tänase teisipäevaku korraldajatele, kes jagasid mulle soovitusi eelseisvaks tähtsaks ürituseks ning isegi seadistasid jalgratta o kõlbulikuks. Loomulikult ei olnud mul veel alust, kuhu kaart kinnitada ning seetõttu pidin seda hoidma käes või hammaste vahel. Lisaks tuli järsu liivamäe otsa 52 punkti minnes võtta ka ratas kukile. Järskudest mägedest alla tulin ka igaks juhuks ratas käekõrval. Mõtlesin, et ei tahaks küll eelseisvat puhkust kipsis veeta. Kips jäi panemata ning tegelikult olen päris sillas sellisest lahedast orienteerumis võimalusest. Täna ei olnud tegemist tavalise ratta orienteerumisega vaid tänu looduskaitsjatele hoopis joon ratta o-ga. See tähendas seda, et teatud etapid tuli läbida kaardil tähistatud punast joont mööda. Joonele oli paigutatud võistlejale teadmata kohta kontrollpunktid, mis tulid kõik läbida. Liskas tuli läbida veel kaardil näidatud punktid, aga sinna jõudmiseks võisid ise tee valida.
Postitas Riina

Rigas Kausi 24.-25.04.2010 Bumbukalns

2010-04-25T11:43:00.000-07:00

Möödunud nädalavahetus oli valida lausa kahe hea võistluse vahel. Kas Kääriku või Rigas Kausi? Õnneks tegime õige valiku. Jäime ilma lumest ja võpsikust. Selle asemel saime päikesepaiste ja ilusa kevadise ilma. Hea oli joosta sel aastal esimest korda o-pluusi väel. Võistlus iseenesest oli viimase peal. Üle 600 osavõtja. Ilus kuiv männimets. Rajad ja maastik lausa suurepärased. Ööbimiseks valisime Lielupe Spa hotelli Jurmalas. Kui varasemad aastad on möödunud head läti õlut nautides, siis viimasel ajal oleme hakanud rõhku panema suurepärasele läti köögile. Õhtu veetsime söögikohas nimega Muca, mis läti keeles tähendab õllevaati. Seekord läks päris kulinaar orgiaks. Õhtune programm pidi lõppema basseinis, aga see jäi ära. Karsime, et vajume peale sellist kõhutäit põhja. Pühapäeva hommikune programm enne jooksu koosnes mullivannist, massazivannist ning infrapuna- ja türgisaunast. Uskumatult hea ja kerge oli joosta pärast selliseid veeprotseduure. Riinal õnnestus oma klassis 3-ks tulla. Tasuks diploms ja ilus medal. Jätkuvalt soovitan kõigile Riga ümbruse düüni maastikke. Rajad M45.

Postitas Urmas.

Kurzemes Pavasaris 03.- 04.04.2010 Ventspilsis

2010-04-05T12:53:00.000-07:00

Juba neljandat aastat järjest avasime oma orienteerumishooaja lätlaste Kurzemes Pavasarisel, eestipäraselt lihtsalt Kurzeme kevad. Kahepäevane võistlus peeti seekord euroopa populaarseimatel luitemaastikel Ventspilsis. Enne võistlust oli eelnevatel päevadel võimalus treenida kahel erineval, kuid võistlusmaastikuga sarnastel maastikel. Reedeseks model eventiks valisime Cirpstene kaardi. Hea kaart, viimase peal reljeef, päike ja positiivsed emotsioonid. Õhtul naudime aga suurepärast läti kööki üle tänava asuvas kesklinna bubis nimega Buginš. Kuna toidud olid väga maitsvad ning hind taskukohane, valisime selle koha teisi proovimata oma vaieldamatuks lemmikuks. Laupäeva hommikul enne jooksu poseerime Ventspilsi ühe kuulsama vaatamisväärsusega ehk siis suure sinise madruslehmaga, mis seisab pika muuli alguses. Seejärel külastavad julgemad kahe kiilu peal seisvat laeva ning tugevamatel õnnestub ronida ka kettidest hiigel toolile.
1. võistluspäev - lühirada Jaunupe kaardil. Kogu rada 100% tehnilist orienteerumist. Kuigi kõik annavad endast parima, jäävad meie lõbusa seltskonna täiskasvanud liikmete tulemused tagasihoidlikuks. Selle eest otsustame end õhtul lohutada kahetunnise spa ja veekeskuse külastusega, mis ühele inimesele läks maksma vaid veidi üle 6 lati. Lisaks kuuele erinevale saunale oli võimalus nautida igasuguseid vesiatraktsioone ning lesida lihtsalt solaariumi lampide all või soojas mullivannis. Õhtu lõpetame jälle oma lemmik söögipaigas.
Pühapäeva hommik algab väikese autoekskurssiooniga piki Venta jõe promenaadi. Vaatamata peenele uduvihmale jäädvustame üles ka ülejäänud Ventspilsi kuulsad lehmad.
2. võistluspäev - tavarada Jaunupe kaardi ülemine osa. Selgub, et lätlastega me sellel maastikul veel konkureerida ei suuda. Jääme oma orienteerumisoskustega rahule, need ei ole kuhugi kadunud ja eks kõvasti oli nüüd kasu ka Riga ümbruse treeningutest. Lõpp kokkuvõttes sai igavesti vahva üritus ning siinkohal ka suured tänud meie toredale seltskonnale.
Vaata pilte
http://picasaweb.google.com/Sookollid2/KurzemesPavasaris2010#

Postitas Riina.

VEF Pavasaris 27.03.2010 Badciems

2010-03-28T02:38:00.000-07:00

Ei tea kas see kunagine läti au ja uhkus VEF -i tehas enam eksisteerib, aga sellenimelist auhinnavõistlust peetakse igal kevadel. Toimub see alati märtsi viimasel nädalavahetusel. Starditakse nagu tavalisel päevakul nelja tunni sees, nii et eelnevat registreerimist pole vaja. Otsustasime reede õhtul, et teeme selle avastardi siis ära. Meile juba traditsiooniks saanud, et hooaja avame kevadel lätis ja lõpetame sügisel leedus. Lätimaa tervitas meid päikesepaistelise sooja kevadilmaga ja sõbralike läti orienteerujatega. Esimene küsimus oli, et kus te terve talve olite? Sellele järgnes lätlaste mahlakas kirjeldus talvistest Riga ümbruse ziemas magnetsi päevakutest, kus tuli võidelda poolemeetrise lume ja madalate miinuskraadidega. Kui eilseks oli Badciemsi kaardil lumi taandunud mägede lõunakülgedelt pea täielikult, siis põhjakülgi kattis veel 15-20 cm paksune märg lumi. Siinkohal tedmiseks, et tegemist on meile kõige lähemal asuva Riga ümbruse maastikuga kohe Saulkrasti külje all. Ehk siis Tallinnast Tammsaare teelt 225 km. Loomulikult ei saanud me täit kaifi sellelt võistluselt, kuna startisime esimeste seas ja seetõttu tuli pigem võidelda kohati isegi põlvini ulatuva lumega. Võistlusmomenti arvestades oli viimasena startijatel selge eelis, aga meie saime oma rida ajada. Seetõttu ka meie tulemused väga tagasihoidlikud. Proovikiviks said seekord lagendikud, mida oli üksteisest raske eristada just tänu paksule ja ühtlasele lumekihile. Kuna lagendikel asuvad orvandid ja lohud oli samuti paksu lumekatte all, oli neid võimatu märgata. Neid oli võimalik ainult tunda ja tajuda lume sügavause järgi. Samas etapp 37-51 oli tunne, et jooksed suvel. Ei mingit jälge lumest. 2010 aastal on sellel kaardil veel võimalik joosta 15. juunil ja 6. juulil. Tõenäoliselt on selleks ajaks ka lumi lõplikult taandunud.
Postitas Riina.

Mõtteid lõppenud sise - o sarjast

2010-03-19T11:50:00.000-07:00

Tallinna sise - o sarjale sai selleks aastaks punkt pandud eelmisel laupäeval Lasnamäe spordihallis. Kui just Võru etappi pealinna üle ei tooda. Juhtub see tõenäoliselt sel juhul, kui karjalaske võistlus seoses lumerohkusega peaks ära jääma. Ei oska küll mõelda, miks peaks keegi sõitma maha edasi tagasi 600 kilomeetrit selleks, et joosta spordisaalis 2x3 minutit ja maksta selle eest 90 krooni. Linnalegendki räägib juba, et tegemist on Eesti kallima o- üritusega. Muidugi on tore, et peale igat võistlust toimub pidulik osa ehk siis karikate ja medalite jagamine. Minu arvates võiks medaleid välja anda vaid sarja kokkuvõttes, nagu tehakse seda päevakute puhul. Selle asemel vähendada stardimaksu, mis omakorda tooks kindlasti mõne inimese juurde. Iseenesest on ju tegemist väga vahva üritusega. Lõpp kokkuvõttes saaks medalite arvelt teha ka rohkem võistlusklasse. Ei ole ju normaalne, et 54 aastane mees suudab konkureerida 35 aastastega. Naiste puhul on aga lugu veel hullem, sest 44 aastane peab sibama sama kiiresti kui 21 aastane. Kui nüüd võrrelda eelmise hooaja ja selle hooaja raja tehnilist ülesehitust, siis see aasta tundus väga lihtne olevat. Välja arvatud Tõnismäe Reaalkool. Eriti lihtne tundus selle aasta Lasnamäe etapp võrreldes eelmise aasta omaga, kus oli tõsiselt vaeva nähtud kahe meetri kõrguste mustast kilest labürintide ehitamisega. Ülemine pilt sellest aastast ja alumine T. Klaari erakogust 2009 aastal. Kuna me Urmasega lumest ja suuskamisest eriti rõõmu tunda ei taha, siis peame tunnistama, et ilma sise - o´ta ei oleks me sellel talvel teinud ühtegi sportlikku liigutust. Need olid meie ainsamad jooksumeetrid. Ja kõiges selle on süüdi jälle lätlased. Täpsemalt, see enneolematu lumi, mis kattis Riga ümbruse ideaalsed orienteerumismaastikud kuni poolemeetrise lumega. Seoses sellega on lätlased ka ise kolinud spordisaali sise - o´d harrastama. Aga õnneks on kevad hakanud end lätimaal veidi aktiivsemalt näitama, kui meil. Lootus pääseda sealsetele headele maastikkele avaneb heal juhul juba nädala pärast. Aga kui ilmataat ikka veel vingerdab, siis avastardi suvisele hooajale anname aprilli esimesel nädalal Ventspilsis, juba traditsiooniks saanud Kurzeme Pavasarisel. Head kevade algust!

Postitas Riina.

Öine sise-o 14.02.2010 Audentese spordihall

2010-02-19T10:23:00.000-08:00

Sise - o TTÜ spordihallis 23.01.2010

2010-01-25T10:52:00.000-08:00

Sise-o Kristiine kaubanduskeskus 10.01.2010

2010-01-11T10:42:00.000-08:00

Järjekordne Sise-o sai joostud pühapäeval Kristiine kaubanduskeskuse koridorides ja aatriumis ajal, mil tööinimesed juba kodus end magama sättisid. Kui võistluse algusajaks olid väikesed poekesed oma talvised allahindluse letid juba sulgenud, said hilised Prisma peremarketi külastajad kaasa elada omapärasele spordiüritusele. Kõlas nii abistavaid, suunavaid kui ka muidu naljakaid kommentaare. Esimesel ringil tormasin peale viimase punkti võtmist finisi poole arvamusega, et seal on alati palju rahvast. Seljatagant kuulsin ühelt poekülastajalt sõbralikku hüüet:"Kuule sul jäi üks punkt võtmata." Mõtlesin, et mida sina küll sellest asjast tead. Ega siis kõiki lähestikku asuvaid punkte pea ära võtma. Sõbralikul kaupluse külastajal oli siiski õigus. See oligi tegelikult finisi punkt, mis asus vaid pooleteise meetri kaugusel viimasest kontrollpunktist. Rajameistri poolt päris hea trikk, nõudis veel raja viimastel meetritelgi väga head tähelepanu. Viga läks jällegi maksma lubamatud sekundid. Teisel ringil kasutasin eskalaatorite asemel teise korruse ringijooksu varianti, mis oli ka ilmselgelt aeglasem. Jooksu lõpetades jäi kõrvu kajama kahe ülemeeliku poekülastaja kommentaarid: "Peaasi, et Eesti võidab!"

Ziemas Magnets 12.12.2009 Varnukrogs

2009-12-14T10:45:00.000-08:00

Ei saa me läbi Lätita! Laupäeval esitati meile tõeline väljakutse ühel Riga ümbruse raskemal ja tehnilisemal maastikul. Kui sinna sõiduks kulus umbes neli ja pool tundi siis ühel, meie viieliikmelisest seltskonnast, kulus metsas kaks ja pool tundi. Urmas omakorda kurtis mingit anomaaliat, sest algul läks ta 33 -da asemel 53 -sse ja pärast 53- da asemel 33 -sse. Ise jäin väga rahule. Liikusin rahulikult ja keskendusin reljeefile. Kuna olen just värskelt seljatanud gripi, plaanisin minna vaid jalutama ja värsket õhku hingama. Mõtlesin teha seda reljeefi kaardiga - ka see on võimalik iga Riga päevaku raames . Eelmisel hooajal oli võimalik kohapeal võtta reljeefikaart, aga nüüd masu ajal tuleb see eelnevalt internetist tellida. Seega pidin leppima tavalise lühikese rajaga. Riga päevakul on võimalus joosta neljal erineva pikkusega rajal. Pikim rada näiteks oli seekord 8,8 km ja 26 kp, mis on nähtav ka kaardil koos Urmase läbimisteega.

Mida kassid armastavad?

2009-12-09T03:29:00.000-08:00

Hiljuti Türgist tulles võin õelda, et sealsed kassid armastavad kõige rohkem turiste ja seda toitu mida sa just parajasti sööd. Uskumatu, et sellise toitumuse juures nägid nad ikkagi väga nirud välja. Peale söögipausi sättisid need väikest kasvu türgi kiisud end magama padja virna peale restorani kõrval olevas suveniiripoes. Ostsime reisilt ka endale koju türgi padjad. Kuigi meie 6,5 kg. Pätu on šotlane, armastab ta samuti toitu, mida just meie parajasti sööme ning lisaks üle kõige meeldib talle ka nüüd türgi patjade vahel lesida.

Sise - O 2. etapp 05.12.2009, Tõnismäe Reaalkool

2009-12-05T08:15:00.000-08:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul polnud üldse plaanis antud sise - o osaleda. Kuna reede õhtul ütles takso auto töölepingu üles siis otsustasin siiski osaleda. Hommikul ei saanud bumerit ka käima. Õnneks tõi hea inimene Raivo E. mind kohale

I ring. Probleemiks sai keldrikorrusel asuv ühesuunaline osa. Kuna mõlemal otsal oli kohtunik, siis pöörasin ringi ja proovisin teiselt poolt läheneda. Ja nii mitu korda järjest. Lõpuks olin nii segi, et jätsin 39-da punkti võtmata.

II ring. Algas täitsa normaalselt, enne mind startinud jäid kogu aeg ette. Isegi Tarmo K. läks 2x mööda. Siiski arvan, et asja pole mõtet nii keeruliseks ajada. Isegi eelmisel aastal Tallinna Reaalkoolis oli lihtsam. 4 treppi on ikka liiga palju. Igas punktis oli paari kuni paarikümne sekundiline seisak, et õiged trepid välja raalida. Aga see selleks, praegu on jalgades mõnus surin ja võib endale ka mõned õlled lubada.

Ziemas Magnets 28.11.2009, Kalngale-Garciems

2009-11-29T05:26:00.000-08:00

Laupäeval jooksime Kalngale - Garciemsi kaardil, mida kutsume ka triibuliseks kaardiks. See tuleneb kaardipildi omapärast, kus rohelise sees jooksevad kollased triibud. Pean seda kaarti üheks oma lemmikuks. Meie planeeritud viieliikmeline läti team kahanes viimasel hetkel kolmeseks, kuna Margusel oli pereüritus ja Riinale saabus vist seagripp. Jooks iseenesest oli väga hea ning ilm soosis meid samuti, päike paistis ja oli soe. 100% puhast orienteerumist. Arvan, et kõik meie teami liikmed jäid rahule. Rada 9 km ja 28 kp-d. Kuna tundsin ka, et väike haiguse vimm on sees valisin rahuliku tempo 7-8 min. kilomeetrile. Kuna sellise tempo juures vigu teha ei tohi, töötasin kogu aeg kaardiga. Graafikust ilus vaadata sellist sirget jutti. Ei lasknud ennast segada isegi Heidist ega pidevalt möödakihutavatest ühtedest ja samadest lätlastest. Täna, pühapäeval siiski tööle ei läinud ja ravin end tsehhide arstirohuga, mis alkohooli pudelisse pandud - Becherovka. Väike plaan on meelitada nüüd tegusaid klubiliikmeid 2.-3. jaanuar Riiga headele maastikele jooksma. Riia linnas asuv Mezaparks http://anatolijstarasovs.com/maps/show_map.php?user=anatolijs&map=33

ja Saulkrasti külje all olev Badciems http://www.orientesanas.lv/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=71&kieli=

Sise - O 1. osav. 15. november 2009, Tallinna spordihall

2009-11-21T02:04:00.000-08:00

Avalöök selle aasta talvisele sise - o sarjale anti eelmisel laupäeval Tallinna spordihallis. Jätkuvalt valmistas mulle see kilelintide vahel kõndimine raskusi. Nüüd on selge, et kui tahad korralikku tulemust, tuleb see asi läbida veatult rahuliku jooksuga. Olen vist ikka väga algaja, alles teine hooaeg. Iseenesest on see väga lahe üritus - väike füüsiline koormus, võistluspinge, soe tuba ja toredad inimesed.

Istanbul 5 days 2009, 8.päev - kojusõit

2009-11-14T08:01:00.000-08:00

Viimane hommik tervitab meid jälle lauspäikese ja sooja suveilmaga. Ainus mida hetkel ei taha, on koju lennata - külma porisesse Eestisse. Kuigi meil endil juba eelnevate aastatega kõik vaatamisväärsused vaadatud, oleks tahtnud veel paar päevakest rahulikult türgi elu nautida. Kas või näiteks mõnel Printsi saartest. Ja kuigi osadel kaartidelgi oleme juba jooksnud lausa kolmandat korda, ei jäänud see võistlus meil ka kindlasti viimaseks. Kohtumiseni Istanbul!

Pildid on nähtaval http://picasaweb.google.com/Sookollid2/Istanbuli5PaevaJooks2009#
Tulemused http://www.ist5days.com/

Istanbul 5 days 2009, 7.päev - supersprint Historical Grand Bazaar, Cemberlitas

2009-11-14T07:56:00.000-08:00

Viiendal võistluspäeval toimub Istanbuli suurel turul supersprint labürintorienteerumis elementidega. Kaardil on näha H 45 rada. Rohelised rõngad tähendavad, et kontrollpunkt asub teisel korrusel. Võrreldes Jüri Tarmaku poolt korraldavate labürindi jooksudega Tallinna spordihallides, oli see labürint imelihtne. Kuna labürint ei ole minu kõige tugevam spordiala, suutsin sellel lühikesel selgesti piiritletud distantsil pealtvaatajatele väikese etendusegi anda. Õnneks olin oma edumaa juba eelnevalt kindlustanud. Ja läbi saigi igati hea tasemega võistlus, mis pani meid viiel päeval proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ürituse lõpetuseks premeerime end türgi saunamõnude ja massaaziga.

Istanbul 5 days 2009, 6.päev - lühirada Valide Bendi, Belgrad Forest

2009-11-14T07:54:00.000-08:00

Neljas võistluspäev kujuneb meil Heidiga raja esimesel poolel parajaks kassi - hiire mänguks. Lõpuks suudan end kokku võtta ja teha ka päris hea soorituse. Kaotan Urmasele samal rajal vaid 10 minutit. Päev venib tänu autasustamisele jällegi pikaks, kuid külm õlu ja türgi disco sisustavad hästi aega. Päris palju aega kulus ka võistluskeskuses organiseeritud Asicsi toodete müügiplatsil, kus alates 5 liirist oli võimalik endale selle firma tooteid soetada. Linna tagasi jõudes valmistume kiirelt laeva banketiks. Eelnevalt sai selleks tarbeks lausa rahvuslikus stiilis riietus soetatud. Pilet banketile maksis 15 euri, võtsime ikka täie raha eest.
7. päev - supersprint historical Grand Bazaar, Cemberlitas
8. päev - kojusõit

Istanbul 5 days 2009, 5.päev - tavarada Büyükada, Prince´s Islands

2009-11-14T07:51:00.000-08:00

Kolmas võistluspäev toimub samuti Aasias, Büyükada saarel, mis asub 1.45 tunni laevasõidu kaugusel Kabatase sadamast Istanbulis. Büyükada on üheksast Printsi saartest kõige suurem. Transpordi vahendina kasutatakse saarel hobuseid. Pool tundi kõndimist piki promenaadi jõuame võistluskeskusesse, mis asub otse rannas. Päev tuleb eriti soe. Südapäeval startinuile näitab termomeeter stardimajakese küljes 27 kraadi sooja. Peale 60 meetrist tõusu starti avaneb miljonivaade Marmara merele. Kuigi pikem osa rajast kulgeb mööda linnatänavaid, tuleb siiski enamus aega veeta metsas. Teravate ogalike asemel üllatavad meid täna kavalad mini kaljudega mäeküljed. Oluline on hoida õiget kõrgust, sest kaljud on peidetud tihedalt kasvavate pöösaste vahele. Ettevaatlikult liikudes õnnestub rada ilma suurema veata läbida. Tänaseks katsumuseks on kuumus ja ikka jälle kõrged tõusud. Tagasi linna jõuame küllaltki hilja, nii et jääb üle vaid minna sööma ja seejärel päevaväsimust välja puhkama.

Istanbul 5 days 2009, 4.päev - lühirada Alev Okullari, Ömerli

2009-11-14T07:50:00.000-08:00

Teine võistluspäev algab sõiduga Aasia poolele. Temperatuur on tõusnud üle 20 soojakraadi ning selleks korraks on ka vihmaperiood läbi. Eilne väsimus annab tunda juba esimesel tõusul, mis asub starti mineku teel. Metsas kõnnime kõik tõusud. Isegi Kesk Euroopas ei ole selliseid tõuse võtnud. Tänu sellele ei tule ka vigu. Urmase ainuke viga oli see, et läks esimese punkti asemel teise ja mina eelistasin valge metsa asemel liikuda punkti suunas läbi tumerohelise, mis kujutas endast üksteise külge põimunud okstega tihedat mägimänni tihnikut, millest ei puudunud ka okastraati meenutavad väädid. Mehed ei suutnud pärast ära oodata ja imestada, et kuidas me naised suudame seal metsas nii kaua ikka olla. Tegelikult on asi selles, et D35 klassis ka võistluspinge oleks, tuleb meil Heidiga omavahel üle päeva liidripositsioone vahetada. Bulgaarlanna ja türklannad ei tahtnud ja ei suutnud meile ju konkurentsi pakkuda.

Istanbul 5 days 2009, 3.päev - pikk rada Irmak Kapi, Belgrad Forest

2009-11-14T07:48:00.000-08:00

Täna on esimene võistluspäev. Ilm on muutunud oluliselt soojemaks ja kui eile paistis kogu päeva päike, siis täna on see jälle halli pilvemassi sees. Võistluskeskusesse jõudes hakkab õrnalt tibama. Ettenägelikult võtsin kaasa suure musta prügikoti, millega kaitsesime kotte altpoolt muda eest. Kui üritasin veidi sooja teha sai kohe selgeks, et tegemist on ikka pigem suve ilmaga ja soojenduspluusid võib kotti tagasi panna. Hetkeks näitas ka termomeeter 19. kraadi sooja. Kuigi olime juba varem kolm korda sarnastel läheduses asuvatel kaartidel jooksnud, ostus rada seekord päris raskeks. Loomulikult aitasid sellele kaasa järsud tõusud ja vihm, mis muutis kohati metsaaluse väga libedaks. Lisaks tuli ka aegajalt võidelda pikkade väätidega, millel sentimeetri pikkused ogad ning millega kokkupuutel oli tunne nagu jookseksid okastraat ümber kaela. Vääte lebas nii maas kui ka õhus igal kõrgusel vertikaalselt ja horisontaalselt. Kaubanduslik välimus oli läinud nüüd pikaks ajaks.

Istanbul 5 days 2009, 2.päev - tutvume Istanbuliga

2009-11-14T07:45:00.000-08:00

Päev algab jalutuskäiguga viimase päeva võistlusmaastikul ehk külastame kuulsat suurt turgu. Tutvume hindadega, teeme veidi kaupa aga midagi ei osta veel. Kuna on hommik ja türklastel parajasti tee joomise aeg on nad rahulikud ega püüagi meile iga hinna eest midagi odavat kalli hinnaga maha müüa. Sujuvalt mööda kaubatänavaid liikudes jõuame maitseainete ja maiustuste turule. Siin on müüjad juba agressiivsemad ja üritavad meile "Love tea" näol müüa naiste viagrat. Enne kui korraldame vendadele Koppelitele vastuvõtu, külastame ikka ja jälle suveniiri poode ning ka Istanbuli ühte peamist vaatamisväärsust Sinist Mošeed. Meid kui uskmatuid lubatakse moslemite pühakotta ainult sokkides ja tagauksest. Kui kolm aastat tagasi lubati meid vähemalt välja peauksest, siis nüüd tuli sedagi teha kõrval väljapääsu kaudu. Õhtustame restoranis nimega Ocean 7, millest saab tänu lõbusatele teenindajatele ja heale toidule meie lemmik restoran. Tegelikult on see olnud meie lemmik juba aastaid. Õhtu lõpetuseks üritame vesipiipu tõmmata ja vaatame Derviši tantsu.

Istanbul 5 days 2009, 1.päev -Tallinn, Riia, Istanbul

2009-11-11T10:50:00.000-08:00

Jõudiski kätte päev, kus pakkisime kotid ja asusime juba kolmandat korda teele Istanbuli poole. Seekord kasutasime 100% Air Baltic teenuseid algusega Tallinnast ja ümberistumisega Riias. Tallinnast alla kuue tunni ja olimegi kohal veidi jahedas ja vesises Istanbulis. Kogenud turistidena otsustasime sukelduda otse hiidlinna metroo ja trammi teenust kasutades, mis võrdlusena 25 eurose transfeeri kõrval maksab ainult 3 liiri ehk 23 eesti krooni. Kõik sujus ladusalt ning tunni aja pärast olime end juba hotelligi sisse seadnud, millel nimeks Golden Crown. Ülejäänud päeva veedame Istanbuli uuemas linnaosas Taksimis. Kohati muutub vihmasadu väga tugevaks ning siis oleme sunnitud varju otsima väikestes rõivapoekestes, kus hinnad sama kõrged kui meil. Õhtu lõpetame vanas heas Sultanahmedis. Vaatamata jahedale ilmale naudime tänu süüdatud gaasilampidele välirestorani mõnusid koos vürtsise türgi toidu ja effesi õllega. Kuidagi ei häiri, et temperatuur on vaid 10 kraadi lähedal.
2. päev - tutvume Istanbuliga
3. päev - pikk rada Irmar Kapi, Belgrad Forest
4. päev - lühirada Alev Okullari, Ömerli
5. päev - tavarada Büyükada, Princ´s Island

Lietuvos Taure 23.- 25.10.2009

2009-10-28T12:07:00.000-07:00

Juba traditsiooniks on saanud igal sügisel võtta osa leedukate populaarsest võistlusest Lietuvos Taure, kus osalejate arv ainuüksi H 21A klassis kõigub 60 piiril. Meile oli see juba kaheksas kord. Kui neljal eelneval aastal oleme jooksnud Valgevene piiri lähistel, siis sellel aastal kolis võistlus teise leedumaa serva, Klaipedasse. Esimese päeva võistlus toimus Klaipedast 25 km lõunas, Inkakliais. Meiesuguste mägedes rügajate jaoks oli kaart muidugi lahja ja nõudis teatud füüsilist omadust, mille nimeks on kiirus. Härrad 45 ja 50 klassi mehi ootas aga stardihetkel üllatus 15000 kaardi näol. Kahjuks ei saanud meie väike Taure team 100% juba esimesl päeval tulemusi kirja, kuigi sooritused olid kõigil võimetekohased. Kuna Urmasel jäi stardis Si tühjendamata, oli ta sunnitud metsas osad punktid käsitsi kaardi serva komposteerima. Ja nii see teise päeva üllatus tuli - tühistatud, kuna komposteerimine ei lugenud leedukate jaoks midagi. Selle kompenseeris teise päeva maastik Klaipeda külje all, mis sarnanes Nida rannamaastikele. Kuna düünide vahel olid kavalad punktid siis tuli väga ettevaatlikult liikuda, et jõuda ilma veata oma järmisesse punkti. Teise päeva võistluskeskus oli üles ehitatud põhimõtteliselt randa, kus finisisirge kujutas endast 100 meetri pikkust rannaliivas sumpamist. Nagu meil juba tavaks on õelda, oli tegemist täiesti tavalise Lietuvos Taurega, kus sport ja meelelahutus olid tasakaalus. Ehk siis mõlemis andsime maksimumi. Meelelahutuslik programm sai seekord läbiviidud vaieldamatult kaunimas Leedu kuurortis, Palangas. Kui enamus hotelle oli juba talveks uksed sulgenud, siis restoranid töötasid ning promenaadil olevad muidugi suviste hindadega. Veidi promenaadist eemal sai kõhtu täita ehtsa leedu karbonaadiga vaid 10 litti ehk 45 eesti krooni eest. Kui välja jätta kohvikutädi kelle suurimaks sooviks oli meid 10 litiga tõmmata, leedu toll kes korraldas meile põhjaliku kontrolli keset leedumaad ja Guberneri õlu, siis oli üks väga lahe nädalavahetus. Tulemused: http://www.dbtopas.lt/takas/varzybos.php?varz=2009008&lng=eng
ja mõned pildid:
http://picasaweb.google.com/Sookollid2/LietuvosTaure2009#

Rigas rajona sezonas nosleguma sacensibas, Lielpurvi 18.10.2009

2009-10-19T11:32:00.000-07:00

Eesti keelde tõlgituna oli tegemist Riia rajooni hooaja lõpu meistrivõistlustega. Võistluse tegi ebavõrdseks see, et igaüks sai endale valida raja, millel ei olnud mingit seost vanuseklassidega. Vahe oli vaid raja pikkuses ning vastavalt pikkusele ka ujumisoskuses. See tähendab, et nii meeste kui ka naiste kõige pikemal rajal tuli ületada kraav, mis viimaste päevade vihmasaju tõttu oli muutunud kiirevooluliseks jõeks. Pika raja lõpetajate esimesed kommentaarid peale jooksu lõid silme ette sellise vaatepildi, kus orienteerujad kroolivad üksteise järel kaardid hambus üle kiirevoolulise Emajõe, samal ajal kui lained löövad pea kohal kokku. Ja nii kaks korda järjest. Ka medaleid ja karikaid jagati raja pikkuse järgi, vaatamata sellele kas olid põhiklassi tegija, laps või veteran. Õnnestus meiegi väikesel neljaliikmelisel noorveteranide tiimil koju tuua kaks hõbemedalit - üks orienteerumises ning teine ujumiselementitega orienteerumises.

Ziemas Magnets, Riekstukalns 17.10.2009

2009-10-19T11:30:00.000-07:00

Nädalavahetusel sai selle aasta Riia talvistele päevakutele antud avalöök Riekstukalnsis. Kui tavaliselt oleme harjunud jooksma Riia ümbruse rannamaastikel, siis nüüd pandi meie võimed proovile väga heal orienteerumistehnilisel maastikul vaid 20 minuti sõidu kaugusel Riia kesklinnast. Kaardi ülaosas asub mitme tõstukiga slaalominõlv, mis kordi kõrgem meie Kuutsemäest.

Cesu Rudens, 19. september 2009

2009-09-20T02:55:00.000-07:00

Juba kuuentat korda võtsime osa hetkel majandusraskustes vaevleva naaberriigi ühest populaarsemast suvelõpu võistlusest Cesu Rudens. Osavõtjate arv ja võistluse kvaliteet ei reetnud läti orienteerujate ringkonnas mingeid majandusraskusi. Siiski, kui tavaliselt on lõunanaabrite võistlustel olnud parkimine tasuta, väljaarvatud Kapa-3, siis nüüd tuli parkimispilet soetada 50 santiimi eest. Ja kuna meil oli kaasas ainult täpne stardiraha, siis lubati välismaalastel seekord tasuta parkida. Viie lati eest, sisaldab ka emiti renti, saime tõeliselt hea orienteerumiselamuse. Erinevalt eesti võistlustest, saab lätis joosta ikka veel kvaliteetsetel trükikaartidel. Vaieldamatult on tegu ühe Läti parima kaardiga. Viljar ja Urmas jäid oma jooksuga vist enamvähem rahule, ent minul tuleb nüüd peale pikka pausi orienteerumise põhitõdesid korrata. Kolmveerand rajal olin veel esikolmikus, kuid minu praegune liikumiskiirus ei luba pisematki viga. Kahjuks üllatasin ennast kahe ääretult rumala ja suure veaga. Urmase korrektne läbimine on näha juuresoleval kaardil.

Kuigi lätlased on oma kõrval maanteede kvaliteeti parandanud, tuli meil mõned kilomeetrid läbida ka treppi sõidetud kruusateed. Isegi GPS väitis, et no on alles tee, mida mööda sõidate.
Mõned pildid:
http://picasaweb.google.com/Sookollid2/CesuRudens2009#
Tulemused:
http://www.meridians.lv/2009/CR/CLASS.HTM

EM tavarajal 29.august

2009-09-05T06:06:00.000-07:00

Rogaini EM Ylläsel 15.-16.august 2009

2009-08-19T13:57:00.000-07:00

Kauaoodatud aasta tippsündmus on saanud läbi. Villid jalgadel ja esimene suur väsimus ka taandumas. Kuigi ootused olid suuremad kui tulemus, jäime rahule, sest esikolmikusse seekord asja ei olnud. Lätlased, soomlased ja venelased olid justkui teiselt planeedilt. Omakeskis sai siis naljagi visatud, et olime normaalsete naiste kategoorias oma veteranide neljanda kohaga ju esimesed. Nii nagu ütles Kert Kanter, et A-finaali asja ei olnud, aga võitsime B- finaali. Põhieesmärk sai täidetud, eelmise aasta MM-i veteranide pronksi naisi edestasime 11 punktiga. Punktisumma 164 tuli peale 23 tundi kõndimist ja ronimist. Kolm nädalat tagasi öistel vigastatud jalg seadis ka omad tingimused.

Alla 10. minuti kilomeetrile saime esimesed kaks etappi, kus tuli hoida vaid õiget kõrgust. Ka peale vihma ja rahet sai sooja tegemise eesmärgil veidi joostud.

Kuna kardan paaniliselt vett ja lagedaid soid, siis valisime päeva esimeseks pooleks kaardi läänepoolsema ülemise osa ning öö otsustasime veeta teedega kaetud alal kaardi alumises servas. Öeldakse, et hirmuga võitlemiseks on parim viis hirmuga kokku puutuda. Ehk olen siis nüüd julgem ja tugevam, sest just öösel tuli meil ületada lagedaid vett täis soid. Hommikuseks maiuspalaks nagu me planeerisimegi, jäi Ylläse mägi. Kuna kivisel ja ebatasasel pinnal liikumine võttis plaanitust kauem aega, otsustasime hommikul jätta ära 77-da punkti ja suunduda vaikselt kodupoole läbi 84-da ja 96-da punkti ehk siis ületada Ylläse mägi. See sai oodatust raskem. 84-st kivimäe punktist lahkudes jagasid meile vene noormehed kaasa häid nõuandeid. Üks soovitas hoida piki mäge kõrgusjoont ja tõusta mäkke mööda laskumisrada. Teine oli palju optimistlikum ja soovitas meil minna täiesti otse, see pidi aega võtma ainult 35 minutit. Valisime siiski esimese noormehe õpetussõnad ja alustasime kõrgusjoone hoidmist, et jõuda teisele poole rajakesele, mis viib lõpuks üle mäe 96-sse. Niigi järsust kurnavast tõusmisest mäkke sai kogu võistluse suurim ämber. Mingil hetkel ehk hetkel, mil pidime mäe peal keerama teisele rajale, üllatas meid pilv. Kuna midagi enam näha ei olnud, "kihutasime" raja otsast mööda. Ainus võimalus oli edasi minna ja sedagi ainult ülespoole. Kuigi jõuvarud olid otsas, suutsime kaks väikest naisterahvast ronida kõige kõrgemasse tippu. Nali, aga tipus ei suutnud me ise aru saada kus oleme. Tänu üksikule naisele, kes vapralt mööda kivist mäekülge üles jooksis, saime ka oma asukoha teada. Karmile tõusule mööda teed järgnes veel karmim langus mööda kive. Alla jõudes näen sadulas punkti. Piiritu rõõm kaob hetkega, kui lähemale jõudes kaob punkt kui võluväel uttu. Kasutame punktist lahkunud soome võistkonna abi, kes näitavad meile käeviipega suuna kätte. Püstitasime võistluse isikliku rekordi - etapi 84-96 läbimiseks kulus 101 minutit ja 6 sekundit, mis teeb siis 35.27 minutit kilomeetrile. See jäi ka meie viimaseks punktiks. Raske vaidluse tulemusena andis Maris mulle lõpuks järgi ning otsus jätta võtmata 21-ne puntk jäi kuni tulemuste selgumiseni kripeldama.

Kõikidele mitte osalejatele tahan õelda, et jäite ilma tõeliselt heast rogainiüritusest. Ja lõpuks ka tänusõnad meie vaprale tiimile (Urmas, Maris, Heidi, Margus ja Riina) toreda reisi eest. Samuti Priidule, tänu kellele suutsin teibitud jalaga vastu pidada 23 tundi.
Tulemused http://rogaining.fi/uploads/2009/results24h.htm ja väike pildigalerii http://picasaweb.google.com/Sookollid2/RogainiEM2009#

Jõuluvanal külas 14. august

2009-08-19T13:28:00.000-07:00

Enne Yllasele jõudmist tegime väikese kõrvalpõike Rovaniemile jõuluvana juurde. Oli teine sõnakehv ning veidi väsinud. Kaks meie grupi liiget ületasid ka esimest korda polaarjoont. Tänu Margusele, Heidile ja Marisele sai jõuluvana pooleliolev sall mõned kootud read juurde. Kui suveniirid ostetud ja jõulukaardid päkapiku postkontorist Eesti poole
teele saadetud, võtsime suuna Yllasele.
Üsna varsti õnnestus meil näha ka esimesi põhjapõtru. Yllase mäele lähenesime kagu poolt läbi võistlusmaastiku. Auto aknast välja vaadates ei tahtnud sel hetkel kuidagi uskuda, et meil tuleb ronida nende kiviste mägede otsa.

Iltarasti Kuopios 13.august

2009-08-19T13:05:00.000-07:00

Poolel teel Rogaini EM-ile Yllasele oli meil võimalus harjutada jala väljaväänamist Kuopio neljapäevakul. Emotsioone jätkus mõneks ajaks ning igaühel oli pajatada oma lugu jooksu kohta.

KAKA tuli

2009-08-10T12:46:00.001-07:00

Rogaini EM-i ootel

2009-08-10T08:21:00.000-07:00

Rogaini EM-ni on jäänud veel loetud päevad. Täna õnnestus meil ka lõpuks saada mökk üheks ööks, mis on tolles piirkonnas täiesti tavatu. Alla kahe öö ei taha oma kaunist palkmaja seal keegi loovutada ja kui oledki lõpuks nõus kahe ööga, siis järgmises kirja selgub, et miinium on siiski kolm ööd. Stardime neljapäeva hommikul ja tagasi jõuame esmaspäeva õhtul. Üritasime viia reisikulud miinimumini - praeguseks on ühe inimese maksumus umbes 1200 krooni ilma stardi maksuta. Summa sisaldab edasi - tagasi laevapileteid (auto+ viis inimest+homikusöök rootsilauas), kütus, kaks ööbimist Kuopios (minnes, tulles), öö enne võistluspäeva mökkis Äkäslomposel ja tasuta autojuhti 2000 km. Tallinna neljapäevaku asemel otsustasime teha torstai iltarasti Kuopios. Yllasele plaanime jõuda reede lõunaks ning seejärel kasutame kindlasti võimalust tutvuda harjutusmaastikuga. Tegelikult saadame luurele meie tasuta autojuhi Urmase, samal ajal kui meie saunas lahinguplaane koostame. Lahinguväljal näeme, r..sk!
Piltidel on näha tükike lapimaa loodust Rovaniemil ja Rukal (2007 aasta WMOC Kuusamo). Ilmataat aga lubab senisest jahedamat ilma ja laupäevaks isegi tiba vihma ning tuult. //www.snow-forecast.com/resorts/Yllas. See tähendab seda, et kotti jääb riiete arvelt rohkem ruumi võileibaldele. Tuli neid ju vist karu jaoks kaasa võtta!

EMV öine Saarjärvel 1.-2.aug.2009

2009-08-02T12:09:00.000-07:00

Puudus veel ainult lausvihm! Ainuke hea asi oli see, et oli pime ja ei näinud kuhu astusid. Tulemuseks väljaväänatud jalg, enne rogaini EM-i? Päevavalguses ei oleks vist nii mõnestki kohast tahtnud läbi minna. Jutt käib muidugi kaardi rohe-kolla-triibulisest osast. Üritus, leida ringijooksuks metsast suunaga üles teerajake, oli täiesti mõttetu ning seega tuli teekond läbida tedmisega, et küll ma ikka kuhugi välja jõuan! Raja teine pool ehk reljeefiga osa oli seevastu mõnus.
Tulemused http://kobras.polvamaa.ee/EMV2009/sprint_ooresults/

Tallinna neljapäevak 30 juuli Venemäel

2009-07-30T13:22:00.000-07:00

Väga lahe oli joosta veelkord eemise aasta öise EMV rada (D45), aga seekord päikesepaistel. Üritasin vältida öiseid vigu, nagu näiteks punktist liiga vasakule kaldumine. Tulemuseks vastupidi, kaldusin nüüd hoopis punktist liiga kaugele paremale. Ringijooksu etapid öösel tundusid päeval täiesti mõttetud. Kokkuvõtteks läbisin päeval sama raja 12 minutit kiiremini kui öösel. Ainult ühe etapi suutsin öösel läbida kiiremini kui päeval.